Ebatavaline lugu tavalisest kooselust

Andres Maimik

Cannes’i filmifestivali võidufilm lisab värvi kooseluseaduse poleemikale. Mängufilm „Adèle’i elu.  1. ja 2. peatükk”, Prantsusmaa 2013, 179 min. Põhineb koomiksil „Sinine on soe värv” („Le bleu est une couleur chaude”, Julie Maroh, 2010). Režissöör Abdellatif Kechiche, stsenaristid Abdellatif Kechiche ja Ghalia Lacroix, operaator Sofian El Fani. Osades Léa Seydoux, Adèle Exarchopoulos, Salim Kechiouche jt. Linastub kinodes Sõprus, Artis ja Coca-Cola Plaza.  Levitaja Kinoteka (Leedu). „Töö Sihtasutuses Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks võimaldab mul täie kindlusega väita, et enamiku inimeste vastuseis homosuhete õiguslikule ja ühiskondlikule tunnustamisele lähtub südametunnistuse elementaarsest  äratundmisest, et homosuhted on loomuvastased ja sügavalt ebamoraalsed,”* kirjutab geiliikumise-vastane aktivist Varro Vooglaid. Ta jätkab: „Kooseluseaduse vastuvõtmine hägustaks perekonna ja abielu tähtsust ning tunnustaks perekondlike suhetena käitumist, millel pole pereväärtustega vähimatki pistmist.” Kompromissitus võitluses partnerlussuhte seadustamise vastu lähtuvad homovastased paradigmast, et homoseksuaalne käitumine on nii bioloogiliselt, moraalselt kui sotsiaalselt sedavõrd loomuvastane, s.t ebanormaalne, et sellele legaalsete garantiide andmine ohustab abieluinstitutsiooni tähendust. Kui homoseksuaalsust täielikult välja juurida ei õnnestu, peab see jääma marginaalse subkultuurina kuhugi ühiskonna hämaraladele, suletud uste taha, lukustatud kappidesse, niisketesse urgastesse. Geiliikumise-vastane retoorika muudab homoliikumise ähvardavaks Teiseks, aga ka müstifitseerib seda, annab sellele iseäralikult küütleva kontrakultuuri-aura. Homo on hüperseksuaalsusest värisev paheline tegelane, kes varitseb kooli taga, et meie järeltulijaid dekadentlike lubadustega glamuurimaailma allakäigutreppidest alla veeretada. Kooseluseaduse eest võitlevate geiaktivistide sõnum on täiesti vastupidine: me oleme täiesti tavalised ja normaalsed inimesed, kes tahaksid elada täiesti tavalist ja normaalset kooselu, koos ühiskonna tunnustuse ja seadusandlusega tagatud garantiidega. Laske meil olla ometi samasugused konservatiivid nagu teie ise. Kummatigi leiavad homovastased liitlasi mitmete radikaalsemate geiaktivistide näol, kes kardavad, et geiliitude seadustamine võtab subkultuurilt põrandaaluse salapära ning muudab alternatiivse elulaadi liiga triviaalseks.

Abdellatif Kechiche auhinnatud film „Adèle’i elu: 1. ja 2. peatükk” toob meieni anatoomilise detailsuse ja kirurgilise täpsusega ühe geisuhte kujunemise, arenemise ja kokkukukkumise loo. Hoolimata seksistseenide naturalismist, on „Adèle’i elu” eetos minu arust küllaltki konservatiivne. Ma ei mõtle Varro Vooglaiu ja tema mõttekaaslaste obskuurset konservatiivsust, vaid seda humanistlikku alalhoidlikkust, mida esindavad partnerlussuhte seadustamise eest võitlejad: me kõik oleme põhiolemuselt sarnased ning vajame eluks sarnaseid asju: vabadust, tunnustust, eneseteostust, õnne ja kõigi poolt aktsepteeritud võimalust elada seaduslikus liidus partneriga, keda me armastame.

Isukas kirelõõm
Filmi esimene peatükk räägib Adèle’i (Adèle Exarchopoulos) ja Emma (Léa Seydoux) suhte kujunemisloo. Adèle on jõudmas eluikka, mil hakatakse end seksuaalselt mõtestama. Esialgu laseb ta end koolikaaslastel nügida tavapärasesse suunda ning läheb kohtamisele ühe noorhärraga, kes on Adèle’ist sisse võetud. Asi aga ei toimi füüsilisel ega vaimsel pinnal. Siis möödub ta juhuslikult sinijuukselisest kunstitudengist Emmast, kes heidab talle jultunud-ahvatleva-etteteadliku pilgu, millest piisab, et Adèle oleks konksu otsas. Samal ajal analüüsitakse kooli kirjandustunnis Pierre de Marivaux’ romaanis „Marianne’i elu” seda, kuidas üks pilk võib muuta kogu su ülejäänud elu. Naiselik kujutlustulv ning tärkav libiido sunnivad Adèle’i sukelduma hämaratesse geilokaalidesse, eesmärgiga leida üles see sinijuukseline võrgutaja. Esimene märk filmi hoiakust ilmub siin: Adèle’i kirg ei avaldu naissoo vastu üldiselt, vaid ühe konkreetse inimese vastu. Kechiche esitleb peategelase kirelõõma sellise isukusega, nagu oleks tegemist hoopis Tuneesia päritolu lavastaja enda emantsipatsiooni-manifestiga: näete, ma olen vaba religioossetest kammitsatest, ma võin teha-vaadata-näidata, mida tahan. Kaamera pidev lähedalolu on siiski oluline komponent. Pikad ekstaatilised seksistseenid annavad samasuguse lummusliku noodi, mida  tunneme Põhja-Aafrika rahvaste riitustest. Me saame osa seksuaalaktist kogu tema koleduses: näeme nahapoore avanemas, kuuleme, kuidas ihu lärtsub vastu ihu, saame osa hammustustest ja pitsitustest, mille tagajärjel ilmuvad tuharaile lillakad plekid, tatinõre pritsib näkku ning lõhnad auravad läbi ekraani. See on pornograafiline katmatus, aga ilma obstsöönsuseta. Meie pilk ei alista kujutist, vaid kujutis alistab meid. Me ei näe ekraanil püdelat lihamootorit, vaid puhast kirge. See kõikehõlmav, lämmatav, totaalne kirg on vastand kõigele tavalisele, igapäevasele, normaalsele, normatiivsele. See on metafüüsiline kirg, mis lahvatamishetkel paneb unustama keha eraldatuse ja surelikkuse, mis paiskab hetkekski lähemale jumalale, nirvaanale, täielikule kokkusulamisele kõiksusega.
Vaataja lähedalesikutamine ei avaldu üksnes neis ohtrates „tutu-imõmisõ-väljamängudes”, mida me oleme sunnitud üle elama. Kaamera registreerib iga virvenduse peategelase näos, iga tundepöörde, iga igatsuse- ja meeleheiteakordi. Pisaraid purskub vahest liigagi palju. Ma ei tea, mis kantsikul lavastaja peaosaliste turjal tantsida laskis, aga valgel linal näeb harva niivõrd kriipivalt ehedaid etteasteid kui Adèle Exarchopoulose ja Léa Seydoux’ ümberkehastumine.

Austrid ja makaronid
Kui filmis just ei seksita, siis süüakse. Söök, seks ja võimumängud on sotsiaalkriitilise filmikunsti triptühhon, alates Luis Buñueli elegantsest „Kodanluse diskreetsest võlust” („Le Charme dis­cret de la bourgeoisie”, 1972) kuni Peter Greenaway filmini „Kokk, varas, naine ja tema armuke” („The Cook, the Thief, His Wife and Her Lover”, 1989). „Adèle’i elus” lutsutatakse Emma kodus austreid ning tütrel vanemate ees saladusi pole. Emma kodu bohemian-bourgeois atmosfäär äratab Adèle’is nii imetlust kui ebamugavust, tundeid, mis filmi jooksul ainult kasvavad. Adèle’i töölisklassi kodus aga vohmitakse makarone tomatikastmes ning Adèle ja Emma peavad vanematele etendama tavalisi sõbrannasid. Adèle on jäiga autoritaarse kodukorraga harjunud ja kaksikelu on tema maailma lahutamatu osa. Seetõttu ei oska ta hiljem omaks võtta Emma pakutud avatud ja võrdõiguslikku suhtluslaadi. Alamklassi enesetunnetuse juurde kuulub enese alateadlik alamaks pidamine, ükskõik kui palju liberaalid teda võrdseks ei tunnustaks. Teine on Teine tihtipeale sellepärast, et ta ise ennast Teisena defineerib. Lihtrahva alaväärsuskompleksi tõttu hakatakse neid lõpuks kohtlema alaväärsena või pidama eeskostet vajavaks grupiks. Lõpuks on ikkagi Adèle see, kellest ära tüdinetakse ja kes külma kätte heidetakse.

Lahkukasvamine
„Adèle’i elu” teine peatükk aga toob meid artikli alguses tõstatatud erakordsuse-normaalsuse vastasseisu juurde. Adèle ja Emma on ennast paika sättinud, metsik kirg on taltunud, asemele on astunud kooselu tavapärased rituaalid ja harjumused. Mõrad suhtes saavadki alguse neist väikestest asjadest. Kõik see, mis alguses tundus Adele’i juures nii ligitõmbav – tema ujedus, lapselik naiivsus, inimpelglik sissepoolepööratus –, hakkab ambitsioonikale Emmale närvidele käima. Noorte naiste eluootused on sedavõrd erinevad. Kärsitu Emma tahab kunstnikuna läbi lüüa ja on valmis minema oma ambitsioonide teostamiseks läbi halli kivi. Ta ei mõista kuidagi, miks Adèle’il ei olegi tarvidust olla keegi teine kui tema ise, et Adèle ei ihaldagi elus kuhugi välja jõuda, sest ta on juba kohal. Ta ei aktsepteeri Adèle’i naiselikku passiivsust ja üritab enda arvates teda üles äratada argielu letargiast. Adèle aga ei taha olla muud kui oma partnerile hea naine: ta kokkab, peseb nõusid ja muretseb kõigi heaolu pärast. Talle meeldib töö lasteaiakasvatajana ning pole mingit vajadust oma mõtteid vormida millekski jäävamaks kui väikesteks muinasjuttudeks, mida ta kasvandikele jutustab. Iseäranis ebamugavalt tunneb ta ennast Emma kunsti-establishment’i vaimukate-erudeeritud-poosetavate sõprade seltskonnas. Erakordse kirglikkusega alanud suhe on kiilunud reaalse elu talumatu banaalsuse karide vahele. Kordub sama muster, mida me oleme kohanud sadades heterosuhteid käsitletavates teostes: lahkukasvamine. Vaikne võõrandumine, ühise teki all seljakeeramine, pikaks venivad vaikusehetked, mis ei tähenda seda, et ei julgeta või ei osata midagi öelda, vaid et polegi enam midagi öelda. Demonstratiivne flirt elukaaslase nägemisulatuses. Mitte alati ei ole nii, et iga suhe algab ühtemoodi, aga lõpeb individuaalselt. Ka lahkuminek võib olla talumatult ühesugune: on üksindus, on kahtlustused, on eleegia läheduse hääbumise pärast. Meeleheitlik petmine, et tõestada endale ja partnerile oma ihaldusväärsust. On ülestunnistused, on needused, on kõiki kehavedelikke mängu panevad armupalved, on armutud väljaviskamised. On lootusetu üritus kirge taas üles kütta, on viimase lootuse halastusseksi otsimine, on formaalsusmüüri ehitamine edasise haigetsaamise kaitseks. Samad faasid, mida Abdellatif Kechiche jäädvustab „vabameelses” lesbisuhtes, võivad ilmuda ka kõige traditsioonilisemas perekonnas, mille au nimel Varro, rind ees, barrikaadidele ronib.
Adèle’i kõrvalehüpe meessoost kolleegiga aga vihjab peategelase hinges miilava alaväärsuskompleksi sügavusele, mis on seotud enese mõttetuse tunnetamisega andeka Emma kõrval, aga ka süüle nende normist kalduva suhte pärast. Konservatiivse kasvatuse tõttu on ta kogu aeg kahelnud lesbilisuse olemise lubatavuses üleüldse ning kriis eraelus toob need kahtlused jälle pinnale. Adèle’i põgus afäär on kui enese karistamine kõlvatu õnnetunde pärast, mida on ta saanud koos Emmaga nautida, aga ka enesealandus selle häbi eest, mida ta on oma plaanipäratu seksuaalkäitumisega põhjustanud oma vanematele ja maailmale, mida nad esindavad. Adèle ei oska enam kuhugi kuuluda. Ta on reetnud traditsiooniliste väärtuste maailma, kus ta marssis kord teiste töölisnoortega käsikäes protestiaktsioonidel. Nüüd on ta valmis samamoodi reetma liberaalset maailma, mille geiparaadidel on ta möllanud samasuguse innuga. Kõigest lahutatuna jääbki talle ainult suur sinine tühjus – meri, mille lainetel ta ennast kanda laseb. Peas teadagi millised mõtted …

Sinise viiskümmend varjundit
Filmi allhoovus kannab pinnale ühe ebamugava elutõe: miks supermodellid kurdavad, et nad ei suuda endale leida seda „härra õiget”? Miks memmepojad jäävad sageli üksikuks? Nii ühel kui teisel juhul on keeruline leida elukaaslast enesega samalt sotsiaalselt korruselt. Supermodelle kardetakse, sest nad on enamikust üle, memmepoegi välditakse, sest nad jäävad alla. Liiga erinevad eluvormid ei suuda püsivalt lähestikku eksisteerida. Olgugi et paarisuhtes on alati üks pool domineerivam, käib tasakaalus abielus võim käest kätte või delegeeritakse partnerite vahel demokraatlikult. Kui üks pool kogu aeg domineerib ja teine on vabatahtlikult allaheitlik, siis tekib kire kadumisel tülpimus. Positiivne võimuvõitlus ja dialektika annab igale kooselule püsimiseks vajalikku energiat. Kuidas see Mati Unt ütleski: ära leppida on sellepärast hea, et siis saab jälle tülli minna.
„Adèle’i elu” on mitmes mõttes pealesuruv film. Režiikontseptsioon kõikide lõputute makaroni-, austri-, häbememahla- ja pisaraneelamistega kutsub esile paraja üledoosi. Ellipseid täis jutustamistehnika on minu maitsele natuke liiga moodne, näitlejate sisseelamine pisut liiga intensiivne. Kui Krzysztof Kieślowski filmis „Kolm värvi. Sinine” („Trois couleurs: Bleu”, 1993) toimisid sinise 50 varjundit (koobaltist ultramariinini) tühjuse, melanhoolia, lootuse ja peategelaste teiste meeleseisundite diskreetsete väljendusvahenditena, siis „Adèle’i elu” kipub sama spektriosa kuidagi üle ekspluateerima. Värvisümboolikal on iseäranis suur oht muutuda pretensioonikaks, et mitte öelda kenitlevaks.

Lõputu lugu
Kõigest hoolimata on „Adèle’i elu” kuratlikult mõjus film, nii emotsionaalses, psühholoogilises, sotsiaalkriitilises kui intellektuaalses mõttes. Juba ainuüksi filmi pealkiri „Adèle’i elu. 1. ja 2. peatükk” jätab energia õhku: mis saab toimuma 3., 4. ja 5. peatükis? Pealkiri on otsene viide filmi alguses analüüsitud Pierre de Marivaux’ lõpetamata romaanist „Marianne’i elu”, kus nimikangelase elukäik on struktureeritud peatükkide kaupa. Nii jääb ka Adèle’i elu filmis kokku tõmbamata. Lõpukujund jätab võimaluse nii pessimistlikeks kui optimistlikeks arenguteedeks. Inimese elu ei kulge valmis kirjutatud teksti järgides, vaid see tekst kirjutab end elades ise. „Einmal ist keinmal,” ütleb Milan Kundera – üks kord on sama hea kui mitte kordagi, pidades silmas inimese elukogemuste kordumatust. Puudub kõrgemal seisev kontrolliv silm, elu superstaarisaate kohtunik, kes võib su diskvalifitseerida ja häbiga lavalt minema kupatada. Ma küll loodan, et Adèle’il läheb tulevikus veel hästi, sest ta on selle filmis välja teeninud.

* Varro Vooglaid: rahva vastuseis kooseluseadusele lähtub loomulikust kõlbelisest tunnetusest, uudised.err.ee, 8. mai 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming