Digitaalne homme

Martin Aadamsoo, EFSi juht

 

Lõppenud aasta numbreid kokku lüües tabas mind hetkeks üllatus: 2005. aasta jooksul linastus kaheksa täispikka Eesti filmi, tõsi, üks neist oli animatsioon ja neli väikese eelarvega videofilmi (meenutuseks: veel aastal 2000 ei linastunud ühtki). Samas ei järginud kunstiline tulemus sugugi filmide eelarvet, nii et igaviku palge ees on kõik võrdsed. Pole kahtlust, et see sai võimalikuks ainult odava video- ja digiformaadi tõttu ja annab märku uue tselluloidivaba ajastu iilidest Eesti filmitegemises- ja levis. Rafineeritud silmaga spetsid kirtsutavad küllap nina, aga pole kahtlust, et digitaalne uks on paokil ja kaduva filmilindi leinamise asemel peaksime mõtlema, kuidas uusi võimalusi enda kasuks tööle panna, et Eesti filmikunst püsiks ja kosuks.

Iseseseisvumisjärgset Eesti filmindust on kõige rohkem mõjutanud, olgu hästi või halvasti, paar põhimõttelise tähtsusega pööret. Esmalt, riikliku filmistuudio Tallinnfilm sulgemine ja üleminek stuudiopõhiselt rahastamiselt filmipõhisele. Teiseks kinovõrgu lahtiriigistamine ja kokkukukkumine kunagiselt 600lt kinolt tänasele paariteistkümnele. Kolmandaks, rahvusliku filmiorganisatsiooni Eesti Filmi Sihtasutus (EFS) asutamine 1997. aastal, millega algas segaduste aja lõpp filmirahastuses. Sellesse ritta asetaksin ma järgmisena ja praegu kõige aktuaalsemana ülemineku digitaalsele filmitegemisele ja levile, mis muudab peale filmitootmisprotsessi  ka seda, kuidas me liikuvatest piltidest ja nende võimalikust rakendusest üldse mõtleme.

Uued võimalused vajavad uut raamistust. Filmi kui meediumi piirid hägustuvad, nagu palju muudki meie ajas. Lihtne mudel film-kinosaal-seanss-vaataja püsib kindlalt jalul, aga sellele on kannale ja kõrvale astumas teised, mis ei ole aega ja ruumi jäigalt ankurdatud. Tulu DVD-levilt on tänaseks USAs ületamas kinolevitulu ja sama juhtub peagi Euroopas. Pildid liiguvad juba ammu mujal kui ainult kinolinal, vallutades kõigepealt televiisori ja videomaki abil elutoa. Tänaseks liigutavad pildid end üha enam Internetis, arvutimängudes, telefonides, pihuarvutites ning vahe kodu- ja päriskino vahel on taandumas tehnoloogiliselt erisuselt seltskondlikule. Kinoseansi seatud piirangud ruumis (ainult suured linnad saavad endale kino lubada), rahas (kinopilet on kallis), ajas (seansid on kindlatel kellaaegadel) ja repertuaaris (Eesti 80 kinoekraanile mahub piiratud arv filme) tunduvad üha enam mõttetu kitsendusena. Filmitootmise piirangud (kust saada 10 miljonit krooni filmi tegemiseks ja kes väärib režissööritoolil istumist?) annavad odava video võidukäiguga teed demokraatlikumale filmitegemisele.

See ei ole mingil juhul üleskutse nivelleerivale labastamisele ja amatöörlusele. Film kui kunstivorm ei kao kusagile, aga liikuvate piltide jadad tungivad digitaalsete risoomidena meie igapäevaellu ja mõjutavad seda, kuidas me maailmaga suhestume.

Kõige olulisem muutus on ehk see, et liikuvatest piltidest ja nende edastamise vahenditest on saamas uue põlvkonna peamine infokanal. Need kujundavad järjest enam meie maailmapilti ega paku ainult vastuseid, vaid tõukavad meid küsima omaenda loogikast lähtuvaid küsimusi. Eesti peab rahvuskultuuri tüvisõnumite viimisel elanikeni järjest rohkem tuginema liikuvatele piltidele või riskima muutuda marginaalseks infopakkujaks. Kuidagi ei tahaks, et vabariik on kümne aasta pärast kadunud selt pinnalt, kust noored oma ilmavaadet ammutavad: liikuva ja rääkiva digitaalse info juurest.

Et neid protsesse enda kasuks pöörata, on parasjagu kokkupanemisel Eesti filminduse järgmise viie aasta strateegia. Varasemaga võrreldes keskendub uus strateegia märksa rohkem liikuvate piltide levile ja rollile meie info- ja tehnoruumis kui sellele, kes saab teha millist filmi, kuidas ja miks. Eesti Filmi Sihtasutuse strateegia sisaldab üht-teist, mis on juba töös või plaanis alanud aastal. Nii sõlmisid EFS ja ETV sügisel lepingu, mille alusel rahastatakse kolme aasta jooksul kokku kuut väikese eelarvega videofilmi, mis annab võimaluse noortele annetele end tõestada. Sel aastal jõuab Eestisse mujal maailmas hästi sisse töötatud DVD-levi projekt, milles on partneriteks filmiõiguste omanikud ja üks Eesti suuremaid meediaväljaandeid. Kevadel avab EFS uue Interneti-lehe, mis on senisest filmikesksem ja suunatud filmihuvilisele. Aasta jooksul peaks uksed lahti tegema täielikult digitaalsel platvormil Balti filmi- ja meediakool. Koos suurte Interneti-teenuse pakkujatega loodame jõuda filmide kasutamiseni kooliprogrammides. Üle Eesti taasavatakse kinopunkte, mis näitavad pilti kino- asemel digiprojektorilt. Suvel läksid käiku ettevalmistused Eesti filmi 100. aastapäevaks 2012. aastal. Suuresti seisnevad need eesti filmiparemiku digitaalses restaureerimises ja uutel kandjatel vaatajateni toomises. Sügisel kindlustas Eesti tähtsaim filmiüritus PÖFF oma tulevikku mitmeaastase raamlepinguga, millele panid käe alla kõik Eesti filmirahastajad. PÖFFi leping peaks olema eeskujuks kogu filmivaldkonnale, kus enamik protsesse kestavad kauem kui üks eelarveaasta. Kevade hakul avalikkuse ette jõudvas filmistrateegias ei käsitleta kitsalt EFSi tegevust, vaid kogu meie inforuumi, milles liikuvad pildid vilguvad.

Muidugi ei toimu digitaalne nihe väljaspool või kõrgemal filme endid. Vaatajale jääb esmaseks sisu ja see, kas vaatamisele kuluv aeg on seda väärt. Siinkohal nullid ja ühed ühtki filmitegijat ei aita ja suurem filmide arv viib püsivalt parema kvaliteedini alles pikema aja jooksul. Sellegipoolest usun, et 2006. aastal kasvab Eesti filmide turuosa filmilevis kuuelt protsendilt kümnele, mis on Euroopas korralik keskmine, ja jääb sinna püsima. Teist aastat järjest näevad lapsed uusi eesti lastefilme, millest esimene, “Ruudi” (rež Katrin Laur), jõuab kinodesse vabariigi aastapäevaks. Koolialguseks septembris linastub kaua tehtud ja oodatud esimene eesti täispikk joonisfilm “Leiutajateküla Lotte” (rež Janno Põldma, Heiki Ernits), mille võib prognoosida Eesti aasta suurimaks kodumaiseks, kui mitte üldse suurimaks, kassahitiks. Kümne protsendini jõudmisel peaksid kaasa aitama veel kevadel linastuvad  mängufilmid “Kõrini!” (rež Peeter Simm) ja “Kuldrannake/Tallinna kilud” (tööpealkiri, rež Jüri Sillart). Sügisel jõuab kinno Eesti osalusel ja siin filmitud ning palju kulme kergitanud Soome esimene kung-fu-film. Neile lisaks jõuab ekraanile veel kuni kaks mängufilmi (mille pealkirjad pole praegu veel teada) ja kümmekond anima- ja paarkümmend dokfilmi.

Kui 2005. aasta numbreid vaadates tekkinud üllatus oli lahtunud, näis hetkeks, et jalgu lohistades läbi üheksakümnendate ekselnud eesti film on sihipärases liikumises, kuigi tihti tahaks, et ta teeks seda pisut kepsakamalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht