Ebavõrdsus kõigile

MARTA BAŁAGA

Mängufilm „Tondipüüdjad“ („Ghost Busters“, USA, 116 min), režissöör Paul Feig, stsenaristid Katie Dippold ja Paul Feig, operaator Robert D. Yeoman, helilooja Theodor Shapiro. Osades Kristen Wiig, Melissa McCarthy, Kate McKinnon, Lesley Jones, Chris Hemsworth, Charles Dance, Ed Begley Jr jt.

Iga kord, kui keegi ütleb mulle, et Jerry Lewise arvates ei ole naised naljakad või Christopher Hitchensi arvates pole naised naljakad või Rick Fenderemani arvates pole naised naljakad, ja küsib, kas mul on selle peale midagi öelda, siis ma vastan.

Jah. Meil on täiesti kama, kas meie huumor teile meeldib.

Ma ei ütle seda muidugi valjult välja, sest Jerry Lewis on legendaarne filantroop, Hitchens on väga haige ja kolmanda mehe ma mõtlesin välja.

Tina Fey

„Tondipüüdjate“ treilerist on saanud Youtube’i vihatuim video läbi aegade.

„Tondipüüdjate“ treilerist on saanud Youtube’i vihatuim video läbi aegade.

Kaader filmist

Kummitagu limukad igavesti su une­nägudes, Paul Feig! Kolmkümmend aastat pärast seda, kui armastatud originaalversioon tutvustas meile proton pack’i, tegi see Ameerika lavastaja mõeldamatu asja: võttis neli Saturday Night Live’i koomikut ja pani nad mööda New Yorki vaime taga ajama. Oot, hetk, see kõlab ju väga tuttavalt …

Erin Gilbert (Kristen Wiig) uskus vanasti vaime, tal õnnestus üht neist isegi näha. Kui ta minevik ähvardab aga panna löögi alla ihaldatud positsiooni Columbia ülikoolis, loobub ta oma lapsepõlvesõbra Abby Yatesi (Melissa McCarthy) suureks meelehärmiks unistusest uurida paranormaalseid nähtusi. Kui aga üleloomulikud intsidendid hakkavad aset leidma kõikjal üle linna, on duo sunnitud taas jõud ühendama, et asja uurida. Neile on abiks tuumainsener Jillian Holzmann (Kate McKinnon), metrootöötaja Patty Tolan (Leslie Jones) ja sekretär Kevin (Chris Hemsworth, kes võikski mängida ainult puupäiseid kõrvalosasid) ning koos hakatakse ektoplasmale kere peale andma.

Internet on üks naljakas asi. Või õigemini lähim võimalik nähtus Hieronymus Boschi hirmsale põrgunägemusele. Kuigi online-trollide kõrval on üksteise soolikate kallal nakitsevad põrgulikud elukad üsnagi ohutud. Ja oskavad ka paremini õigekirja.

Veel hiljuti oli Feigi elu üsna lihtne. Alates tema läbimurdest kultussarjaga „Friigid ja nohikud“ („Freaks and Geeks“, 1999–2000) on ta filmid (tavaliselt Melissa McCarthy osalusel) tabanud täpselt värskelt tekkinud vajadust keskse naistegelasega meelelahutuse järele. Näha teda nüüd täielikus hämmelduses pealt vaatamas seda, kuidas ta uusim teos tükkideks rebitakse enne, kui keegi seda üldse näinud on, mõjub südantlõhestavalt. Aga mitte eriti üllatavalt. „Ma teadsin, et olen silmitsi teatud hirmu ja ärevusega juba seetõttu, et teen klassikalisest filmist uusversiooni. Sain juba stsenaariumi kirjutamise ajal vihakirju,“ ütles Paul Feig mulle, kui kohtusime juunis, tükk aega enne esilinastust. „Sellist reaktsiooni poleks aga osanud ette näha. Oma esimeste, nüüd kurikuulsaks saanud tviitide aegu olin lihtsalt väga õhinas. Inimesed tundusid rõõmustavat, et selline film valmis saab. Internetis on aga alati ka teine laine. Ja siis algas vihkamine.“

Oleme ausad: ega maailmal ju pole tegelikult vaja järjekordset uusversiooni, eriti sellisel suvel, mis on lõputu järjetamise tõttu kaotanud igasuguse värskuse. Ja oleks ju tore, kui korra, vähemalt korra jätaks Hollywood klassika rahule. Erinevalt aga näiteks Indiana Jonesi triloogiast ei olnud „Tondipüüdjate“ lool konkreetset lõppu, suures osas seetõttu, et Bill Murrayl oli sellest sarjast ükskõik. Ja miks kõik nüüd kaeblevad, kui oldi vait isegi siis, kui Indiana Jones külmkapis olles tuumaplahvatuse üle elas? Vastus tundub olevat lihtne: tissid. Probleem on selles, et peaosades näeme naisi, mitte mehi.

„Tondipüüdjate“ treilerist on saanud Youtube’i vihatuim video läbi aegade. Jah, see edestab isegi Katy Perry videot „Part of Me“. Miks? Sest fännid on nagu kummitus Jaapani õudusfilmis – nad ei andesta kunagi. Ei andesta ega unusta.

Teoorias on fänluse sisuks kuulumine. Ühendav varjupaik, kus leiavad lohutust sarnaste huvide ja vaadetega äratõugatud. Seda muidugi siis, kui tegemist pole tüdrukutega. Kuigi „Tähesõdade“ („Star Wars“) ja koomiksilaadsete saritoodete tagasitulek on olnud enneolematu, ei lange kõigile osaks ühesugune heakskiit. Heaks näiteks on sarja „Videvik“1 filmid, millel on hoolimata tugevast fänkonnast olnud alati plikade filmi maine küljes, ja päris tõsiselt pole seda kunagi võetud. Kuulumisele vastupidiselt tundub fännitsoon olevat elitaarsem kui Met Gala. Aga ka nemad lasid ju lõpuks Kardashianid uksest sisse, või kuidas?

Sooprobleemi ignoreerimise asemel otsustas Feig sellega filmis otse silmitsi astuda. Ühes stseenis postitab värskelt alustanud tondipüüdjate tiim video oma esimesest kohtumisest üleloomulike jõududega. Pole vaja lisada, et vaid mõne hetke pärast võis vastuseks lugeda ain’t no bitches gonna hunt no ghosts (mingid mimmid küll mingeid tonte ei püüa) ja see oli veel üks leebemaid kommentaare. „Neid ei peaks lugema, see on lihtsalt näide asjadest, mida hullud keset ööd internetti postitavad“, ütleb vastuseks McCarthy Abby Yates. Nagu ütleb ka kõnekäänd: kui sa neid võita ei suuda, siis mõnita neid. Või veel parem: tõesta, et neil pole õigus. Kuigi „Tondipüüdjad“ ei löönud kassarekordeid, oli Feigi filmi vaatajaskond statistika andmetel 57% naissoost. Kassafilmi kohta kõrge number.

Samas ei kuulu „Tondipüüdjad“ kaugeltki Paul Feigi parimate filmide hulka. Kuigi Wiig ja McCarthy suudavad ka une pealt naljakad olla ja kogu jandil on südamlik 80ndate pitser, on raske vaielda sellega, et filmil on omad probleemid. Ja ehkki Chris Hemsworth tõestab ennast andeka koomikuna (olgu kinnituseks kasvõi tema edevusest vaba osatäitmine filmis „Puhkus“2), on nii Jones kui McKinnon veid puised, kuna nende rollid on täiesti välja arendamata. Enamasti improviseeritud dialoog meenutab märja pasta vihahoos vastu seina loopimist. Vahel jääb midagi seina külge kinni ja vahel mitte. „Tondipüüdjates“ kohtame ka maailma kõige vähem meeldejäävat pahalast, tehes vist ära isegi tüübile filmis „007. Veidi lohutust“3, kes oli miskipärast kellegi peale vihane või midagi. Ja muidugi on probleemiks ka viited originaalfilmidele.

Üks cameo-roll on tore. Teine ka veel okei. Kuuendaks jõuab aga kohale arusaamine, et Dan Aykroyd pole kunagi olnud eriline lemmikmees, ja soov, et tüdrukud juba tagasi töö kallale asuks. Jah, tegemist on küll kaua varjusurmas olnud filmisarja kärarikka tagasitulekuga, aga võiks siiski suuta minevikust lahti lasta.

Animafilmi „Pahupidi“4 lõpus on stseen, kus poiss märkab õrnema sugupoole esindajat ja ta emotsioonid lähevad täiesti hulluks: nad jooksevad ringi, kriiskavad või nutavad abitult põrandal. See võiks olla metafooriks kogu käesolevale „Tondipüüdjate“ skandaalile. Film ise, mida kaunistavad read à la „see vaim sõidab metrooga Queensi. Ta on rongis hirmuäratavuselt kolmas“, ei olegi üldse nii halb. Eriti kui juhtusite nägema Kevin Harti viimast filmi „Luure­spetsid“5, milles näeme tantsimas The Rocki paksukostüümis. Alasti.

Feig ise rõhutab, et ta tahtis (sarnaselt ta eelmiste filmidega „Pruutneitsid“6 ja „Spioon“7) teha kõigile mõeldud tugevate naistegelastega filmi. On küsitav, kas „Tondipüüdjate“ tegelasi võib pidada tugevateks naisteks või seda filmi heaks filmiks, kuna sellest ei saa üle ega ümber, et Feigi uusversioonil on omad probleemid. Kuidas aga vihata filmi vaid seepärast, et peaosades on naised? Poisid, aeg on suureks kasvada. Naised polegi nii hirmsad.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Twilight“, 2008–2012.

2 „Vacation“, John Francis Daley, Jonathan Goldstein, 2015.

3 „Quantum of Solace“, Marc Forster, 2008.

4 „Inside Out“, Pete Docter, Ronnie del Carmen, 2015.

5 „Central Intelligence“, Rawson Marshall Thurber, 2016.

6 „Bridesmaids“, Paul Feig, 2011.

7 „Spy“, Paul Feig, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar