Draama kinolinal ja ka saalis

Steven Vihalem

Esilinastusel teavitati, et Vahur Laiapea uusimas dokumentaalfilmis „Võidupäeva ootus Siberi Haida külas” kujutatakse eelmisel sajandivahetusel Haida külla kolinud setosid, sinna pärimust koguma läinud folkloristide Anu Korbi ja Andreas Kalkuni taaskohtumist nendega ning võidupühaks valmistumist. Režissöör juhatas filmi sisse, rääkis oma senistest suhetest setodega ning et selle filmi tegemine viis ta geograafiliselt kõige kaugemasse seto külla. (Pärast kodus vaatasin kaardi pealt järele ja üllatus oli sama suur, kui mu parim sõber ütles, et ta sündis Vladivostokis ja ma seda kaardi pealt taga otsisin.) Režissöör kõneles ausalt, et temaga kaasas olnud folkloristid ei ole filmiga rahul ning lisas lõpuks vististi Voltaire’i mõtte, mis kõlas umbes nii: kuigi ma ei ole sinuga nõus, olen ma nõus võitlema selle eest, et sa saaksid vabalt oma arvamust avaldada. Pärast filmi vaatamist pidid folkloristid filmi kommenteerima, õhus oli tunda pinget. „Võidupäeva ootust Siberi Haida külas” vaadates pidi iga vaataja märkama, et folkloristid olid peaaegu igas kaadris sees ning nii mõneski ilma kohalike pärismaalasteta, folkloriseeritavateta. Oli palju laulmist ehk setokeste leelotamist, oli itkemist, oli naermist ja oli nutmist, oli traditsioonilist samagonni-joomist (rõhk sõnal „traditsioonilist”).

Osa filmidega on nii, et isegi kui nad on väga head, ei teki seda sidet, ei ole seda momenti, mis kriibib südant. Minul kui Tallinnas sündinud ja kasvanud põhjaeestlasel ei ole erilisi sidemeid setodega, enamasti ei saa ma tuhkagi aru, mis nad räägivad. Aga suvel oli tore Setomaal jalgrattaga ringi rännata ning näha, kus on piir, olgu see siis tehislik või kultuuriline või mis tahes. Laiapea filmis on lõik, mis kriipis hinge: see oli moment, kui ühelt 80aastaselt seto memmelt küsiti sõjaaegse eluolu kohta. Ta hakkas rääkima külmunud kartulitest ja muust, kuid tema pilk ütles kõik. See oli sama pilk, millega mu vanaema räägib küüditamisest ja tooreste kartulite söömisest; see on pilk, milles kangastuvad mured, vaevad ja raskused, millest mul ei ole õrna aimugi. See pilk peegeldas südamevalu, mida ma ei jaksaks kuulatagi, veel vähem kanda.

Dokumentaali lõppedes tuli pärast pisikest veenmist kõnelema üks folklorist. Põhjus, miks tema ei nõustunud dokumentaali sellisel kujul avaldamisega, oli see, et mõnedes kaadrites olid osalised näha mitte kõige sündsamal viisil (alkoholi joomine, katmata jalad jne), mis võib Haida setodest jätta mitte kõige parema mulje ehk siis tema kui inimene tundis ennast halvasti, et oli petnud neid inimesi, kes võtsid teda kui oma. Seda konflikti on raske seedida ning ma olen äärmiselt tänulik, et sain sellise avaliku loomingulise antropoloogiadraama pealtnägijaks. Selles pinges ei saa hästi kummalegi poole kalduda, Laiapea kui dokumenteerija on tänapäevaste standardite ja normide järgi kohustatud näitama elu nii ehedalt kui võimalik, tema sõnul pole ta võimeline elu ilusamaks toimetama. Korraks käis peast läbi oksendav Tammiksaar, kelle teekond viis ka Krasnojarski kraisse. Folklorist, kelle kohta Laiapea ise kirjutab, et „memmed sulavad meie silme all, kui ta koos nendega setu laulu üles võtab, ausõna,” on inimene südametunnistusega, haruldane nähe tänapäeva maailmas ning tõde on tema silmis teistsugune kui režissööril.

Sain sellelt esilinastuselt teada, et ma peaks oma vanaema vaatamas käies temaga rohkem juttu ajama ning et piirid eheduse taotlemise ja inimeste enesekuvandi hoidmise vahel on ikka väga udused. Üks tuttav tahtis minust, mu naisest ja meie kahest pojast lühidokki filmida. Huvitav, mis oleks mind rohkem häirinud, minu enesekuvandit rikkunud: kas see, kuidas ma tülpind näoga arvuti ees passin, kui poisid püüavad minu tähelepanu võita, või see, kui ma neile multikad mängima panen, et rahulikult oma prantsuse rõdu peal suitsu kimuda?
Steven Vihalem

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming