Disney üksluine tulevik

ERET KUUSK

Mängufilm „Tulevikumaa“ („Tomorrowland“, USA 2015, 129 min), režissöör Brad Bird, stsenaristid Damon Lindelof Brad Bird ja Jeff Jensen, operaator Claudio Miranda, helilooja Michael Giacchino. Osades George Clooney, Britt Robertson, Hugh Laurie jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Cinamon, Kosmos, Ekraan ja Astri.

"Tomorrowland" ehk Tulevikumaa on 1955. aastal loodud Disneylandi atraktsioon. Kas nüüd on oodata tervet rida Disney filme erinevate teemaparkide nimedega?

“Tomorrowland” ehk Tulevikumaa on 1955. aastal loodud Disneylandi atraktsioon. Kas nüüd on oodata tervet rida Disney filme erinevate teemaparkide nimedega?

Kaader filmist

Walt Disney koguperefilmi „Tulevikumaa“ tegelased Casey (Britt Robertson) ja Frank (George Clooney) asuvad üheskoos teekonnale, mis juhatab nad teisele poole aega ja ruumi, utoopilisse paika nimega Tulevikumaa.

Lugu algab sellest, kuidas noor leiutaja Frank läheb 1964. aasta maailmanäitusele, et seal tutvustada oma reaktiiv­ranitsat. Žürii lükkab poisi idee tagasi põhjusel, et leiutis on ebastandardne. Oma uue sõbranna robot Athena korraldustele järgnedes avaneb näituses pettunud Frankil võimalus külastada utoopilist Tulevikumaad, kus poiss kogeb enneolematuid võimalusi. Esimene kohtumine utoopiaga jääb Frankile aga üürikeseks ning peagi on ta sunnitud Tulevikumaalt lahkuma. Ebaõnnestumine maailmanäitusel ja katkenud suhted robot Athenaga tekitavad Frankile trauma, mis tõukab ta pikaks ajaks ühiskonnast eemale. Aastakümneid hiljem on mees oma majas sisse seadnud „Katastroofitoa“, kus uudistekanalid kajastavad hävingu­sündmusi. Saame teada, et planeet Maa lõpuni on jäänud veel 57 päeva. Frank on valvel, et lõpu lähenedes lennata kosmose­kapsliga orbiidilt minema. Ühtlasi pole mees maha matnud lootust uuesti oma kohata lapsepõlvearmastust Athenat. Kuigi „Tulevikumaa“ karakterite põhitegevuseks saab pagemine ja pendeldamine reaalse ja utoopilise maailma vahel, ei saavuta see liikumine ühtlast hoogu ning kogu film lohiseb nagu Franki ebaõnnestunud reaktiivranits.

„Tulevikumaa“ kurjuse liin ei kruvi samuti piisavalt pinget ja jääb jõuetuks. Antagonistlikud robotid sarnanevad siin pigem zombidele, kel puudub loo kulgemise suhtes selge eesmärk. Selle asemel et näidata vaatajale pingelisi võitlustseene robotite ja peategelaste vahel, näeme filmis tehisinimeste ülepingutatult vägivaldset mahasurumist, julma lömastamist, nende peade ja jäsemete otsast rebimist. Filmis on stseen, kus maas vedeleb roboti väljatorgatud silmadega pea ja ütleb segadusse aetuna viimseid repliike. „Tulevikumaas“ on ka koht, kus läbi laservõrgu jooksnud robotist jääb järele ainult hunnik sulanud kuubikuid. Kuigi Disney ei lase filmis ühelgi lihast ja luust karakteril tõsisemalt viga saada, või veel hullem, hukkuda, on robotite vastu suunatud vägivallas olemas selge surma­ähvardus ka inimtegelastele.

Veretu vägivalla kõrval kerkivad „Tulevikumaas“ esile passiivsed meestegelased ja nende võimuahned tütred. Teismeline tehnoloogiahuviline Casey elab koos oma insenerist isa Eddiega. Isa leebe kasvatus on tüdrukust teinud lindprii, kes tuleb ja läheb millal tahab, magab ja sööb millal tahab, juhib autot, kui vaja, kakleb robotitega, ronib ja tulistab. Casey annab oma nohikust isale lapsevanemlikke korraldusi ja muutub ise peagi lugu edasiviivaks kangelannaks. Igavesel Tulevikumaal asub robot Athena, kes on umbes sama vana kui Casey ja elab samuti koos oma isaga. Athena elab kaksikelu, millest teavad vähesed. Tulevikumaal on ta isa silme all kohusetundlik tütar, kuid väljaspool kodu saab tüdrukust kangelaslik maailmapäästja. Võitlusväljal kohtudes ühendavad Casey ja Athena jõud ning kehastuvad tandemiks, kelles on rohkem väge kui sajas robotis kokku. Huvitav on see, et võimukate ja tahtejõuliste tütarde domineerimise kõrval puudub filmist emakuju. Oma raamatus „Disney dekonstruktsioon“ ütlevad Elea­nor Byrne ja Martin McQuillian selle kohta nii: „Tegelemine isa-tütre suhtega paistab olevat tee kõrvale hiilida tähendusrikkast naise rolli muutusest lääne ühiskonnas, ühtlasi väljendab see mehelikkuse kriisi. Nagu näha ei küsi filmid enam „Mis on ema?“, „Mis on laps?“, keskendudes selle asemel teismelistele, kes isegi mässumeelsete tütardena jäävad lõppkokkuvõttes ikka armastavateks ja kohusetundlikeks.“ See tsitaat analüüsib pööret sugudevahelisel skaalal, küll aegu tagasi linastunud joonisfilmide „Väike merineitsi“ („The Little Mermaid“, Ron Clements, John Musker, 1989) ning „Kaunitar ja koletis“ („Beauty and the Beast“, Gary Trousdale, Kirk Wise, 1991) põhjal, kuid jääb probleemiasetusena Disneyst rääkides siiski aktuaalseks.

Kuna Caseyl puudub ema, kes teda kodustaks, talle pehmeid väärtusi õpetaks ja eeskujuks oleks, jälitab tüdrukut pidevalt isakodu hülgamise ja Maalt põgenemise soov. Temas on iha välja murda sinna tundmatusse – teisele poole –, kus on kindlasti parem kui siin. Tuleviku­maaga ühendab tüdrukut küll võlumärk „T“, kuid sellel on omadus aeg-ajalt tühjaks saada. Märgist saab nagu pilet utoopiasse, millele krediidi kogumiseks on vaja vaeva näha. Kui võlueseme mõjuvõim kaob, kukutatakse Casey valusalt tavailma tagasi. Kangelanna aga ei jäta jonni ja ajab oma asja edasi. Peagi viib tüdruku teekond ta kokku erak­luses elava leiutaja Frankiga. Casey jõuab mehe majani, mille territooriumi valvab verejanuline koer. Looma lähemalt uurides avastab tüdruk, et koeral pole varju ega käpajälgi ning ta järeldab, et tegu on hologrammiga. Ja hologrammi pole vaja karta. Hologramm­koerast saab läbikäigusümbol siinse ja teisel pool asuva Tulevikumaa vahel ning Franki majast omakorda platvorm lennutamaks tegelased väljapoole aega ja ruumi. Seejärel läheb Casey hologrammkoerast kartmatult läbi ja kohtub majas elava Frankiga. Peagi saavad mehest ja tüdrukust head sõbrad, võitluskaaslased kurjade robotite vastu. Jõuab kätte aeg jätta hüvasti koduplaneediga ning alustada üheskoos kauaoodatud teekonda Tulevikumaa poole.

Teatavasti pole Tulevikumaa tegelastel tundeid ja inimestest oleks rumal arvata, et utoopia elanikud suudavad kedagi armastada. Ometi on filmis olemas üks õhkõrn armuliin, mis kunagi noore Franki ja Athena vahel tekkis, kuid mis jääb filmiloo arenedes ühepoolseks. Teatavasti utoopilise Tulevikumaa elanikud ei vanane. Vahepeal on aga Maal läinud mööda palju aega ja kui Frank puutub oma armastatud Athenaga üle pika aja uuesti kokku, on robot mehe suureks imestuseks ikka veel teismeline. Kohtumisel tunnistab vigastatud ja peagi eksistentsiga hüvasti jättev robot, et ta pole kunagi Franki armastanud, sest ta pole selleks lihtsalt programmeeritud. Ja kui Frank pole veel aru saanud, on Athena ainus missioon olnud avastada unistajaid, kelle päralt on tulevik. Otsad jäävad lahtiseks. Milliseid unistajaid robot täpsemalt avastada tahtis ja millist tulevikku ta silmas peab, jääbki filmiloo lõppedes selgusetuks. Unistajad jäävad unistama, tulevik jääb tulema ja Disneyland ahvatlema oma kättesaamatuses.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar