Eesti dokumentalistika järjepidevus

Peep Puks

Dokumentaalfilm on isikupärane oma aja, inimeste, sündmuste ja probleemide jäädvustamine ning tõlgendamine1968. aasta on Andres Söödi filmi „511 paremat fotot Marsist” aeg, 2010. aastal lõpetab Sööt filmi „71 paremat minutit Hando Runneli elust”. Tähendab see kokkuvõtet? Märgib ühe ajastu lõppu meie pildimälus, kroonikafilmis? Kroonika püsiväärtused selguvad ajas. Mida kaugemale jäävad sündmused, seda suurema tähtsuse saab filmikroonika. Arusaamised muutuvad, inimesed kaovad, nimed unustatakse, ometi elab aeg koos inimestega  kroonikas edasi. Kroonik ise saab aga tähenduse siis, kui tema ajast saab ajalugu. Looja pole ainult järeltulija, vaid ka pärija. Kas väärivad aja jooksul kujunenud traditsioonid – käsitlused, oskused, tavad jätkamist või tuleb need edasiminekuks kõrvale jätta? Traditsioonide taga on inimesed: Ballot, Frolenko, Martšenko, Osjannikov, Klimov, Dolgov ... Need nimed ei ütle praegu midagi, kuid nemad olid möödunud sajandi 1940. aastatel  ühed alusepanijad riigikroonikale, mille traditsioone tuli hakata murendama, lõhkuma, unustama. Taheti purustada kõik sillad mineviku ja oleviku vahel, sulgeda elu kitsastesse raamidesse, teha ümber lähiajalugu, mis rahval meeles. 

Tegelikkusse tungimine

Kui Andres Sööt alustas 1954. aastal operaatori assistendina, valitses tõsimeelne kroonukroonika. Kõik teadsid, mida teha, kuidas teha, mida tohib, mida mitte, mida näidata, mida mitte. Stambid olid sisse töötatud. Elukaugus polnud taunitav, otse kohustuslik, aga oma aja  märkidena leiame tollaseidki kaadreid praegustest filmidest. Tänaste tegijate põlvkond astus oma kohale vabade käte ja kõike purustava pauguga ning sellest tõusis tulu. Minule oli kõige mõjusam Kullar Viimse „Kuhu lähed?” nägemine. Meie tee algus oli tunduvalt rahulikum ja aeglasem. Ometi omade murdeaastatega. Muutused said alguse minutilistest lõikudest ringvaates „Nõukogude Eesti”, laienevast teemade  ringist, käsitluslaadist, montaažitempo kasvamisest, palade arvu suurenemisest – kroonika lähenemisest tegelikule elule. Heas mõttes hoiduti tänavakakluse tempost, et sisuga kooskõlla jääda, mitte muutuda pealiskaudseks, pinnapealseks.

Esile kerkis uus operaatorite põlvkond. See tähendas teistsugust pilku. Ja traditsiooniliselt ongi meie operaatorite töö olnud läbi aegade kõrgel tasemel. Ülo Tambeki artikli „Uued ajad, uued probleemid”  – ilmus 1961. aasta 9. juunil – lõpp kõlab: „„Tallinnfilmi” kroonikasektor on mitu aastat järjest näidanud, et ta kuulub nõukogude filmikroonika paremikku. See tähendab, et on olemas juba mingid tugevad traditsioonid, millele noorem põlv võib julgelt toetuda, ilma et tarvitseks raisata aega pikaks hoovõtuks. See loeb palju. Liiatigi veel nüüd, millal häid jõude on oodata järjest lisaks”. Millised olid 1961. aasta dokfilmid?  „Argipäev” Voltast, „Atlantika” püügiretkest Põhja-Atlandil, „Eduard Vilde”, „Geisrite ja vulkaanide maal” Kamtšatka ekspeditsioonist, „Inimesed eesliinil” Oktoobri Võidu kolhoosist, „Kalevi-Liiva süüdistab”, „Maa sool” Võnnu kolhoosi agronoomist, „Mehhiko turisti pilguga”, „Prisket tuult” XIII Balti regatist Tallinnas, „Sügismotiive”. Oluline oli eelmisel, 1960. aastal valminud Valeria Andersoni „Kohtumised tänaval” – mõndagi saab välja lugeda juba  pealkirjast. Reet Kasesalu kandis talle omasel vaiksel moel eesti vaimu. Nemad olid ainsad eriharidusega režissöörid kroonikas. Dokumentaalfilm on isikupärane oma aja, inimeste, sündmuste ja probleemide jäädvustamine ning tõlgendamine. Kuidas säilitada isikupära käsikirja ja filmi vastuvõtmise rituaalis, mis tähendas ridamisi kinnitusi ja läbivaatusi? Zajavka (esildis) toimetusele, vastuvõtmine; käsikiri toimetuse plaani, mille kinnitas direktsioon;  võetud materjali tehniline läbivaatus; järjestatud materjali läbivaatus; musta montaaži läbivaatus; diktoriteksti vastuvõtmine, kahel lindil läbivaatus direktsiooni poolt; koopia stuudiopoolne läbivaatus; koopia tehniline läbivaatus; Kinokomitee läbivaatus; Moskva vastuvõtmine üleliidulises plaanis filmide puhul. Tasu sõltus filmile antud mitmeastmelisest kategooriast. See oli aeg, kui nõuti, et sisu pidi olema  sotsialistlik, vorm rahvuslik. Diktoriteksti esitamise intonatsioongi võis saada takistuseks, nii et oli vaja tekst uuesti lugeda või tuli koguni diktorit vahetada. Lootus jääb, et praegusel põlvkonnal ning ka edaspidi ei tule arvestada ei kohalikke ametnikke ega Brüsseli silma ja soovi. 

Rahvuslik pildimälu

Meie kroonika on tervenisti pildimälu. Ülesanne on iseenesest ju lihtne: jäädvustada meie maa ja rahva ajalugu pildis ning teha seda omanäoliselt ja professionaalselt. Tuntud tõed. Raskem on vältida traditsioonilisi teemasid, tavapärast lähenemist, harjumuspäraseid lahendusi. Millal kaotab traditsioon elujõu?  Aastal 1965 tegi Andres Sööt oma esimese lühifilmi „Ruhnu”. Andrese ruhnlane tuleb rannas oma käruga: kui inimene väga tahab, kasvavad liival õunapuud. Mees põlvitab istutatud puu ette … Neil aastatel oli oluline toimetus: Ülo Tambek oli eeskäija oma päritolu, harituse ja mõtlemise sügavusega; töötas ettevõtlik ja ettenägelik Peedu Ojamaa; tulid noored Vello Kallaste, Leo Ilves, Valdeko Tobro, Jaan Ruus.  Oma mõju oli televisioonil. Otsereportaažid, mida tegid Valdo Pant ja Rein Karemäe, õpetasid tööd sõnaga nii intervjuudes kui ka sündmustes väga kiiresti orienteerudes. Tänastel otsesaadetel tasuks neid traditsioone hoida. Rääkimata tõsielusarjadest, sügavalt inimlike elamuste edasiandmiseks. Siin kobrutavad tõelised tunded, nagu võib aru saada, alles pärast salvestust. Üheks algkõrguseks meie tänasele dokumentalistikale  oli ka Virve Koppeli, Mati Põldre ja Rein Karemäe telefilm „Reportaaž telefoniraamatu järgi” (1966). Eesti filmis oli huvitav 1968. aasta. Tapetakse Martin Luther King, kokkupõrked üliõpilaste ja politseinike vahel Pariisis, 20. augustil Nõukogude vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse. Mängufilmidena tulid 1969. aastal Kaljo Kiisa „Hullumeelsus”, Leida Laiuse „Libahunt”, Arvo Kruusemendi „Kevade” ja Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia”. 

Andres Söödi „511 paremas fotos Marsist” oli kõik teisiti: aja ja elu tavapäratu mõtestamine, varjatud kaameraga filmitu loomulikkus, jälgimise kannatlikkus, tabamise rõõm, sõna-pildi koosmõju, elu mõte ning mõttetus. Vanad daamid Pärlis, noored Moskva kohvikus. Portreed, detailid, meeleolud, Jaan Ruus toimetajana filmi eest võitlemas, kogu kroonikaosakond kõigele kaasa elamas. Režissöör Ülo Tambeki „Talupojad” (1968),  Hando Runneli käsikiri, toimetaja Jaan Ruus, Toomas Kirdelahe elust endast võetud kaadrid. Tegelikkus varjamatult ekraanil ja sihipärane montaaž viisid filmi riiulile. Ei aidanud Tambeki korpuse ohvitseripaberid midagi. Kuid nii tema kui filmigrupp jäid iseendaks ja nüüd on, mida neilt pärida. Grigori Kromanovi ja Mati Põldre kuueosaline „Meie Artur” (1968) Eesti Telefilmis kärbitakse käsu korras viiele. Kuid Artur Rinne talle  omaste joontega ja tema tähendus rahvale jääb: Siberist tagasi tulnud rahvalik laulja tõuseb kõigi seal olnute võrdkujuks. Selle taga oli rohkem kui ainult ühe inimese lugu, rahvas nägi ja teadis oodata enda lugu, oma kannatustest üleolemise lugu. Ja seda tollastes tingimustes. Sama kõrgele meie teadvuses tõusid ja jäid lauljad vahest Laulva revolutsiooni ajal. Filmi kuueosaline variant ootas aastaid teatrija muusikamuuseumi fondides taasleidmist.  Tõenäoliselt oleks koopia hävitatud. 1969. aastal astub esimene inimene Kuule, meil tehakse kaks üldlaulupeo filmi. Ülo Tambeki ja Mati Põldre „Mitte üksnes leivast” (1969) tuli ilma ainsagi kroonulauluta. Vaatad pikalt-pikalt sammuvate meeste rivi filmi alguses ja tunned nende üle uhkust. Ja järsku taipad, et Tambekil ja Põldrel võis meeles olla ka küüditamise 20. aastapäev – sellist rahvast ei alistata. Hingestatud portreed proovides ning  peol. Siis jääb veel teine 20 aastat oodata. Ülo Tambek seda aega kahjuks ei näe, enne jõuab kätte 31. mai 1979. Jüri Müüri „Leelost” (1969) on tänu Enn Säde „Tuulepealsetele leelodele” (2007) rohkem räägitud, ka neile on võõras kroonulikkus. Tuleb nentida, et ega praegused laulupeofilmid ja otseülekanded pole suutnud sellist emotsionaalset pinget enam pakkuda. Muidugi on tänaste pidude taust ja tähendus teine. Kuid tasub otsida uudseid lähenemisi ja  lahendusi. Kas üllatab James Tusty dokumentaalfilm „Laulupidu” tuleval aastal? Ülo Tambeki dokumentaalis „Tuld kuningale” (1969) oli Paul Keres tänu kunagistele filmivõtetele ekraanil väga noor ja paljulubav. Eestluse sümbol läbi aastate. Tambek on jäädvustanud ta taktitunde, austuse, kuid aukartuseta: suurmeistri võbisev jalg laua all, pinge tema rahulikes liikumistes saalis ja lava taga, väsimus. Usun, et Hans Roosipuu, kes alustas  filmiga „Ülekanne 56:13” (1969) ja pani sellega aluse spordifilmide järjepidevusele, õppis Tambekilt mõndagi.

Aastate pärast tuli Hans koos Valter Heueriga Kerese teema juurde veel kord tagasi, et tema saatus lõpuni selgeks rääkida. „Enderby valge maa” (1969) tegid autorid Andres Sööt ja Mati Kask. See pole turismifilm, vaid üleilmseid probleeme käsitlev tõsielufilm: inimene tavapäratutes tingimustes, üksildus,  inimliku läheduse vajadus ja mõistmine, taustaks igipõline loodus ja selle kaitsmine. Tundub, et Riho Västrik, Vassili Sarana ja Arvo Vilu on praegu sellele kõige lähemale jõudnud. Siit pole pikk maa Lennart Mere filmideni, tema jälgedes on meeldejäävalt käinud nii Mark Soosaar, Arvo Iho, Valentin Kuik, Enn Säde kui Liivo Niglas. Valeria Anderson astus ajast ette ja see on, mida peab meeles pidama ja mida tuleb järgida  – olla ees oma ajast! Filmis „Nikolai Kormašov, aasta 1969”, kus stsenarist oli Tatjana Elmanovitš ja operaator Andrei Dobrovolski, räägib kunstnik koos filmi autoritega vaimust ja vaimsusest, vene hingest ikoonides, seda tollase tsensuuri tingimustes. Režissöör on jätnud sisse kunstniku kõhklused, kontrolli kadumise oma mõttekäigu üle. Nikolai Kormašov mõtiskleb ikoonide ja oma maalide ees pühalikust tõotusest, mis kasvatab inimese tahet.  Kannatusest, ilma milleta pole humaansust. Pidevast võitlusest iseendaga. Püüdke sellist filmi Moskvas maha müüa! Võis sellele kaasa aidata samal aastal valminud Andrei Tarkovski „Andrei Rubljov” (1966)? Tarkovski, üks meie tollane eeskuju ja mõjutaja, on rõhutanud: „Küsimus on selles, et kogemust ei saa edasi anda – saab ainult ise läbi elada.”       

Ühes hingamises

Oli üks ilus tava: elada ühes hingamises ühes stuudios, töös ja puhkehetkel, nagu siis öelda tavatseti. Kõik filmitegijad teadsid, mida keegi teeb, kuidas kellelgi läheb. Kellegi jamad puudutasid siis kõiki. Mängu-, dok-, nuku- ja joonisfilme  monteeriti samal korrusel, samades ruumides. Kui midagi tollest ajast tagasi tahta, siis on see kõikide ühistunne, millest olude sunnil praegu puudu. Kas pole kinoliidul aeg traditsiooni jätkata, tegijad taas liita, korrapäraselt kokku kutsuda, olla tõsiste ja kasulike arutelude eestvedajaks? Oli veel üks hea asi: kokkulaulatamine kunstilise filmiga – nii või teisiti jõudsid siis vaatajani kõik lühifilmid, žanrile vaatamata.  Täna peab vaataja tegema esimese sundsammu uute filmide juurde. See eeldab teadlikku publikut, sõpruskonda. Tavalisel inimesel on raskem seda tulekut ette võtta. Kuid film suurel ekraanil on film suurel ekraanil. 1971. aastal lõpetasid Ülo Tambek režissöörina ja Mati Kask operaatorina „Eldoraado”. Vladimir Karasjov sai valmis „Lindpriid”. Neil oli äärmiselt tõsiseid ideoloogilisi raskusi. Tambek pandi mõtlema, milliseid kaadreid panna,  millised mitte. Karasjov viskles ja püüdis iga hinna eest päästa oma filmi koopiat. Neil aastail süvenevaid traditsioone ei taha kellelegi soovitada. Ülo Tambek oli kroonikas asendamatu. Ta oli lühikest kasvu mees, kuid suur oma jõus ja tahtmistes. Tambek ei tõmbunud kunagi ohutusse kaugusesse, ei sandistanud tegelikkust. Ei mõistnud hukka inimesi, vaid tingimusi, mis oli inimesed selliseks teinud, nagu nad olid.  Olav Neulandi dokumentaalfilmide pärand, kahjuks tuleb nüüd juba nii öelda, on väga huvitav. Ta alustas aastal 1972 „Helinaga”. 1974. aastal läks Olav oreli sisse, teejuhtideks Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli. Orelid, kirikud, barbarid, kultuur …

Oleme ka Estonia kontserdisaali oreli südames ja Haanjamaal Meelakul Kriisade kodutalus. Olav ajas koos orelikunstnikega läbi valu eesti asja: „Kui kunagi suhtuti orelisse kui elavasse organismi, siis meie päevil  on orelile sagedasti hang sisse löödud ja ta üle orelirõdu ääre alla visatud. Inimesed on kaotanud teadmise sellest, et siin on kunstiteos kaugelt üle oma looja”. Edasi tegi Olav midagi äraarvamatut. Koos Aigar Vahemetsa ja Kersti Gailaniga tõi ta Moskvast karpide kaupa vana kroonikat. Ütleme häid sõnu läti režissööri Edvīns Šnore „Nõukogude loo” (2008) kohta ning seda õigusega. Neuland-Vahemetsa tegid aga juba  20 aastat tagasi end ohtu seades filmi „Hitler & Stalin 1939” (1989), kus keset plahvatusi, laipu, leegiheitjaid, põlevaid külasid, talvetuules kõikuvaid pooduid öeldakse: „Inimesed, te olete Kristusega ühte nägu!”. 1995. aastal jätkasid Neuland ja Vahemetsa filmiga „Kristuse dilemma. XX sajandi dokumentaalmüsteerium”. Jätkasid kahekõnes Jumalaga, et mõista möödunud sajandi lausmõrvu, et aru saada vabaduse ja kannatuse olemusest. 

Nad küsivad: „Issand, miks võtsid sel sajandil nii paljudelt mõistuse? Kas selle sajandi mõõt pole veel täis?” Tänasel päeval on neilt kaasa võtta eneseusk ja julgus. Kersti Gailan meenutab: „Risk oli suur. Nii Olav kui Aigar käisid punasel vaibal ja julgeolekus esimese filmi järel seletusi andmas. Filmi näidati Rootsis, Soomes, Itaalias, Hollandis, Prantsusmaal, koopia lähetati Ameerikasse. Näidati Venemaal, hommikutunnil  kommertskanalis. Pärast seda soovitas tundmatu sõber telefonis kiiresti pealinnast lahkuda. Mida ka tehti. Hiljem kuulsid nad, et auto, mis sarnanes nende omaga, olevat samal teel puruks sõidetud.” Olav ja Aigar nautisid montaaži. Seda imelist protsessi. Sundimatust ja jumalikku vabadust. Tulemust võiks nimetada kunstiliseks dokumentaalfilmiks. Säärast üksteisemõistmist nägime ka Hardi Volmeri ja Riho  Undi puhul, kujutan midagi sellist ette Andres Maimiku, Rain Tolgi, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma ühises töös. Olav Neulandi ja Aigar Vahemetsa filmid olid kindlasti meie uus sõna arhiivimaterjalidele toetuvate filmide loomisel. Hiljem on praegune põlvkond siit edasi läinud, kasutanud lavastust, huvitavaid tekstilaade, teravmeelseid lahendusi, kroonikakaadrite oskuslikku ja kaasahaaravat montaaži. Kõigest sellest võime rääkida Raimo Jõeranna filmis  „Sinimäed” (2006), ka Jaak Kilmi ja Kiur Aarma rahvusvahelist tunnustust koguvas filmis „Disko ja tuumasõda” (2009). Huvitav on see, et kunagi ei või operaatorid teada, millal ja kes, miks ning kuidas nende filmitud kaadreid kasutab. Rindeoperaatorite puhul teinekord kaameraga käes langeva mehe kaadreid. 

Kallis aeg

Nõukogude ametlik ajalugu tahtis eitada põliseid traditsioone, ilu, võtta inimeselt kirgede, kahtluste, rõõmude, kujutlusvõime jõu, teinekord ka peamise – tema töö. Mark Soosaar astus sellele vastu. Minule  on Mark alati olnud tõeline kunstnik meie dokumentaalfilmis. Ta tõi värvid filmi ja ellu, mõtestas need. Poliitikuna ma teda ei tea egatunne, aga filmimehena on ta meid kõiki oluliselt mõjutanud. Ise ta oma asju energiliselt ajas ja alati üllatas, pakkus iga filmiga uut ja ootamatut nii sisus kui vormis. Margi film – see ütleb kõik. „Kihnu naine” (1974) oli seletamatu mõjuga. Küllap pani tema legendaarne kaader kahest teel minejast iga režissööri mõtlema oma töö põhjalikkuse, kannatlikkuse ja mõjujõu  üle. Soosaar ajas oma nõudmistega Leningradi labori hulluks. Esimene maailmahaarde ja silmaringiga mees, kes astus varakult igal pool ustest sisse. Kord võtetel täiesti märkamatu, samas filmitavaga kõikemõistvalt silm silma vastu koos. Härra Vene on ikka meeles. Härra Vene vene ajas oma arusaamiste ja kommetekäitumisega! Või kogu plejaad Eduard Wiiralti ja tema loominguga seotud inimesi filmis „Maised ihad” (1977). Margi eeltöö mahtu  võib siin ainult ette kujutada. Ja meeldiv on tõdeda, et Meelis Muhu oma „Kihnu kosjade” ja „Kihnu pulmaga” (2009) jätkab mõjusalt Kihnu naiste nakatava elurõõmu jäädvustamist ning selle ülistamist. Olgu nende Kihnu meestega mõlema puhul nagu on. Praegu alustatakse tavaliselt pooletunnisest või siis kohe täispikast filmist. Mulle tundub, et üks traditsioon on meil küll kadunud. See on oskus teha minutist lühilugu, film ainsa  kaamerakäivitusega, 10minutist, 20minutist filmi. Kui Peeter Toomingalt sai küsitud, miks ta pikemaid filme ette ei võta, vastas ta, et aeg on filmis kallis – nende minutitega jõuan ma kõik olulise ära öelda, mulle pole rohkem vaja. Tema pärandas meile meeletu töötahte ja võime kavatsetu ellu viia, mängurõõmu lustimise ja raskuse. Ja kui kedagi siduda meie õige vanade filmitraditsioonidega, siis on Peeter  ilmselt kõige lähem legendaarse Johannes Pääsukese töö jätkaja: mõlemad foto- ning filmimehed, mõlemad jätsid oma jälje nii eesti foto kui filmi ajalukku, kahjuks oli ka mõlema surm enneaegne ja traagiline. Tänases päevas tunnen midagi Toomingast Arko Okki filmis „Seal, kus lõpeb luule” (2009). Ühest küljest ei midagi juhuslikku, teisest filmi avatus vaatajale. Tunnen nii Elbert Tuganovi, Peeter Toominga kui Mark Soosaare kasutatud  vormivõtted, kuid täiesti omatahtsi ja isikupäraselt.

Huvitav, kuidas on mõjutanud suured avastused teaduses (füüsikas, keemias, matemaatikas, bioloogias, astronoomias), mis on muutnud nii palju maailmapilti, meie filmitegijaid? See vääriks mõtlemist ja uurimist. Et Rein Maran on aastakümnete jooksul oma loodusfilmidega paljude vaatajate ja mõnegi tegija vaateid elule ning loodusele muutnud, on aga kindel. Sama kindel on ka see, et Rein ja  Tõnu Talpsep on leidnud endale väärilise järglase: Joosep Matjuse esimesed tööd on äratanud suurt tähelepanu. „Suvisele dokumentaalile” (2007, 3 min) ja „Uuestisünnile” (2008, 11 min) järgnes „Vanamees ja põder” (2009), mis väärib Matsalu rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil saadud peaauhinda. Matjus on Maranilt, oma ülikooli õppejõult, omaks võtnud meie loodusfilmide parimad tavad: ülimalt süvenenud lähenemise teemale, lõputu kannatlikkuse  võtetel, nägemise oskuse, tabamise täpsuse, sõna ja muusika seostamise looduspildiga, loodusfilmi tõstmise kõrgele kunstilisele tasemele ja heli mõjusa kasutamise. Siin ei tohi unustada Enn Säde imelisi looduse helide salvestusi, ka tema tööst on palju õppida. Säde pani aluse andunud helimeeste tulekule dokfilmi režissööride hulka. Seda silmapaistva eduga nii Eesti- kui välismaal. Kes aga pärib Rein Marani elujõu? Praegu töötab 1931. aastal  (!) sündinud klassik jälle uue filmiga. 

Vastastikune usaldus

Sulev Keedus on eesti dokumentaal- ja mängufilmis jäänud iseendaks igal ajal ja kõigele vaatamata, tulnud sõna otseses mõttes läbi  paksu ja vedela. Iisakust Mustjalani. 1981. aastast 2007. aastani on ta nagu kõrge puu tõmmanud endale ja oma filmidele pikselööke. Kah tava, mida ei tasu järgida. „Võrokese” aastal (1983) võetakse talt televisiooni töötõend, saadetakse räige karjumise saatel trepist alla, telemajast tänavale. See tundub tänasel päeval absurdsena, kuid Sulev polevat vaadanud inimeste ankeete, keda ta filmis. Samuti ei teinud ta midagi filmiga pärast kohustuslikke  ümbervõtteid, vaid jättis jäärapäiselt kõik kaaderkaadrilt endiseks. Sulev Keeduse puhul on õpetlik rääkida usaldusest. Filmitavad usaldavad end meile. Ja selle usalduse tõemeelne hoidmine on üks tavadest, mis peab alati kestma. Meie omakorda usaldame filmitavaid. Aga võib juhtuda, et inimene kaamera ees eksib. Nii juhtus naisega, kes jutustas Keedusele „In Paradisum’is” (1993) oma inimsööjast abikaasa lugu. Filmis  kõneleb ta sellest, kuidas esimene abielu purunes, sest abikaasa pettis teda sõjaväes. Nüüd avaldatud mälestuste raamatus „Ma armastasin kiskjat „ on tal sama episood meeles vastupidi – tema pettis abikaasat. Ja mõlemal puhul jätab ta siira, usutava mulje. Keeduse „Jonathan Austraaliast” (2007) tõstab ühe maja selle elanikega ja kaua oodatud, kuid pankrotti läinud valge laeva suureks üldistuseks nii pildis kui sõnas – see on oskus,  mis väärib austust. Ennustas Keedus tänast masu ette? Ettenägemisoskus on omadus, mis iseloomulik heale dokumentalistile. Laeva kursimuutmine on imeilus kaader ja samas ka kohutav.

Muide, täna on mõnegi Mustjala inimese saatus muutunud. Viinaravi vajanud naine on koos oma mehega saanud oma maja, millest ta unistas. Nad on maja remontinud, nende poeg läks kutsekooli, mõlemad mehega töötavad. Roheline majagi pole endine viinavõtukoht,  see on kadunud. Selles oli filmil arusaamatuste kõrval, mis Sulevit tavapäraselt saadavad, kindlasti oma osa. Mis laiematest probleemidest saab, näitab tulevik. Siin on juttu olnud põhiliselt autorifilmidest, operaator-režissööridest või režissööroperaatoritest.

Ka see on olnud iseloomulik meie dokumentaalfilmile. Tihti tänaseski päevas. See on kujunenud heaks ja viljakaks tavaks. Ja on veel üks tava: mängufilmide lavastajad  teevad ka dokumentaalfilme. Vanemas põlves oli see tulek mängufilmi juurest dokfilmi: Grigori Kromanov, Leida Laius, Arvo Iho, Jüri Sillart, Ago Ruus. Iseloomulik oli toimetajate kasvamine režissöörideks. Nüüd on vastupidi: tõsielufilmist minnakse mängufilmi, kasutatakse vastupidiseid kogemusi. On veel tavasid. Vallo Kepp pole unustanud filme kirjandusest, Helle Karis tegi väga olulise arstide seeria, Dorian Supin jätkab heliloojate  portreteerimist, Rein Raamat kunstnike, Õnne Luha argiste (sõna parimas mõttes) naiste jäädvustamist. Kahju, et eesti dokumentalistikas olulised Hannes ja Renita Lintrop on natuke kõrvale tõmbunud. Ja paljud tegijad on jäänud üldse nimetamata. Üht traditsiooni ei tohi kindlasti katkestada: kunagist Telefilmi ja mingis mõttes ka Tallinnfilmi kroonikat jätkavad omalaadselt „Eesti lood”. Iga aastaga on need läinud sisukamaks,  nende tegijate hulk on kasvanud. Kui kohtad nimesid nagu Raat, Maimik, Tolk, Viimne, Västrik, Svirgsden, Taevere, Urmas E. Liiv, Brambat, Luha, Kuik, Kotov ja nende kõrval hulka noori, siis on selge, et seda ettevõtmist tuleb kõige tõsisemalt võtta.

Veel üheks tavaks on kujunenud mängufilmide tööprotsessi jäädvustamine. Kuidas jätta meenutamata Sulev Keeduse „Luigeluuma” (1982), kus noored Olav Neuland ja Arvo Iho  koos teistega ennastunustavalt rabelevad. Sama tunne on kindlasti tuttav praegusele põlvkonnale. See kinnitab, et aastate pärast saab neil filmidel olema veelgi suurem tähendus ja kaal. 

Autorid ja portreed

Tavaks on kujunenud koostöö heliloojatega: Veljo Tormis, Arvo Pärt, Anti Marguste, Kuldar Sink, Lepo Sumera ja teised nimekad heliloojad on aidanud originaalmuusika ülima täpsuse ning nõudlikkusega alla panna. Ühine töö nendega on kindlasti ja alati tulnud filmidele ning kahtlemata ka nende režissööridele kasuks. 48 aastat tagasi kirjutas Ülo Tambek: „Hea  film algab stsenaariumist ja häid stsenariste on meil vähem kui käel sõrmi.” See tava kipub kahjuks püsima. Huvitavaid käsikirju, nagu Andres Maimiku omad, saab üliharva lugeda. Napib teravaid ühiskondlik-poliitilisi filme nagu neid kunagi nimetati. Tihti unustatakse, et publiku hetkeline huvi ei päästa filmi kiirest tolmumisest. XX sajandi kõige kaunim pilt on kosmosest pildistatud Maa foto. 2012. aastal peab valmima Heini Drui tõsielufilm Inimesest ja Ilmaruumist – „Raivo Hein Linnutee galaktikast”. See on üks mu oodatuim film. „Ajapikku unustatakse meie nimi” (2008) on Andres Söödi filmi pealkiri, autoportree autorifilmis. Kõige isiklikum, Andres ise omas ajas. Ilmselt ühe lubaduse täitmine iseenda ees. Lakkamatu teiste elu elamine on õpetanud Sööti ennast tõeliselt elama. Vähemalt usun nii. Ta pole kunagi publikut rahuldanud,  vaid on alati publikust lugu pidanud. Ja tema loomingus on kõige selgemalt kokku võetud kogu see pärand, mille üle tasub mõtelda.

Andreselegi pole Johannes Pääsuke võõras: neid seob Pääsukese tehtud pilt 1912. aastast, selle peal on Andres Söödi vanavanemad ja tema isa. Tänusõnadega kasutab Andres seda oma „Ajapikku” filmis. Mäletatavasti kinnitas Emumäe Eedi – Eduard Oja, et Andres Sööt on aus mees. Jaan Ruus  on kirja pannud, et Andres on alati teinud õige valiku. Kuid valikuprobleem on filmi alus, on kunstniku mäss tegelikkuse vastu. Sööt on iseendale truuks jäänud ning nii allutanud endale kõik. Veenev ikka ja alati. Vabadus on Söödile olnud kohustus, mitte õigus. Hiilgav kroonik. Nägija. Jäädvustanud Eestimaa elu 45 aastat. Alati kõrgtasemel. Osanud elust enesest maksimumi võtta. See on kõige raskem. Kes suudab sellise pärandi traditsioonina oma õlgadele  võtta ja edasi kanda? Laskem Andres Söödi teemade mitmekesisusest silme eest läbi käia vaid suurte isiksuste portreed: Voldemar Vaga, Arnold Seppo, Arvo Pärt, Johannes Võerahansu, Arnold Matteus, Villem Raam, Hendrik Allik, Johannes Mikkel, Johannes Hint, Lennart Meri, Eduard Rüga, Konrad Mägi, nüüd Hando Runnel. 25 aastat tagasi püüdis Andres Sööt oma „Mällu” (1984) Villem Raami, kes paneb veerand  sajandi tagant, imelises suures plaanis, vaataja südamele mure meie kultuuri pärast: „ … see on paljurahvuslik kultuur ja me oleme vastutavad kogu Euroopa ulatuses. See kultuuri liikumise jälgimine, kummaliste radade tunnetamine, kus väärtused liiguvad ja saavad uue lisandi, uue väärtuse, see on põnev pilt. See on sisemine rikastumine”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming