Eesti-Vene pilkupüüdev river movie

Tarmo Teder

Dokumentaalfilm „Suur jõgi” (Eesti 2011, 91 min), stsenaristrežissöör Vassili Sarana, operaatorid Arvo Vilu, Vassili Sarana ja Joosep Matjus, helilooja Seppo Vanhatalo, monteerija Liina Triškina, produtsent, helioperaator ja jutustaja Riho Västrik, toimetaja Enn Säde. Toodetud stuudios Vesilind  koostöös Bayerischer Rundfunkeniga. Esilinastus 21. IV kinos Artis, ETV eetris 7. ja 14. V.  „Suur jõgi” on pikk kaheosaline loodusdokumentaal Leena  jõe algusest ja lõpust, lättest ja deltast, mille vahele jääb 4400 kilomeetrit metsikut Ida-Siberit. Esimesel aastal sõitis väike ja omavahel hästi klappiv võttegrupp Irkutskist Birljuka külla, kust alustati paadiretke vastuvoolu mööda Leena ülemjooksu, tungiti edasi Baikali järve suunas.   

Alustuseks antakse vaatajale kartograafiline selgitus ja põgus ülevaade maastikust helikopterilt. Kaubeldakse omale kogenud teejuht, tutvustatakse üht taigaküla, mida on seal tuhandeid ja kus tanumad on sama laiad kui sügavad. Ilmekalt avaneb küla olustik ja olemus: inimesed on lahkunud linna  tööd otsima, tared on tühjad ja hääbuvad vaikselt, koerad sörgivad ringi, kauplusest varutakse teemoona. Kunagi elasid seal tunguusid ja seda verd paistab ka teejuht Gennadi palgest, millel peegeldub rahu ise. Põhiainesele keskendatud filmist ei tule otse välja, et looduskaitseala inspektor Gennadi on suurepärane inimene, kes väärib omaette portreefilmi.   

Sissejuhatava viitena näidatakse ka sealse taiga tüüpilisi asunikke: seedrimänsak ehk käbilind, põder, vöötorav, soobel, pruunkaru. Tšantšuri küla taga algab looduskaitseala, kuhu lihtsurelikul pole asja. Minnakse vastuvoolu paadiga üles jõgi muutub kitsamaks, takistavad kärestikud, jääminekuga sängi kistud tüved, ajupuud ja oksaräga, laevaõnnetuseks miljon põhjust. Jõgi kui tihti ainus liiklussoon taigas on justkui omaette maantee. Pärast kevadise tõusuvee langemist on kohalikud jäägrid saaginud jõele kuhjunud rägastikku läbipääsuks kitsa kanali, mida kaudu paadiga läbi pääseb. Vaataja jaoks  on kaamerasse püütud mink ehk ameerika naarits, kes tõrjub Leena ülemjooksul välja soobli ja saarma ning hävitab kalavarusid. Visuaaliat selgitav tekst on lühidalt täpne ja avardab nähtava tausta. Korraks lastakse ka allveevõtteid, möödalibisevate kalade liiki küll ei mainita. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljemgi ei hakata iga linnu või looma nime eraldi rõhutama, ju eeldavad tegijad loodusfilmi vaatajalt elementaarseid teadmisi ega hakka selget pilti üle pitseerima. Näeme kärpi ja oravat, hirve, seisab korralik põdrapull, mokk ripakil, viieharulised sarved peas. 

Ülestung mööda Leenat läheb vaevalisemaks, jõgi kitsamaks ja madalamaks, paati peab üle leetseljakute lohistama, kuni astutakse kuivale maale. Võttegrupile on vastu tulnud hobusemees Sergei. Kunagi olid seal evenkide rännakuteed. Nood liikusid põhjapõtradega, aga nüüdseks on see minevik, edasi läbi taigaräga minnakse kahe koormahobuse ja nende sabas sörkiva varsaga. Vesisel soomaal vajub üks hobune kõhuni sisse, aga ta aidatakse taas liikuma. Filmis ei pea kostuma, kui ropult sõimab hobusemees Sergei oma loomi. Maastik vaheldub, vaataja näeb hunnituid vaateid, filmi esimese osa pealkiri on täpselt silmaauku valatud: „Retk Leena lättele”. Muidugi ilmneb retkel igasuguseid ettenägematuid kõrvalnähte: hobusemehe jahilaika ajab soobli üles, Gennadi uurib karu sitta ja kommenteerib märgistusi. Üheks filmi oluliseks eesmärgiks on püüda Leena lätte alal kaamerasse pruunkaru ja selle tegemised. Luitunud jahionnid paiknevad seal iga 15–20 kilomeetri takka, mis on paras jalgsi päevateekond.  Kõrgmäestikus tulvav Leena jääb kitsaks kui oja, millest võiks vaat et üle astuda, lõpuks jõutakse väikese mägijärve äärde, millest voolab välja paari meetri laiune oja – see ongi suure Leena algus. Mäeaheliku taga laiub Baikali järv, mida kohalikud kutsuvad mereks.       

Eesti-Vene pilkupüüdva river movie’ liikumistempo pidurdub: kolmekesi jäädakse baaslaagrisse, põhioperaatorit Arvo Vilu võib kaamera taga vaid aimata. Kuid võtavad ka teised: režissöör-stsenarist Vassili Sarana ja produtsent Riho Västrik, viimane korra kogunisti vee all. Nende eesmärgiks on filmida pruunkaru tegemisi, kuid pikalt ette plaanitud kavadel on ju  tavaks mitte täituda. Metsaotile pannakse peibutuseks käbihunnik, lihakonservi, kondenspiima ja haisutavat mädamuna, aga karust pole essugi. Vaatajale tuuakse välja hoopis üks huvitav toiteahel: seedrimänsak kogub seemneid ja teeb stiihiliselt ringi sahmerdades omale talvevaruks ligi 30 000 peidikut, milles igaühes ca 20 nn pähklit. Usinalt nuuskiv vöötorav aga tassib neid omale kännujuure alla kokku, kuni viimaks tuleb karu rüüstama ja pistab vöötorava kogutud mitu kilo hoobilt pintslisse.       

Kuid karusid pole näha, puhkevad kirevad sügisvärvid, esimene lumi sajab juba 4. septembril maha ja jääb püsima.  Kaamerasse püütakse metsis, noor hunt, rongad ja viimaks ka lumesajus mingit liha haukav pruunkaru. Aga vaatajana ei saa ma kinnitust, et karu võeti pilti just sealsamas Baikali lähistel, igatahes seda akti ei kommenteerita. Õhku jääb kahtlus, et plaanitäiteks monteeriti filmi kusagil mujal püütud ott. Filmi esimese osa lõpus tulevad hobused viimaks tagasi, filmimehed lahkuvad Leena lumiselt lättelt, antakse põgus sissejuhatus dokumentaali teise ossa, mida hakati võtma järgmisel aastal. „Delta” on olemuselt samasugune teekonnafilm kui „Retk Leena lättele”, ainult selles on rohkem avarust, lagedust, vett  ning samamoodi linde ja loomi. Proloogiks antakse vaatajale kokkuvõte „Suure jõe” esimesest osast, „Deltas” tungivad filmimehed aga Põhja-Jäämere suunas, kus metsase taiga asemel laiub igikeltsal delta liiv ja turvas. Alamjooksul kohati 30 kilomeetrit lai Leena hakkab enne ookeani suubumist hargnema kui hiiglaslik vesipuu, Arktika suurim delta on pindalalt pea sama kui Eesti.     

Maa ja vee piir on seal pidevas muutumises, saared haihtuvad ja tekivad kuis looduse stiihia tahab. Mai keskpaigas on jõgi veel jääkaane all, kevade hakul tekivad, esimesed nired, tuhanded ojad koguvad suurde jõkke vett, jää ei pea survele vastu. Rüsikuhjatised ja jäämäed murduvad raginaga ja varisevad, loodus teeb oma vääramatut tööd, tegu oleks justkui vulkaaniga, kuid ilma tuha ja tuleta.       

Lõunanõlvad on lumest puhtad, soojus äratab loomad ja linnud: jänes närib põõsakoort, ümiseja uurib elu, karvasjalgviu haudub kaljuorval, ühel rabapistrikul on saatjaantenn turjal. Lemming on deltas kõige populaarsem saagiloom, omamoodi  võtmeliik, kelle arvukusest sõltub paljude tundruloomade nagu hunt, soobel, lumekakk, karvasjalg-viu, polaarrebane jt elu. Filmigrupi vesine teekond läheb 130 kilomeetrit edasi kursiga Põhja-Jäämere äärde läbi delta, mis on maa ja vee hiiglaslik pidevas muutuses labürint, kus pole selgeid ja püsivaid orientiire. Eksida on seal imelihtne, kus on 7000 km jõeharusid, 30 000 järve ja 1500 saart.       

Lennart Meri on kunagi sealt üle lennates kirjutanud: „See on kaunis ja meeletu maastik, milles vesi ja maa teineteisest sajakäeliselt ja tuhandejalgselt läbi põimuvad nagu kaamasuutra ürgses loomisaktis.” Sisenemine sellesse labürinti nõuab hulljulgust ja lõngakera,  mida asendab GPS. Pidevad otsingud ja peilimised, paati peab üle madalike lohistama. Juunis saabuvad deltasse suurte ja väikeste rändlindude müriaadid, et pesitseda ja haududa välja järglased. Tulevad kosklad, tutkad, rüdid, haned, hahad, luiged, pardid, kriiskavad punakurk-kaurid, vahivad lumekakud. Aga on ka imetajaid: muskusveised on ammu vasikad saanud, lõunast tulevad põhjapõdrad sääsehulluse eest poegima. Rebasel on delta liivas suvel soe, juuni alguses saadakse tavaliselt 6-8 kutsikat. Kunagi küttisid seal eveenid, jukakiirid ja sahad, millest annab aimu luitunud jahionn, aga nüüd on deltas igasugune  majandustegevus keelatud. Operaator Vilu väsimatu kaamera jälgib, kuidas Sarana ja Västrik sammuvad delta põhjapoolsemas otsas mööda Luigesaart – jõutakse justkui maailma lõppu.     

„Suur jõgi” on suur film mitte üksnes näidatava ainese ja peateema ulatusega, vaid mahukas ka sisemiselt, liigirikkuse ja eluahelate esiletoomisega. See filmi on vaatemänguline loodusdokumentaal, ühe retke kannatlik ja usin kunstiline pildistus, mida võiks nimetada ka populaarteaduslikuks filmiks. Miks mitte ka audiovisuaalseks esseeks, retke üksikasjalikult dokumenteeritud kunstiliseks aruandeks. Igatahes on väike võttegrupp teinud palju tööd ja ületanud  sadu takistusi, kavandanud, üritanud ja saanud, et tuua televaataja ette võimsa ja kauni ürglooduse saladusi. Pildile aitab meeleolu luua Seppo Vanhatalo loodud täpne, pigem tagasihoidlik kui pealetükkiv helitaust, peamiselt klaver ja kitarr. Sarana ja Västrik on varemgi koos Siberis filmi teinud, ammu on valmis „Middendorffi jälgedes” ja mitmeti auhinnatud „Muskusveise tagasitulek”. Leena on tõesti suur jõgi, aga ega meie Emajõgigi kuigi väike ole, väärib temagi võtmist ning hakatakse tedagi püüdma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming