Dostojevski Soomes

Donald Tomberg

„Vennakseis” saab soome sisu liidetud slaavi temperamendiga. Mängufilm „Vennaksed” („Veljekset”, Soome 2012, 90 min), režissöör Mika Kaurismäki, stsenaristid Kari Heiskanen ja Mika Kaurismäki. Osades Kari Heiskanen, Pertti Sveholm, Timo Torikka, Liisa Kuoppamäki, Mari Perankoski jt. Linastub kinos Artis. Mika Kaurismäki „Vennaksed” loovib ja ehitub kahes tähenduslikus registris. Ühelt poolt on see musta huumoriga pikitud suhtedraama, ühe perekonna arveteklaarimise lugu ja karakterivaatlus, teiselt poolt topeltkodeeritud mõistukõne, mis lähtub Dostojevski romaanist „Vennad Karamazovid”. Pereisa Paavo tähistab seitsmekümnendat sünnipäeva ja selleks puhuks tuleb koju käima ka pere vanem poeg Ivar. Kuna kaks nooremat poega Torsti ja Mitja elavad juba pikemat aega isa juures, saab nüüd, üle paarikümne aasta, kogu pere taas ühe laua taga koos istuda ja minevikku meenutada. Süüakse torti, rüübatakse kangemat kraami, piduliste hulgas on vennaste endised ja praegused pruudid, ka külapastor, Paavo vana sõber on kutsutud. Elatud elu slepp ja suhete sasipundar teeb oma töö, mineviku meenutamisest saab etteheidete ahel ... Jah, päris tavaline pidu, võiks ju öelda. Tavalise sees on aga ebatavaline. Kõigil kolmel vennal on eri ema ning vana Paavo on hävitanud kõigi nende elu, vendi ühendab viha isa vastu ja ka päranduse ootus. Pruudid, kes laua taga istuvad, käivad ühega, armastavad teist ja flirdivad kolmandaga. Kolm venda, (minevikust muserdatud) kõik kirglikud nagu isagi, on muus osas nii erinevad kui veel saab: kõrvuti on kolm erinevat maailmavaadet, ellusuhtumist ja otsustust.

„Vennaste” dialoogi saab kindlasti nautida. See on tihe, pigem napp ning tegelaste vaevade kõrval püsib tegijate huumor. Eelkõige just filmi esimeses pooles kordub motiiv, et kui algul asjad paistavad olevat veidi nihu, siis on need tegelikult halvasti. Ja kui on saanud selgeks, et asjad on halvasti, siis tegelikult on kõik veel halvemini. Filmi teine pool avab rohkem tausta ja toob ka sügavust, soomlaslikult kare ja raske hingevaev on aga just loo esimeses pooles esitatud nauditava kergusega, pöörded on kiired nagu spiraaliastmed.

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et vaid suhtedraama ja soomlasliku karedusega siin ei piirduta. Nagu vend Aki oma viimase filmi „Le Havre”, nii ehitab ka Mika Kaurismägi oma filmi üles mõistukõnena; kui „Le Havre’is” toodi kokku prantsuse esprii ja soomlaslik sissepoolepööratus, siis „Vennakseis” saab soome sisu liidetud slaavi temperamendiga. Vihjeid, et „Vennaksed” lähtub Dostojevski romaanist „Vennad Karamazovid”, tuleb riburada pidi, nii et ühel hetkel ei saa neist enam mööda vaadata, alustades sellest, et keskmine vend kannab nime Mitja ja et nimi Ivar kostab kõnes venepäraselt, meenutades Ivani. Vana Paavo on nagu vana Karamazov, kes on lõhkunud poegade elu, keda vihatakse, ent kellelt kõik on pärinud miskitpidi sarnase iseloomu ehk, nagu Mitja rõhutab: „Ma olen ikkagi oma isa laps”. Soome vennaste eluhoiakud on erinevad nagu vendadel Karamazovitel. Siit edasi polegi vahest enam vaja keskenduda viidete noppimisele, oluliseks saab see, mis vendade eluhoiakute ristumisest sünnib.

Dostojevski vennad Karamazovid kannavad endas alltekstina ka Venemaa kolme võimaliku arengutee sõnumit, vennad on nagu tegelasteks vormitud ideed. See, kuidas ideed selles romaanis kehastuvad inimeses, ilma et muutuksid skemaatiliseks, on tõepoolest hämmastav. Ivan on särav intellektuaal, kes ei usu Jumalat, kuna tema mõistus keeldub aktsepteerimast Jumala loodud maailma sellisena, nagu see on. Mitja heitleb kahe äärmuse vahel: ühelt poolt kirglik ja tume enesehävitus, teiselt poolt siiras soov puhastuda. Aljoša on aga olemuselt pühak, kes armastab siiralt ja siiralt soovib ka aidata. Kaurismäki „Vennaksed” on aga ka kommentaar Dostojevski romaanile. Saame jälgida, millised võiksid Dostojevski tegelased olla tänases (Soome) argipäevas. Mitja vastab Dostojevski kangelasele kõige puhtamalt. Teda valitseb kirg ja mitte vastupidi. Ta on idealistlik filmirežissöör, kes võib ka teiste raha tuulde lasta, armusuhetes ühtviisi nii ennastohverdav kui ka petis. Ivar on palju reisinud intellektuaal. Jumalat ta ei usu ja teab, et elu on väärt sama palju kui putuka pirin, aga hing on tal vaevas ja tahab rahu saada. Ivar tuleb otsima minevikust vabanemist. Ent mis on saanud Aljošast? Selle küsimuse ümber koondubki kogu filmi mõtteline raskuskese. Torsti ehk Aljoša kannatab kõikvõimalike hädade küüsis. Torsti on vendadest kõige siiram ja teeb kõiki talutöid, küpsetab veel isale sünnipäevaks koogigi ning saab seejuures ikka härjana elujõuliselt isalt kõige rohkem mõnitada. Torsti põeb langetõbe (nagu vürst Mõškin), ta ei ole saanud peret rajada ega kipugi seda tegema. Torsti on ilmaelust justkui eraldi ja nii nagu Aljošal liigub ka tema elu (nagu iseenesest?) teisi teenides. Torsti ootab ja loodab, et kord, kui isa sureb, saab ka tema omaenda (õiget) elu elama hakata.

Vennad on ka Kaurismäkil ideede kandjad ja kuigi omavahelist tüli vendade vahel siin otse ei tekigi, on vastandumised vaataja ees siiski klaarilt välja toodud. Pärast seda, kui seotus Dostojevskiga on selgeks saanud, jääbki oodata, mis saab kolme venna eluvaadetest Kaurismäki versioonis. Kui keset filmi tehakse juttu laetud püstolist, saab selgeks, kuhu lugu tüürib. Torsti ja Ivari kuju jälgides paistab ära, et küllap on puänt selline, nagu ta on. Kuigi finaali kohta võib öelda, et see on mõnevõrra skemaatiline ja etteaimatav, on küsimus, mis kasvab selle najal filmi aluskihist, ühtviisi diagnoosiv ja sügav. Aljoša ja Ivan on nagu äärmused ja Mitja on nende vahel. Küsimuse võiks sõnastada nii: Mis saab siis, kui Aljošat enam ei ole? Kui Aljoša eluhoiak ja vaade kaob, täielikult välja sureb, kas siis jääb enam üldse midagi, mis on oluline?

Selleks, et soome ja slaavi temperament (või hoopis dostojevskilik palavikulisus) liiga järsult ei vastanduks, on piduliste hulgas endised ja praegused pruudid vene päritolu. Otsekui veel kord rõhutamaks seotust Dostojevskiga on piduliste hulgas ka pastor. Religioosne plaan tuuakse siin sisse selgelt ja kontseptuaalselt. Kõik, mis toimub, toimub sõna otseses mõttes pastori silme all. Ent kui ka Ivar ei usu Jumalat, paistab laiemas plaanis nii, et mitte Jumal ei ole inimesed hüljanud, vaid Jumal on unustatud. Filmi pastor paistab küll ühtviisi kaugel nii romaani suurinkvisiitorist kui vanake Zossimast, ent motiivina on jumalaunustus just tema tegelaskujus kõige ilmekamalt välja toodud. Esiteks on pastor kibe käsi kaardimängus ja peaaegu terve filmi vältel purjus. Nagu täpiks i-le räägib ta sellest, et rakendas oma naise adra ette ja siis, arusaamatutel põhjustel, jätnud see ta maha.

Ent kui Jumal on unustatud, mis väärtus on siis elul? Mis jääb, kui Aljošat enam ei ole?

Selles, kuidas Ivar tuleb pärast aastakümneid kestnud lahusolekut taas koju tagasi, välgatab kadunud poja motiiv. Kaurismäki filmis pöördub kadunud poeg koju tagasi suurte lootustega. Kohapeal selgub aga, et tegelikult ei olegi tal kuhugi tulla, talu läheb nii ehk naa varsti haamri alla. Lõpuks saab öelda, et Aljošat (enam) ei ole ja kodupaika (enam) ei ole, aga mõlemad nad on olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming