„Eesti film 100” rahastamispoliitika kontekstis

Marge Liiske

Eesti filmi 90. sünnipäevast, mida tähistati aastal 2002, saab varsti märkamatult Eesti filmi 100. aasta juubel. Iseenesestki mõista on 100 ilusam, suurem ja parem ning nõuab väärikamat tähistamist. Miks ja kuidas me restaureerimise suunal liigume? Kogu maailmas on hüppeliselt suurenenud nii audiovisuaalse pärandi restaureerimise kui ka digitaliseerimise maht. Üks põhjusi on kindlasti see, et aeg töötab halastamatult ning hävitab nii filmi- kui helimaterjale. Esimeses järjekorras tuleb seega taastada hävimisohus materjalid. Teiseks põhjuseks on järjest kasvav nõudlus audiovisuaalse materjali järele: uued digitaalsed telekanalid ja online-filmilaenutused vajavad sisu, sest kasutaja on loomulikult harjunud teenust saama nüüd ja praegu ning selle juures ka parimas kvaliteedis. Vanu, ärakraabitud, luitunud värvidega filmilinte ei ole aga võimalik näidata.

„Eesti film 100” programm sai alguse aastal 2005. Tänaseks on taastatud kaks Tallinnfilmi mängufilmi, üks dokfilm ja seitse animafilmi, samuti 1938. aasta kroonikafilmid ning „Eesti Vabariik 90” raames Theodor Lutsu mängufilm „Noored Kotkad”, mis tänavu Eesti Vabariigi aastapäeval sümfooniaorkestri saatel Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis ette kanti ning film on ka DVD-l. Samas tempos jätkamine tähendaks aastaks 2012 kõigest 8–10 mängufilmi, paarikümmet dokumentaal- ja animafilmi. Üsna kindlalt võib väita, et juubeli väärikaks tähistamiseks jääb see veidi kahvatuks. Näiteks ainuüksi Tallinnfilmil on filmipärandis 116 täispikka ja 28 lühimängufilmi,; 128 nuku- ja 66 joonisfilmi, 504 dokumentaalfilmi, 415 populaarteaduslikku filmi,1578 kroonikapala. Lisaks veel filmiarhiivi kogud. Mida kõike oleks vaatajal siit leida!

Milles on siis asi? Nagu sageli, ikka rahas. Ühe pika mängufilmi taastamiseks koos uute filmikoopiatega kulub sõltuvalt algmaterjali seisukorrast 700 000–800 000 krooni. Lisaks filmide taastamisele tuleb nende algmaterjalid Moskvast välja osta ning  seegi suurendab kulutusi ning vähendab taastatavate filmide arvu. Siiani on rahalisi vahendeid filmide taastamiseks olnud aastas ca 2,5 miljonit krooni, mis on aastas Eesti filmivaldkonnale eraldatava ca 100 miljoni krooni juures (2007. aastal 95 miljonit, 2008. aastal 105 miljonit) seega ca 2,5%, mida pole palju. Milline võiks olla lahendus?

Lisaks „Eesti film 100” programmi loomisele oleks tulnud see kohe ka piisava rahasummaga täita. Siin ei tule väga palju appi ka Euroopa fondid, kuna filmialal toimuv on enamasti jäetud liikmesriigi ülesandeks. Lahendus on ehk prioriteedide muutmises ning taastamissummade suurendamises kas või mõneks aastaks. Eesti filmipärandi taastamine ei tohi kindlasti katkeda ka pärast 2012. aastat, ent oluline on filmi 100. aastapäeva puhul teadvustada, millised rikkused on meie varasalves ning kuidas saaks need vaatajate ette tuua. Praeguse seisuga jääks enamik Eesti filmipärandist kahjuks veel aastateks vaatajatele kättesaamatuks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming