Eesti filmi sajandijuubeli avalöök Pariisis

Jaak Lõhmus

Eesti film 100 retrospektiiv Prantsuse Filmoteegis 23. XI – 5. XII ja teised filmietendused. Eesti kultuuri festivalil “Estonie-tonique”, mis kestis Pariisis oktoobri algusest detsembrikuu alguseni, näidati muidugi mõista ka Eesti filme. 26. X kuni 1. XI demonstreeriti Champs Élysées’ põiktänavas kinokeskuses Lincoln Eesti animafilmide valikkava, peamiselt lastele mõeldud teoseid, nagu Nukufilmi ”Miriami” ja ”Porgandi” sarja filmid, “Lepatriinude Jõulud”, “Leiutajateküla Lotte”, aga ka Riho Undi ja Hardi Volmeri “Primavera”, Riho Undi “Vennad Karusüdamed” ja Rao Heidmetsa “Instinkt”. Toimus kaheksa seanssi. Linastuskoht oli muidugi üliheas kohas, mõnikümmend sammu Pariisi peatänavast. 23. XI avati Prantsuse Filmoteegis (La Cinémathèque française) Pariisis Eesti film sajandijuubelile pühendatud programm ”Les 100 ans du cinéma estonien”. 25. – 27. XI toimus quai Branly muuseumi kinos Eva Toulouze'i korraldatud filmiseminar “Eesti filmiloojate vaated Siberile” (”Regards du cinéma estonien sur la Siberie”), kus demonstreeriti Lennart Meri, Valentin Kuigi, Mark Soosaare, Janno Simmi ja Liivo Niglase antroloogilisi dokumentaale. Mark Soosaar, Janno Simm ja Liivo Niglas osalesid ka Siberi rahvastest tehtud filme käsitlevas arutelus.

Eesti mängufilmid Prantsuse Filmoteegis

Programmi avafilm 23. XI oli Theodor Lutsu “Noored kotkad” (1927), mille esitust 400kohalises Henri Langlois’ saalis saatis rokkansambel Kosmikud. Tervitussõnad ütlesid filmoteegi programmidirektor Jean-Francois Rauger, Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuht Marge Liiske ning äsja Pariisis filmi lõpetanud Ilmar Raag. 

23. XI kuni 5. XII väldanud retrospektiiv pakkus vaatamiseks kokku üheksa Eesti mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüütfilmile Kaljo Kiisa “Hullumeelsust” (1969)  ja “Nipernaadit” (1984), Grigori Kromanovi “Viimset reliikviat” (1970) ja “Hukkunud Alpinisti hotelli” (1979),  Arvo Kruusemendi “Kevadet” (1970), Vladimir Karasjovi “Lindpriisid” (1971), Peeter Simmi “Georgi” (2007) ja Veiko Õunpuu “Sügisballi” (2007).

Kõik Eesti mängufilmid linastati Prantsuse Filmoteegis kaks korda, vastavalt maailma filmiarhiivikinode heale tavale esitati kõik mängufilmid 35 mm koopiatelt.  Pariisis linastunud üheksast mängufilmist viis on restaureeritud programmi ”Eesti film 100” raames. Võib öelda, et 2001. aastal alguse saanud Eesti mängufilmide digitaalse restureerimise programm sai nüüd oma esimese tähelepänuväärse rahvusvahelise väljundi. Sama Pariisi filmiprogrammi vastu on huvi tundnud juba teistegi maade filmoteegid.

Pariisis linastunud üheksa täispikast  mängufilmist kuus osutusid XV PÖFFi avaõhtul teatavaks tehtud Eesti Filmiajakirjanike Ühingu küsitluse põhjal Eesti esimese filmisajandi mängufilmiloomingu esikümnesse kuuluvaks: “Sügisball”, “Hullumeelsus”, “Nipernaadi”, “Kevade”, “Viimne reliikvia”, “Hukkunud Alpinisti hotell”. Prantsuskeelsete subtiitritega 35 mm koopia Vladimir Karasjovi “Lindpriidest” on muide ainus Eestis tehtud mängufilm, mis leidub Prantsuse Filmoteegis, see on 1989. aastal toimunud linastuseks valmistatud koopia. Nüüdsel esitusel toimus ka autori kohtumine publikuga.

Anima- ja dokfilmiassortii

Lisaks täispikkadele mängufilmidele oli Prantsuse Filmoteegi programmis Mark Soosaare 10minutine dokumentaaleksperiment “Aeg” (1983), lühivaated Eesti ajalukku, Vladimir Karasjovi “Pööripäev” (1968), Peeter Simmi “Balti tee” (1989) ja Dorian Supini portreemosaiik Arvo Pärdist “24 prelüüdi ühele fuugale” (2002).

Väike valik kinopilte meenutas ka Eestit kui “väikest suure animatsiooni maad”: Rein Raamatu tähtteosed “Suur Tõll” (1980) ja “Põrgu” (1983) ning kolm Riho Undi ja Hardi Volmeri tumeda huumoriga nukufilmi – “Kevadine kärbes” (1986), “Sõda” (1987) ja “Kapsapea” (1993). Lõplikud otsused filmivaliku osas tegid ürituse korraldajad.

Prantsuse Filmoteek ja selle koolitatud publik

1936. aasta septembris Prantsuse filmipärandi päästmiseks Henri Langlois’ (1914-1977) initsiatiivil loodud  Cinémathèque française kolis pärast tulekahju Chaillot’ Paleest Trocadéro väljakul uude postmodernistlikku hoonesse Rue de Bercy 51, sellel aadressil ollakse 2005. aastast. Prantsuse Filmoteek on täna Euroopa tähtsamaid filmikultuurikeskusi. Uues majas pole filmimuuseumi väljapanekute jaoks küll nii uhkeid pindu nagu oli Trocadérol, praegune ajaloonäitus keskendub lisaks filmikunsti sünniaastatele ka sügisel 75. aastapäeva pidanud filmoteegi sünni- ja eluloole.

Teine suur näitus on pühendatud Fritz Langi mullu restaureeritud ulmeeeposele “Metropolis” (näitus alustas oma maailmarändu 2010. aastal Berliini filmimuuseumist). Majas on lisaks kolmel korusel paiknevatele näituseruumidele kolm kinosaali, raamatu- ja filmipood, suur raamatukogu, kohvik-restoran ning muidugi mõista filmoteegi programmiloojate ja filmiuurijate töötoad. “Prantsuse Filmoteek on meie vaimne kodu,” ütles uue hoone avamiselt 2005. aastal Martin Scorsese. Filmisõber tunneb selles majas end igati koduselt.

Eesti filmid jooksid kahe nädala kestel Prantsuse Filmoteegi saalides kõrvuti maailma filmiloo suurkujude teostega: Fritz Lang, Alessandro Blasetti, Karel Reitz, Ernst Lubitsch, Hayao Miyasaki, Miloš Forman, Derek Jarman, Jacques Tati jt.

Seda maja külastav publik on arvavatavasti üks kõige paremini koolitatud kinopublik maailmas. Seda arvestades läks Eesti filmidel igati hästi. Pariisis niisugusele üritusele reklaami teha käib eestlastel niikuinii üle jõu, niisiis loeb ennekõike linastuskoht ise ja selle filmiarmastajatest külastajaskond.

Keskmine külastatavus Eesti seanssidel oli 60 inimest, 24 esitust, 1451 piletiga vaatajat. Avafilmil “Noored kotkad” oli mõistagi kõige rohkem vaatajaid, kahel seansil kokku 256 (teisel seansil jooksis film tummalt, vaatajaid siiski 42). Mõnevõrra üllatav oli “Kevade” populaarsus: 115 vaatajat suures Henri Langlois’ saalis ühele 1969. aastal  toodetud Eesti filmile on hea näitaja (kahel seansil kokku vaatas “Kevadet” 163 silmapaari). “Lindpriisid” vaatas 168 inimest, see on kokku rohkem kui suvisel taaslinastusel Tartu kinos Athena. Kõige tagasihoidlikumalt köitsid Pariisi publikut “Nipernaadi” ja “Georg” – nendele filmide ühele esitusele ostis pileti ainult 25 kinosõpra, mis Eesti kinode Artise, Athena või Sõpruse konteksti põrgatades on ikkagi päris hea tulemus, sest meie kinodes on tihtilugu saalis ainult mõnikümmend pead, kui mitte vähemgi. 

Eesti kultuuriekspordist rääkides on viimasel kümnendil täiesti mõistetavatel põhjustel silmas peetud uute filmide maailmarändusid ja auhindu. Samas “Eesti film 1000” retrospektiiv Pariisis andis julgust mõtelda, et meie rahvuslikku kultuuripärandisse kuuluvad vanemad filmid võivad oskusliku levitöö korral leida tänulikku publikut ka välismaal. Moskvas kindlasti, aga miks mitte Brüsselis? Brüsseli filmoteek ja Helsingi arhiivikino Orion võiksid olla järgmised linastuskohad.

Pariisi Filmoteegis toimub kvartalis kuus erinevat retrospektiivi. Järgmine väike filmimaa, mille filmikunsti tutvustakse uue aasta kevadel, on Horvaatia. “Metropolise” näituse vahetab märtsikuus välja Tim Burtoni loomingut tutvustav ekspositsioon.

vt ka
www.cinematheque.fr/cinemaestonien
www.estonie-tonique.com

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming