Eesti dokumentalistikast Soome mudeli näitel

Eesti dokfilm on küll mitmekesine ja rikka ajalooga, ent pole veel päriselt leidnud oma nägu.

FILIPP KRUUSVALL

Eesti on rahvaarvult üks maailma väiksemaid riike, millel on omakeelne filmitööstus ja ka mitmekülgne ning eripalgeline dokfilmimaastik. Ühtpidi võiks ju rahulduda olemasolevaga ning vaadata lõunasse või itta, kuna sealsega võrreldes on meil nii mõnigi asi paremini. Teiselt poolt teevad jänestena ees tempot Soome ja Põhjamaad, näidates, et ka väike oma keeleruumiga riik võib olla dokimaailmas tipptegija. Enda teistega võrdlemine võib muidugi viia depressiooni, aga miks mitte konverteerida see edasipüüdlikuks taotluseks ja sportlikuks nahaalsuseks ning püüda eeskujude teekonnast parim ka ise kasutusele võtta. Sestap võib Eesti dokumentalistika hetkeseisu ja potentsiaali avamiseks võtta võrdlusaluseks Soome, mida on nimetatud ka dokumentalistika paradiisiks. 1990ndatel ja 2000ndate alguses oli kahtlemata selle kuldaeg, mil nauditi ka rahvusvahelist edu. Samastumist kergendab aga asjaolu, et 2010. aastal satuti sealgi finantskriisi, millega kaasnenud säästurežiim tõmbas tugevalt koomale ka dokivaldkonna vöö. 2016. aastal ilmus ajakirja Studies in Documentary Film number,1 mille keskmes on Soome dokifenomeni tagamaade uurimine: omamoodi kasutati ära nimetatud majanduskriisi tõttu vabanenud soome dokumentalistid, kes said nüüd pühenduda akadeemilisele uurimistööle. Dokivaldkonna struktuuri ülesehitusele keskendatud töö annab nii mõnegi juhise, mis võiks Eesti ees seisvat teekonda planeerides kasuks tulla.

Kõigepealt iseloomustab Põhjamaid ja Soomet (ning sealhulgas ju ka Eestit) see, et erinevalt Põhja-Ameerika ja Euroopa suurriikidest põhineb dokfilmide toetus suures osas riigi subsiidiumidel. Ühelt poolt on sel puhtalt praktiline põhjus, sest niivõrd väikselt koduturult tootmiskulusid tagasi ei korja, isegi kui näiteks Islandil on maailma suurim kinokülastuste arv inimese kohta. Teisalt peitub selle taga ka väärtuspõhine taust. Näiteks Soomes domineerinud sotsiaaldemokraatliku poliitika ja luterliku maailmavaate tõttu on peetud oluliseks keskendada tähelepanu ühiskonna valupunktidele ja äärealadele. Eestis on filmitoetuse taga suuresti juba põhiseadusest tulenev kohustus rahvuskultuuri hoida, ent tugeva ja ka rahvusvaheliselt vastukaja leidva kultuuri olemasolu on ühtlasi üks esmaseid tunnuseid, et nii noor riik nagu Eesti on ühiskonnana sõltumatu ja toimib hästi.

Soome dokumentalistika edu nurgakiviks on 1980. aastate lõpus loodud struktuur, mis toetub kolmele vaalale: rahvusringhääling YLE, Soome audiovisuaalse kultuuri edendamise keskus AVEK ning Soome filmi sihtasutus SES. Samamoodi on kolm sammast ka Eestis: ERR, Eesti Filmi Instituut ning dokfilme üsna suurelt toetav kultuurkapital.

Soome esitas 2011. aastal parima võõrkeelse Oscari nominendiks dokfilmi „Eluaur“ („Miesten vuoro“, Joonas Berghäll, Mika Hotakainen, 2010) – hea näide „oma loost“, mida saatis ka suur rahvusvaheline edu.

Kaader filmist

Soome dokimaastiku võtmeinstitutsioon on traditsiooniliselt olnud YLE, mis on dokfilmi oma eetris alati esile tõstnud. Ka ETV ei jää siin maha, vaid näitab maailma dokiparemikku, annab Eesti dokifestivalide võimaluse oma filme tutvustada ning rahastab ja kureerib koostöös EFI ja kulkaga „Eesti lugude“ ning „Portreelugude“ sarja. YLE on olnud ka üks peamisi soome dokkide rahastajaid. Kui Eestis on suurim rahastaja Eesti Filmi Instituut, siis Soomes on YLE osakaal olnud soome doki rahastajana n-ö kuldajal 1990ndate lõpust 2000ndate alguseni kõige suurem (31%), talle järgnes AVEK (24%) ja SES oli alles 20 protsendiga kolmandal kohal. On märkimisväärne, et YLE rahastas tervelt 98% Soomes toodetud dokumentaalfilmidest. See on muidugi tingitud ka kokkuleppest, mille järgi on AVEKi ja SESi rahastamise tingimuseks eelmüük mõnele telekanalile – ja peaasjalikult ongi selleks YLE. Soome televisiooni pühendumine dokumentalistikale ja dokiprojektide kureerimisele on olnud põhjalik ja samal ajal ka väga kulukas. Ühe minuti dokfilmi tootmise hind on YLE-le kaheksa korda kõrgem kui tavaprogrammi minuti maksumus ning eks sama proportsioon kehti ilmselt ka ETV puhul. Parimatel aegadel oli YLE dokieelarve 1,5 miljonit eurot, ent seejuures tuleb arvesse võtta, et see moodustas kogu ringhäälingu eelarvest vaid 0,5%, mis osutab, et dokfilmi pjedestaalile tõstmine on omamoodi luksus. Seda saab endale lubada üksnes tõepoolest jõukas struktuur. Siiski avaldas majanduskriis ka YLE-le suurt mõju ning Soome telekanalite osakaal dokkide rahastamisel langes 13%ni.

Kriisi sattus ka AVEK, sest kui kulka raha laekub peaasjalikult aktsiisi- ja hasartmängumaksust, siis AVEKi taga seisis Eestiski korduvalt kõne all olnud n-ö tühja kasseti seadus, mis kogus teatud protsendi tühjade CD- ja DVD-toorikute müügist. Nutiseadmete tulek ja muusikakuulamise-filmivaatamise keskme liikumine võrguplatvormidele tähendas AVEKile muidugi rahastusskeemi kokkukukkumist ning 2014. aastaks kuivas selle dokfilmide toetusfond kokku 580 000 euroni. See oli isegi väiksem summa kui AVEKil oli kasutada selle asutamise aegu 1987. aastal. Kuna tühja kasseti maksu ei õnnestunud nn kõvakettaruumi ja andmemahu põhiseks muuta, pidi haridus- ja kultuuriministeerium AVEKi toetamise enda peale võtma ning nüüdseks on dokifond taas kerkinud 1,5 miljoni euroni aastas.

Kriisi ajal ja järel võttis dokfilmide rahastamise põhiraskuse enda kanda Soome filmiinstituut ning tema osakaal on tõusnud kunagiselt 20 protsendilt 39ni.

Vaatamata vahepealsele tagasilöögile on Soome dokkide eelarve kasvanud keskmiselt 200 000 euroni ning seda on rohkem kui rahvusvaheline keskmine 150 000 eurot (European Documentary Network, 2016). Seejuures selgus hiljutise 191 filmitegijat hõlmanud küsitlusega, et 87% vastanute arvates on dokfilmi tegemise eest saadav tasu liiga väike ning enamik on valmis töötama väikese või lausa sümboolse tasu eest.

Veelgi enam. Soomes kõrvutatakse oma olukorda juhtivate Skandinaavia riikide ehk Rootsi ja Taani omaga, kus dokumentaalfilmide eelarve on keskmiselt endiselt kaks korda suurem kui Soomes. Samuti on rootsi, taani ja norra keel sarnased ning rahastamis- ja filmileviruum seega palju suurem. Taani filmi võidukäigu üks aluseid on 1998. aasta, mil kahekordistati filmitootmise toetust nii mängu- kui ka dokfilmile. Muidugi on see mõju avaldanud ka filmide kvaliteedile ning kui võtta näiteks 2015. aasta maailma olulisim dokifestival IDFA Amsterdamis, siis seal oli esindatud umbes kümme Rootsi ja Taani filmi ning vaid kolm Soome dokki. Kahtlemata on Soomel Põhjamaade filmi- ja televisioonifondi rahale lihtsam ligi pääseda kui Eestil ja meie läbimurre kaastootmisprojektideni Põhjamaadega seisab veel ees.

Kui vaadata selliseid perifeerseid ja väikse rahvaarvuga riike nagu Soome ja ka Island, siis on nende dokumentaalfilmide rahvusvaheline võidukäik alanud koos välisrahastuse kaasamise ja kaastootmise vormi laienemisega. Soomes on rahvusvahelise rahastamise osakaal tõusnud 15 protsendini dokkide eelarve kogumahust. Rahastajatena paistavad silma ning on ühtlasi ka kvaliteedimärgiks telekanal ARTE, Rootsi televisioon ja Taani filmiinstituut.

Endise Soome filmi instituudi eksperdi Elina Kivihalme sõnul on soome dokumentalistika paradoksaalsel kombel muutunud väga ekstravertseks: tegeldakse rahvusvaheliste rahvusriigiüleste teemadega, ollakse tugevalt sees rahvusvahelistel turgudel ja koolitusprogrammides. Lõpuks puudutab see ka filmikeelt. Soome ja Island, morbiidsed Põhjala riigid, on leidnud dokfilmis siiski oma filmikeele ja stiili, tempo ja meeleolu ning on ka rahvusvaheliselt edukad. Ilmselt seisab ekstravertsuse väljakutse ees ka Eesti dokil, mis on küll mitmekesine ja rikka ajalooga, ent pole veel päriselt leidnud oma nägu.

Ekstravertsus nõuab teatud kergust ja distantsi, et rääkida ka kõige jaburamatest või traagilisematest asjadest nii, et lugu on universaalselt mõistetav. Iseendaga juhtunud lugu tuleb rekonstrueerida poeetilisemal üldinimlikul tasandil. Tugev dokumentalistika viitab ühiskonna võimele ennast kõrvalt vaadata ning kompleksseid probleeme analüüsida. Kunst annab asendamatu tagasiside, kui vaade peab olema palju hõlmavam, abstraktsem või mitmekihilisem, kui seda võimaldab publitsistika või tavaarusaam. Väljakutse olla mõistetav ning muutuda elavaks vibreerivaks perifeeriaks, mis maailma keskpunktidega aktiivselt suhestub, ei seisa ees ju mitte ainult eesti dokfilmil, vaid Eesti ühiskonnal ja kultuuril laiemalt. Julgen öelda, et Gustav Suitsu kuulus nooreestlaste lipukiri „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks“ pole oma aktuaalsust sugugi minetanud, vaid kutsub endiselt üles sisemiselt kasvama ja ambitsioonikalt ääremaalt keskuse poole astuma, et identiteedi alus oleks oma kordumatu viis või keel, mitte kunagiste traumeerivate sündmuste kogum.

Eesti ja Soome dokumentalistika seisab samade väljakutsete ees. Kuigi dokfilm on saavutanud kinodes tugeva positsiooni, keerab seni paika loksunud filmimaastiku pea peale netiplatvormide tulek, klassikalise televisiooni vaatajate arvu kahanemine ja vaatamisharjumuste muutumine. Kui näiteks YLE oli varem Soome ainus dokumentaalfilmide levituskanal, mis omandas nii eetriõigused kui ka ühest hetkest online-õigused, siis on viimaste endale saamine suurema konkurentsi tõttu üha keerulisem. Netflixi platvormile sattumine on muidugi nagu loteriivõit, ent konkurents sinna jõudmise nimel on palju suurem kui festivali- või kinolevisse saamise puhul.

Võib seega öelda, et nii Soome kui ka Eesti dokivaldkonna kolmele vaalale toetuv struktuur on sarnane, võimaldab vabadust ja soosib julgust riskida uuenduslike filmiprojektide nimel. Raha vajaksid juurde mõlemad struktuurid, ent mõlemal on ka idealismi ja sisu, et raske aeg üle elada ning vajadusel kokkuhoidlikult tegutseda. Üllatavalt julged on aga põhjanaabrid maailmale oma lugu rääkima ja rahvusvahelist koostööd tegema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht