DVD-peegel. Palmerist ja Šostakovitšist

Aare Ermel

„Tunnistus” („Testimony: The Story of Shostakovich”, Suurbritannia 1987, 151 min), režissöör ja monteerija Tony Palmer, stsenarist David Rudkin, operaator Nic Knowland. Osades Ben Kingsley (Dmitri Šostakovitš), Terence Rigby (Stalin), Ronald Pickup (Tuhhatševski), John Shrapnel (Ždanov), Peter Woodthorpe (Glazunov), Robert Stephens (Meierhold), William Squire (Hatšaturjan) jt. Levitaja Isolde Films, 2009. 29. augustil 71aastaseks saanud teeneka inglise telerežissööri Tony Palmeri filmograafia on aukartustäratavalt mitmetahuline. Rohkem kui 40 filmi- ja teleauhinnaga tunnustatud kineasti hea renomee põhineb tema lavastatud novaatorlikel muusikadokumentaalidel, ajaloodraamadel ja Richard Wagneri ooperitel. Mahukas loomingulises pärandis leidub koostööprojekte bändidega The Beatles, Cream ja Fairport Convention, Jimi Hendrixi, Frank Zappa ja Mike Oldfieldiga, portreefilme Igor Stravinskist, Benjamin Brittenist, Yehudi Menuhinist, Hugh Hefnerist, Maria Callasest, Margot Fonteynist. Filmitöö kõrval on ta lavastanud 17 ooperit, avaldanud seitse monograafiat ning teinud tihedat ajakirjanduslikku koostööd väljaannetega New York Times, Times, Punch, Life, Observer ja Spectator.

Tosinkonda Tony Palmeri filmilavastust nimetatakse šedöövriks. Üks legendaarse telemehe tippteoseid on ligi kaheksatunnine lühisari „Wagner” (1983, peaosades Richard Burton, Laurence Olivier ja Vanessa Redgrave). Mitu aastat ootas lõplikku valmimist „Margot” (2005), intiimne dokumentaalfilm legendaarsest baleriinist Margot Fonteynist (1919–1991). Palju kiidusõnu on saatnud ka suurejoonelist ajaloodraamat „Inglismaa, mu Inglismaa” (1995). Kõrgelennulise elegantsiga filmitud ekraaniloo tinglikuks peategelaseks on hämmastavalt töökas barokkhelilooja Henry Purcell (1659–1695) ja tema harmoonilised meloodiad. Purcell on jäänud mõistatuseks seniajani. XVII sajandi lõpu Inglismaal, varasurnud Purcelli kõrgperioodil, tõusid muuhulgas esile teadlased Isaac Newton ja Christopher Wren (projekteerinud Püha Pauluse katedraali), poeedid John Bunyan ja Dohn Dryden … Ning loomulikult pakkus palju kõneainet Purcelli suureline patroon, eneseimetlejast kuningas Charles II ja tema 39 armukest.

Märkimisväärseks saavutuseks on kahtlemata ka Palmeri eluloodraama „Tunnistus”.

Stalini lõa otsas

Venemaal on võimatu õppida muusikat, puutumata juba lapsepõlves kokku Dmitri Šostakovitši (1906–1975) nimega. Poolakatest põlvnenud Šostakovitš sündis Peterburis, Vene impeeriumi vastuoludest lõhestatud pealinnas. Noor Mitja oli klaveritunde alustades üheksa-aastane. Kümme aastat hiljem kirjutas ta konservatooriumi diplomitööna oma esimese sümfoonia. Edu oli silmapilkne ja tohutu. Pärast seda kirjutas Šostakovitš veel mitu ulatuslikku tellimustööd, mis said ajakirjanduses üldiselt sooja vastuvõtu osaliseks. Paraku ei kestnud nõukogude võimu ja tõeliste kunstnike mesinädalad kuigi kaua. Soosingu säilitamiseks, tellimuste saamiseks ja rahus elamiseks tuli rakendada end riigivankri ette ja käia õiget jalga. Noore ja areneva kunstnikuna ei võinud ega tahtnud Šostakovitš sattuda ametivõimudega avalikku konflikti. Temast sai kas teadlikult või tahtmatult järjekorras teine suur jurodivõi-helilooja (esimene „ullike” oli Modest Mussorgski).

Oli aeg, mil terror raevutses kogu riigis. Riigi sees kasvas uus riik, Gulagi arhipelaag. Paljudel oli tol segasel ajal igaks juhuks valmis pakitud väike kohver. Tavaliselt tuldi ohvritele järele öösel. Jossif Stalin oli teinud helilooja kohta eraldi otsuse, mis oli lõplik: Šostakovitšit ei tulnud vahistada, vaatamata tema lähedastele suhetele Stalini poolt armutult hävitatud „rahvavaenlastega”, nagu avangardteatri teoreetik Vsevolod Meierhold (1874–1940) ja marssal Mihhail Tuhhatševski (1893–1937).

Riigis, mille valitsejatel olid oma alamate saatuse määramisel täiesti vabad käed, pani Stalin Šostakovitši korduvalt proovile ja alandas teda avalikult, kuid jagas talle kohe seejärel kõrgemaid tiitleid ja autasusid. Stalin nägi, et nõukogude filmidel oli võimas emotsionaalne mõju, mida omakorda tugevdas Šostakovitši muusika. Diktaatori meelest oli suurim propagandistlik väärtus Šostakovitši niinimetatud sõjasümfooniatel (reekviemidel), seitsmendal ja kaheksandal, mille ta kirjutas maailmasõja ajal. Irooniline küll, ent sõda päästis helilooja halvimast. Teiseks ajutiseks kaitsekilbiks sai Šostakovitši üha kasvav populaarsus liitlasriikides.

Pärast 1948. aastat tõmbus Šostakovitš endasse. „Ullike” jätkas kohustuslike avalike esinemistega, kandis kiirustades ja ilmse vastumeelsusega ette patukahetsusi ja paatoslikke avaldusi, mida ta polnud ise kirjutanud. Tema teosed kadusid repertuaarist, ilma et keegi oleks sellele reageerinud. Tema maailm oli täis reetmist ja hirmu. Kui rahva „suur juht ja õpetaja” viimaks suri, võttis Šostakovitš Stalini ajastu kokku oma kümnendas sümfoonias (1953).

Kui võimud otsustasid 1960. aastal määrata Šostakovitši Vene NFSV heliloojate liidu esimeseks sekretäriks, pidi ta astuma parteisse. Hilisemal loominguperioodil domineeris tema muusikas mõte surmast. Helilooja tervis, mis polnud kunagi olnud eriti hea, hakkas kiirelt halvenema. Pika ja üksildase teekonna lõpu eel süvenes kahtlus, et ta ei ole oma elus kuskile jõudnud. Mõnikord olevat „kapidissident” Šostakovitšile tundunud, et inimestele võis jääda ekslik mulje, nagu oleks ta kahetsenud ja palunud andestust.

Šostakovitši mälupildid filmilindil

Õnneks on meil olemas Dmitri Šostakovitši mälestused, mille on kirja pannud ajakirja Sovetskaja Muzõka toonane vanemtoimetaja Solomon Volkov. Volkov saabus New Yorki 1976. aasta juunis, kirjastus Harper & Row üllitas juba varem läände toimetatud käsikirja kolm aastat hiljem. Eesti keeles on ilmunud „Tunnistus” Liisi Erepuu tõlkes (Vagabund, 2002). Šostakovitši sünnimaal pole bestsellerile kuuldavasti seniajani kirjastajat leitud.

Viis aastat pärast geniaalse helilooja lahkumist valmis Leningradi dokumentalistil Aleksandr Sokurovil mustvalge film-reekviem „Sonaat altviiulile. Dmitri Šostakovitš” (1981), mida oli alustanud tema kolleeg Semjon Aranovitš. Seda haruldast filmi ei ole õnnestunud näha isegi paljudel Šostakovitši loomingu austajatel. Võrdlemisi unikaalne on ka Tony Palmeri ajaloo- ja detailitruu suurfilm „Tunnistus”.

„Tunnistus” ei vahenda mälestusi Šostakovitšist, tegu on mälestustega teistest inimestest. Tema sõbrad olid kas surnud, kadunud või rabelesid oma karjääri nimel. Kogu selle aja tundus, et nõiajaht jääb kestma igaveseks. Miljonid kaasmaalased (poliitikud, kindralid, talupojad, poeedid, haritlased, kirikutegelased jpt) olid langenud ebasoosingusse või füüsiliselt hä vitatud, ent Šostakovitš jäi (jäeti?) ellu ning ta maksis selle eest ränka hinda ammu enne oma surma.

Möödunud sajandi ühe suurema helilooja rollis on kameeleonlik inglise näitleja Sir Ben Kingsley. Kuigi Kingsley on kinoekraanil üsna mitmel korral meeldejäävalt juute kehastanud (antisemitismi temaatika oli stalinismi lõpuaastail üsna aktuaalne!), on siiski tegemist Ühendkuningriigis sündinud hinduga, kelle kodanikunimi on Krishna Bhanji. Koostöö Tony Palmeriga jätkus Veneetsias ja Šveitsis vändatud armastusdraamas „Lapsed” (1990, Edith Whartoni romaani järgi), kus näitleja mängis keskealist inseneri Martin Boyle’i.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming