Ebaõnnestunud libadokumentaalfilm

Peeter Piiri

Mockumentary ei peegelda mingit „päris” tegelikkust, on teadlik võltsing, filmitegija tüng. Mängufilm „Saatan seespool” („The Devil Inside”, US A 2012, 83 min), režissöör William Brent Bell. Osades Fernanda Andrade, Simon Quarterman, Evan Helmuth jt. Linastub Tartu ja Tallinna kobarkinodes. Mockumentary on intrigeeriv filmikunsti alaliik. Eestikeelne vaste oleks libadokumentaalfilm selle täiendusega, et eesmärgiks on vaatajat narrida, pilgata. Dokumentaalfilm peaks justkui peegeldama, esile tooma või dokumenteerima (sõltuvalt esteetilisest kontseptsioonist) mingit „päris” tegelikkust. Selle eesmärgi teenistuses on dokumentaalfilmide tegijatel aja jooksul välja kujunenud visuaalne keel, vastavad montaaži- ja operaatoritöö võtted. Võib rääkida dokumentaalfilmi formaadist või, kui täpsem olla, siis tervest hulgast dokumentaalfilmi formaatidest. Mockumentary näeb välja täpselt nii, nagu üks dokumentaalfilm välja nägema peab, on igati äratuntav kui dokumentaalfilm, vastab n-ö formaadile. Ainult et sellisena mockumentary ei peegelda mingit „päris” tegelikkust. See on teadlik võltsing, filmitegija tüng. Ja vastavalt algsele kavatsusele on mockumentary’l siis kas komöödia, õudusfilmi või ulmefilmi tunnusjooni.

Mockumentary, mis on tegelikult juba üsna vana nähtus filmikunstis, sai uue tuule tiibadesse 1999. aastal „Blaire’i nõiafilmi” („The Blair Witch Project”) projektiga. Seda filmi promoti väga usutavalt kui rühma metsas „kaduma läinud” tudengite koduvideot, mis kuidagi üles leiti ja kinolinale vaatajaid peibutama ja hirmutama seati. Usk sellesse, et tegemist on tõesti koduvideoga, moodustas olulise osa „Blaire’i nõiafilmi” nauditavusest õudusfilmina. Kui seda usku pole, on seda linateost üpris mõttetu vaadata.

Kummatigi ei taga mockumentary edukust mitte alati usk (ja selle usu tekitamine promomise kaudu) materjali autentsusesse. „Neljanda astme kontakt” („The Fourth Kind”, 2009) näiteks balansseerib tegelikkuse ja väljamõeldise piirimaal puhtalt filmikunsti vahenditega ning kasutab just nimelt dokumentaalfilmi formaati. Filmil on hästi läbi mõeldud ja seejuures põnev ülesehitus, on justkui dokumentaalfilm sellest, kuidas üks grupp filmitegijaid ja näitlejaid üritavad luua dokumentaaldraamat väidetavate inimröövide teemal. Mitmeastmeline ülesehitus aitab filmivaatajat eksitada, see mitmekordistab sõnumit, mida formaat ise vaatajale edastab: „See siin on dokumentaalfilm. Dokumentaalfilmid näitavad tegelikkust”.

Intrigeeriv on küsimus: mis vahe on siis dokumentaalfilmil ja libadokumentaalfilmil? Reaalsus, mida peegeldab mis tahes dokumentaalfilm, on ju a priori ülimal määral tinglik ja suhteline. Kas või alustades asjaolust, et see on ennekõike ju filmitegijate arusaam tegelikkusest. Sõjaaegsed saksa ja vene propagandafilmid edastavad vastavat ideoloogilist reaalsust, Micheal Moore’i ja Andres Maimiku filmid on jällegi oma sotsiaalpoliitilisest maailmanägemisest laetud ja näitavad parajaks kohendatud tegelikkust. Rein Marani ja David Attenborough’ loodusfilmides peegeldub loodus ikkagi kui teatav filosoofiline mudel. Maailma dokumenteerimine on siiski pelgalt tegelikkuse kultuuriline leiutamine.

Aga kas on üldse olemas mingi päristine tegelikkus, mingi ürgalgne ja inimese silmast rikkumata olemine, no vähemalt teoreetiliselt? On ju selge, et inimese silm ja selle kümneid kordi vähem täiuslik pikendus kaamerasilmana muudavad seda, mida nad vaatavad, koheselt vaatamise, veel enam dokumenteerimise aktiga. Dokumentaalfilm, kui tahes ehedalt, ausalt ja materjalipõhiselt see ka tehtud pole, räägib paratamatult ning sama reeturlikult kuldlõigete ja harmooniate keelt kui loodusteadus. Kui tegelikkus on tehtud ja maailm leiutatud, siis kuidas teha kindlaks võltsingud?

„Saatan seespool” on järjekordne katse dokumentalistlikult konstrueerida kunstilist tegelikkust. See katse on aga nii nurjunud, et eespool esitatud suured küsimused ei pääse eriti löögile. Tegemist on vaimude väljaajamise, eksortsismiteemalise õudusfilmiga, mis on esitatud nüüd siis mockumentary vormis. Filmi lugu jutustab ennast koduvideona. Kaameramehe tüdruk sõidab Itaaliasse Vatikani, et külastada ühes suletud raviasutuses oma ema. Too, vaimselt äärmiselt haigeks peetav naisterahvas, on seotud aastatetaguse kolmikmõrvaga, mis saadeti korda väidetavalt eksortsismi käigus. Oma teekonnal kohtub tütarlaps kahe mässumeelse preestriga, kes ajavad põranda all kurje vaime välja. Koos sisenetakse väljaväänatud jäsemete, õhus hõljuvate seestunute ja hauataguste häälte maailma.

„Saatan seespool” on tehniliselt täiesti normaalne käsitöö ja ka näitlejad mängivad tublil, rahuldaval tasemel. Mis täielikult puudu jääb, on süžee. Linateose lugu on nii lootusetult klišeelik ja õudusfilmidest maha kirjutatud, et vaatajal ei jää vähimatki lootust seda uskuda. „Saatan seespool” on mitmekordselt läbi kukkunud film. Esiteks, kuna stsenaarium on läbinähtavalt kunstlik, ei toimi see kuidagigi libadokumentaalina. See tegelikkus, mida simuleeritakse, on läbi mõtlemata. Teiseks, see, mis järele jääb, on hästi mage õudusfilm. Kusjuures kunstilisi filme on tehtud dokumentaalfilmi võtmes ilma pretensioonita teha vaatajale tünga. Meenub vapustavalt hea ulmefilm „Üheksas tsoon” („District 9”, 2009), mis on ka suures ulatuses tehtud justkui telereportaaž. Tollel filmil oli ka sisu, oli sõnum. „Seespoolse saatana” kohta ei saa seda kuidagi öelda. Nii et kuivõrd mind ka ei intrigeeri libadokumentalistika, on kõnealune film nurjumine.