Eesti on kotkaste maa

Tarmo Teder

Rein Marani uued filmid

Madukotkas, kes toitub peamiselt roomajatest ja sisalikest, on Eestis haruharv külaline. Viimati leiti tema pesa siit 30 aastat tagasi. Praegu arvatakse meil pesitsevat ehk mõni paar madukotkaid.                                  

?EESTI KOTKAD?. Re?ii Rein Maran, stsenaarium Rein Maran ja Urmas Sellis. Operaatorid Tõnu Talpsep, Rein Maran, Konstantin Knutov. Muusika Tuule Kann ja Gicu Rau.

Diktor Tõnu Mikiver. Toimetaja ja monteerija Margit Maran. Produtsent Rein Maran. Gaviafilm, 2005, 51 min. Esilinastus 25. mail kinos Sõprus.

 

Kolmapäeva õhtupoolikul esilinastus kinos Sõprus meie loodusfilmi suurmeistri Rein Marani uus linateos, mille peategelasteks on Eestis pesitsevad kotkad. Täispikk populaarteaduslik dokumentaalfilm esitleb ükshaaval kõiki kuut kotkaliiki, keda meil nende loomulikus elukeskkonnas näha võib. Nende  loodusmälestisteks ja kuninglikeks olenditeks nimetatud tiivuliste kaamerasse püüdmiseks on vana profi Marani pühendunud võttegrupp kulutanud sadu tunde kusagil puuladvas või varitsusonnis ning nüüd on need huvitavad röövlinnud ka laiemale publikule kenasti vaatamiseks pakendatud.

Filmi autor sedastab, et kotkas on võimu ja vägevuse sümbol, kes olnud iidsetest aegadest kultuuri lahutamatu osa ja sild muistendite maailmast tänasesse päeva. Õnneks on nüüd möödas see reostatud aeg, kui kotkast Eestis tikutulega taga otsiti, talle nn kommunistlikku kullijahti peeti ja põllukeemiast küllastunud isendite munad enne koorumist mädaks läksid. Meil arvatakse praegu pesitsevat koguni paar tuhat kotkast aastas! Ja loomulikult, nagu mujalgi Euroopas, on kotkad ja nende elupaigad Eestis range kaitse all.

Põhifilmile lisaks tõi Rein Maran linale pooletunnise filmi ?Kotkaste seire Eestis?, mis portreteerib meie kotkateadlasi ning avab kotkaste uurimise ja kaitsmise ajalugu jm eriprobleeme. Eerik Kumari eestvedamisel korraldati juba 1963. aastal üle Euroopa merikotka loendus. Kotkaguru Tiit Randla ja väsimatu looduseavastaja Fred Jüssi on aastakümneid mööda Eesti põlislaasi konnanud; nüüd käib nende jälgedes terve plejaad noori teadlasi, kes andnud ka avangardse panuse üleilmsesse kotkauurimise diskursusse. Sest just nemad suutsid veenvalt tõestada väike-konnakotka ja suur-konnakotka hübriidseid alamliike Eestis kui segunemise areaalis. Tulevik paistab roosiline: kotkaid jätkub, uurijaid jätkub, fondid ei koonerda, Kotkaklubi tegutseb.

Suur luuletaja Friedrich Nietzsche nägi oma vaimusilmas tõusmas taevasse päikese alla kirglikku ja jõulist kotkast, kelle kaela ümber lookles tark madu. Selle sümbolistliku kujundiga seoses meenub rannarahva jutt kalakullist, kes oli oma küüsi haaranud angerja või mao, kes aga omakorda haaraja tiivad lukku kägistas ning üheskoos see traagiline embus alla heinamaale potsatas. Paraku võib ka nii juhtuda.

Ei taha siin tedrena parastada ega kotka au ja hiilgust dekonstrueerida, kuid peab siiski mainima, et eks see uhke, vaba ja sõltumatu kotkas üks kirest ja instinktist juhitud lind ole. Igal hingel on oma tarkus ja see on suhteline. Pole liigne meenutada ka kotka pea ja tiivulise lõvi kehaga muinasjutulist looma greifi, kes näiteks eesti kaitsepolitsei vapil hoiab omakorda kolme leopardi vappi kui põhiseaduslikku ikooni. Üldiselt on aga kotka haare kurjakuulutavalt kummitav, ei taha tema embusse sattuda, vaid eemalt veetlevat lendu vaadelda.

Varem rästikut, putukaid, kährikkoera, laululuike, ööbikut jm karvaseid ja sulelisi kaadrisse püüdnud Rein Maran on teinud jälle ühe huviga vaadeldava loodus- ja aimefilmi, mille fookuses nüüd kotkad. Aeg ja tehnika on edasi läinud ja mõlemad paremuse suunas: oskajatel on, keda ja millega filmida.

?Eesti kotkad? võtab näitlikult igati ülevaatavas ja mõõdukalt vähejutustavas vormis kordamööda luubi alla kuus kotkaliiki, kes Eestis asu ja pesa leiavad. Väikseim neist on ainult poolteist kilo kaaluv kalakotkas, kes jaksab oma küünistega tõsta kolm korda kergemat saaki. Alguses näemegi, kuidas see vahva lind luurelendu teeb, siis rappelennus kohapeal passib, pikeesse sööstab, pea ees vee alla kaob ja kobeda forelli välja haagib. Kala järele võib see usin lind lennata kas või 25 kilomeetri kaugusele! Eestis pesitseb ca 50 paari kalakotkaid.

Väike-konnakotkaga on aga lugu tunduvalt lahedam ? neid on meil kuni 600 paari! Niidetakse rohumaid ja ranna-alasid, kotkas ei pea enam võsa vahel raplema; ta võib avaramas ruumis leida hiiri, konni, mutte, väikelinde. Väetised ja kurikuulus DDT ei ahista populatsiooni.

Suur-konnakotkas, keda pesitseb meil 20 ? 30 paari, on oma väiksemast vennast tumedama sulestikuga ning armastab elada inimestest eemal soistes lehtmetsades. Euroopa ühe ohustama kotkaliigina kipub ta väike-konnakotkaga segunema, kuid on Siberi pool puhta liigina õnneks veel küllalt levinud.

Eesti on madukotka leviala põhjapiir. Viimati leiti tema pesa siit juba 30 aastat tagasi, seetõttu sõideti Valgevenesse. Kuid arvatakse, et mõni paar madukotkaid võib meil ehk pesitseda. Seda lindu naljalt ei leia, teeb igal aastal kuhugi tihedasse uue pesa.

Meie suurim on merikotkas: tiivaulatus 2,5 meetrit, kaal 7 kilo, 120 ? 140 pesitsevast paarist on 80 jälgimise all. Kui hale ei hakka, võib ka loomaaias seda kollase noka, heleda pea, valge sabaga ja parasiitidest kubisevat lindu vaadata.

Sarnaselt merikotkaga talvitub Eestis ka kaljukotkas (ligi 50 paari) ? ka maa- või laanekotkaks hüütud ja meie eraklikum kotkaliik. Armastab pesitseda rabas, soos, põlislaanes ning toiduks murda jänese, pisikiskja, kanalise või isegi sookure. Filmi lõppu on kevadtalvises rabas püütud kaljukotka ja ronkade naljakas ja dramaatiline jagelus raipe pärast.

?Eesti kotkastes? võib neid näha sajal viisil: lauglemas, luurelendu tegemas, rappelennul passimas, vee kohal jälitamas, auli tabamas… Enamasti aga pesal igasugustes toimingutes. Pilku haaravad ka taustad: maastikud, veed, seemneandjad pesapuud?

On paradoksaalne, et ?Eesti kotkad? on ühtaegu lahe ja pingeline, sest selles loodusefilmis pole poliitikat ega suure kunsti ambitsiooni. See aga ei välista mängu ilu, tummaks võtvaid kaadreid ja professionaalseid õnnestumisi, mille nimel tasus passida. Oleks ainult tegijaid, kes veenva pildikeele ja tagasihoidlikult tiheda sõnaseletusega avaksid vaatajale looduse saladusi, tuletaksid sagedamini meelde kotkaid ja teisi olendeid, kellega inimene tuhandeid aastaid koos on elanud. Kui kaovad kotkad Eesti taevast, siis kaob varsti ka taevas, sest koos kotkastega on minek meilgi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming