Dorothy Mills kui lummav luupainaja

Margit Adorf

Iiri küla ei ela kalbe tüdruku hirmuvalitsuse all, küla on see, kes vaesekest vaenab.Õudusfilm „Dorothy Mills” (IirimaaPrantsusmaa 2008, 102 min), stsenarist ja režissöör Agnès Merlet, kaasstsenarist Juliette Sales. Osades Carice van Houten, Jenn Murray, Gary Lewis, Ger Ryan jt. Linastub Tallinna kobarkinos.     Möödunud nädalal meie kinodesse jõudnud iiri-prantsuse õudusfilm „Dorothy Mills” on just selline õudusfilm, mis mulle meeldib: kütkestav, parasjagu paigas, ei ole ülepaisutatult õudne, kuid jääb veel mõneks ajaks kuklapoolele kummitama. Pean ütlema, et esialgu kahtlesin, kas ma seda filmi vaadata julgen või tahan, sest filmiplakatilt vaatab vastu õõvastav neidis. Kartsin, et see on üks järjekordne peeglist-ronib-välja  jube-kummitus. Mulle sellised peegliasjad kohe üldse ei istu.

Õudusfilme vaatan tihti, silmad kinni, või kui võimalik, siis keeran heli maha. Tegelikult tahaksin vaadata selliseid õudukaid, kus mul ei teki vastupandamatut soovi silmi kinni pigistada. „Dorothy Mills” mulle selle elamuse pakkus. Ilmselt ei ole jutustatud lugu just kõige originaalsem, sest isiksuse lõhestumisest on ju ka varem filme vändatud, vaime ennegi  välja kutsutud ja välja aetud, kuid mulle meeldis selle filmi serveering.     

Iiri niiskus, hämarus ja  vaimupaine

Film meeldis mulle juba esimestest kaadritest: vihmane hämar Iirimaa külake ja preester jutlust pidamas. Sättisin ennast kohe mõnuga mugavamalt istuma, sest juba ma nägin, et valgustus on suurepärane ja kaamera teeb oma tööd nii, et lust on vaadata. Muusika ei seganud ja näitlejad olid valitud üsna tabavalt. Üsna sellepärast, et saarekest külastama sõitnud psühholoog ei jätnud kuigi veenvat muljet ja tema oligi selle filmi puhul minu silmis tõrvatilk meepotis. Siiski ma ei ütleks, et ta terve filmi ära rikkus, kuid mulle jäi arusaamatuks, miks selline mannetu valik.

Võib ju arvata, et ehk püüdis režissöör saareelanikke ja väljastpoolt tulnud võõrkeha võimalikult vastandada, kuid selle vastandumise oleks saanud välja mängida ka parema karakterivaliku ning rollilahendusega. Ehk oleks paremgi olnud, kui ka psühholoog oleks saareelanike  kombel olnud vanem luukõhna linnunäoga daam, kelle näkku ja kehahoiakusse on elutormid (antud juhul väikelapse surm) oma jälje jätnud; kui psühholoog oleks olnud seda tüüpi, nagu ta kuulukski saareelanike hulka ja oleks viimaks ometi jõudnud kodukanti. Praegu on aga Carice van Houteni esitatud naispsühholoog ülejäänud külaelanikega liiga vastandlik. Tal on huuled alati punased ja suitsupakk alati sama tühi, kuigi ta ilmselt suitsetab  palju. Ta küll natukene väriseb seal ja teeb murelikku nägu, aga tema ei ole kindlasti see naine, kes vääriks pikemat aplausi või kes sellele filmile midagi palju juurde annaks.

Hoopis teine tera on peaosalise Dorothy Millsi rolli täitev Jenn Murray, kelle suurepärase rollitäitmise pärast võib Houteni kohmakuse andeks anda. Murray esitati ka 2009. aastal Iiri filmi- ja telepreemia kandidaadiks, laureaadi tiitlit ta siiski ei napsanud. Igatahes  teeb Murray „Dorothy Millsis” vägagi arvestatava rolli, mängib vaimudest vaevatud orbu, keda kardab kogu küla. Siiski ei ela mitte küla kalbe tüdruku hirmuvalitsuse all, vaid küla on see, kes vaesekest vaenab. Ainuüksi Murray esitatud kõhedust tekitav Dorothy on väärt seda, et kõnealust linateost vaatama minna. Dorothyle sekundeerivad vägagi pädevalt ülejäänud külaelanikud, kelle puhul ei teki tunnet, et appi, mis toimub, kust külateatrist  need kollid välja on kaevatud!?

Mõnusalt modernse ja gootilikuna mõjus silmakaega vanaema, kes tinistas lapselast leinates pikki tunde elektrikitarri. Dorothy hooldaja näis aga ise olevat palju hirmsam kui Dorothy, kes oma plaatinablondide patside ja vaimust vaevatud olekuga mõjus eriti painavana just siis, kui ta mitte silpigi ei öelnud. 

Pehme, müstikasse kalduv naisteõudukas

Nagu juba mainitud, on tegemist pehme õudusfilmiga, minu arvates on see veidi müstikasse kalduv psühholoogiline naistefilm. Ma ei tea, kas end tõsiseks horrorifänniks  pidav inimene naudiks seda filmi või mitte, aga julgen väita, et naisterahvastele, kellele lähevad hinge romantilised filmid ja eluloodraamad, peaks see film küll sobima. Sest see on justkui nagu õudusfilm, aga mitte nii jube. Lisaks sellele on filmi tempo suhteliselt aeglane, alguses ei juhtu tükk aega üldse midagi õudusfilmi nimetust väärivalt jubedat ja kui sellised stseenid mängu tulevad, siis need on mõõdetud nii, et jalust just ei raba. Ja mis siis, ütleksin ma seepeale, ega’s iga õudukas peagi tekitama vaatajas soovi tooli alla pugeda või silmi kinni panna.

Nagu paljude filmide puhul vajub ka „Dorothy Millsis” lõpp veidi ära. Vaataja juba teab, mis on tulemas või mis toimub, aga ekraanil ikka veel seletatakse ja püütakse kõik lõpuni läbi nämmutada. Ma ei ütle, et need filmid oleksid paremad, kus lõpus mingi saladus kuskile õhku rippuma jääb ja vaataja ei  saagi aru, mis kurat siis õieti toimus – see on teine äärmus ja samuti tihti kehv lõpuvariant. Aga natukene läks see lõpp nämmutamiseks küll. Õnneks mitte nii hullusti, et oleks filmielamuse üldse ära rikkunud. Lihtsalt kahju oli, et paljutõotavalt alanud film ei vedanud lõpuni välja.

Sellest hoolimata soovitan seda filmi vaadata. Selles on oma lummust ja kargust, hoolimata tuttavlikuna tunduvast loost ka  värskust. Filmi tonaalsus toetab seda, värvid on tumedad ja sügavad, vihmane saareke on hall ja tumeroheline, luitunud kui vaja ja sügavpunane kui vaja. See on vaatamist väärt film neile, kes ei oota tooli raputavaid hirmukohti ja pritsivat verd või muud klassikalist umbluud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht