Danis Tanović Bosnia ja Hertsegoviinast

Aare Ermel

„Eikellegimaa” („Ničija zemlja”/„No Man’s Land” Bosnia ja Hertsegoviina-SloveeniaSuurbritannia-Itaalia-Belgia-Prantsusmaa 2001, 98 minutit). Režissöör, stsenarist ja helilooja Danis Tanović, operaator Walther van den Ende. Osades Branko Durić, René Bitorajac, Filip Šobagović, Katrin Cartlidge jt.  „Sorteerimislaager” („Triage”/„Eyes of War”, Iirimaa-Belgia-Hispaania-Prantsusmaa 2009, 99 minutit). Režissöör ja stsenarist Danis Tanović (Scott Andersoni bestselleri järgi), operaator Seamus Deasy. Osades Colin  Farrell, Paz Vega, Christopher Lee, Kelly Reilly, Branko Durić jt.  „Tsirkus Columbia” („Cirkus Columbia”, Bosnia ja Hertsegoviina-Sloveenia-Belgia  Prantsusmaa-Suurbritannia-Saksamaa 2010, 113 minutit). Režissöör Danis Tanović, stsenaristid Danis Tanović ja Ivica Dikić, operaator Walther van den Ende. Osades Miki Manojlović, Boris Ler, Mira Furlan, Jelena Stupljanin jt.    Bosnia ja Hertsegoviina on ligikaudu Eesti-suurune riik Kagu-Euroopas Balkani poolsaarel. Põhjast, läänest ja lõunast piirneb ta Horvaatiaga, idast Serbiaga ning kagust Montenegroga. Merepiiri Aadria mere rannikul on umbes 25 kilomeetrit.  Pealinn Sarajevo, riigikeeled bosnia, serbia ja horvaadi, pindala 51 129 km2, rahvaarv 3 900 000 (2006). Iseseisvaks riigiks sai Bosnia ja Hertsegoviina 1990. aastail Jugoslaavia sõja käigus, enne kuulus see Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi koosseisu. 

  

Bosnia ja Hertsegoviina rahvusliku filmikunsti alguseks loetakse 1992. aastat, kui riigis toimus  iseseisvusreferendum. Kuna seni eksisteeriti Jugoslaavia liitriigi osana, nimetati kõiki varasemaid Bosnia territooriumil vändatud ekraaniteoseid Jugoslaavia filmideks. Ometi tehti Bosnias juba 1920. aastail tummfilme. 1995. aastal ellu kutsutud Sarajevo filmifestival (SFF) on aastatega kujunenud üheks regiooni tähtsamaks, selle asutaja Mirsad Purivatra täidab tänaseni festivali peadirektori ülesandeid. Teiseks olulisemaks festivaliks on Bosnia ja Hertsegoviina  filmide festival (BHFF), mis toimub 2003. aastast peale New Yorgis, Manhattani lõunapoolses linnaosas TriBeCas. Esimeseks otseselt Bosniaga seostatavaks suureks menufilmiks võib tõenäoliselt pidada Bato Čengići ilmasõja eelõhtusse kantud „sotskitšilikku” muusikaparoodiat „Minu perekonna roll maailmarevolutsioonis” (1971), mida praegune filmihuviline vaevalt teab. Aasta hiljem jõudis ekraanile Hajrudin Krvavaci samuti  kiiresti kultusfilmiks kujunenud partisanifilm „Walter kaitseb Sarajevot”, suureks kinohitiks osutus ka liignoorelt surnud Ivica Matići satiiriline mõistulugu „Naine maastikul” (1976/1989).        1992. aastast on Bosnia ja Hertsegoviinas toodetud pisut üle kolmveerandsaja täispika filmi, suur osa neist on valminud koostöös  lääneriikide ja/või teiste kunagiste Jugoslaavia „vasallidega”. Tähelepanuväärsete töödega on paistnud silma režissöörid Ademir Kenović („Täiuslik piiramine”, 1997), Jasmila Žbanić („Grbavica”, 2006; „Teel”, 2010), Ahmed Imamović („Go West”, 2005), Kristijan Milić („Elavad ja surnud”, 2005), Srdjan Vuletić („Raske on olla kena”, 2007), Rajko Grlić („Piiripunkt”/ „Karaula”, 2006), Aida Begić („Lumi”, 2008) ja mitmed teised.         

Bosnias sündinud filmitegijatest on kahtlemata kuulsaim Emir Kusturica, kahekordne Kuldse Palmioksa laureaat (filmidega „Isa on komandeeringus” ja „Maa-alused”). Cannes’is on sama edukad olnud veel vaid ameeriklane Francis Ford Coppola, jaapanlane Shohei Imamura, taanlane Bille August ning belglased Jean-Pierre ja Luc Dardenne’id. Võrdlemisi hästi  teatakse Kusturica filmidega laiemalt tuntuks saanud näitlejat Predrag Manojlovići ehk Mikit. Mõlemad on serblased. Bosnialastest on seni olulisim Danis Tanović.       

Rahvusvaheline mees Danis Tanović       

Danis Tanović on kolme eestimaise kolleegi kaasaegne: Ilmar Raagist on bosnialane üheksa kuud noorem, Rainer Sarnetist kümmekond päeva ja Andres Maimikust aasta vanem. Maailmamainega kineast on sündinud 20. veebruaril  1969. aastal Bosnia südames Zenica tööstuslinnas ning veetnud oma kooliaastad Sarajevos. Klaveriõpingud konservatooriumis ja stuudiumi teatriakadeemias katkestas 1992. aastal alanud sõda. Tanović alustas oma karjääri Sarajevo eesliinidel, jäädvustas üle 300 tunni sõjategevust ning aitas korrastada armee filmiarhiivi. Aastatel 1994–1997 jätkusid õpingud Brüsseli filmikoolis INSAS, valmis kolm dokumentaalfilmi. Viie lapse isal Danis  Tanovićil on nii Bosnia ja Hertsegoviina kui ka Belgia kodakondsus. Aprillis 2008 asutas ta koos mõttekaaslastega poliitilise partei Naša Stranka ja on selle aseesimees.       

„Eikellegimaa” (2001) oli Danis Tanovići esimene täispikk filmilavastus ja ühtlasi esimene Bosnia ja Hertsegoviina film, mis on linastunud Cannes’i festivali võistlusprogrammis. Tanovići tähelennuks kujunenud traagilis-absurdne sõjadraama pälvis 42 kodu- ja välismaist auhinda (Oscari, Kuldgloobuse, Césari ja palju muud). See on lugu kahest haavatud sõdurist,  bosnialasest Čikist ja serbialasest Ninost, kes leiavad end Bosnia konflikti ajal kahe vaenuleeri vahel. „Eikellegimaad” saatnud edu üheks põhjuseks (nagu võib öelda ka Kenovići „Täiusliku piiramise” puhul) on nutikas balansseerimine realismi ja allegooria piiril. Ühtlasi ei maksa alahinnata konkreetse ekraaniteose teraapilist mõju rahvustevaheliste pingete lõdvendamisel Bosnia ja Hertsegoviinas. Justkui saatuse irooniana on mitmed olulised Bosnia  filmid vändatud väljaspool emamaad. Nii filmiti „Minu perekonna roll maailmarevolutsioonis” Belgradis, „Eikellegimaa” võtted tehti Sloveenias ja Itaalias ning Sarajevos sündinud Kusturica „Maa-aluste” põhiline kaameratöö tehti hoopis Plovdivis, Sofias, Prahas ja Berliinis. Järgmiseks suuremaks Tanovći filmiprojektiks oli Prantsusmaal vändatud draama „Põrgu” (2005), Krzysztof Kieślowski kavandatud filmitriloogia keskmine osa, kus kolme õde kehastasid  Emmanuelle Béart, Marie Gillain ja Carole Bouquet. Ameerika teeneka rindekorrespondendi Scott Andersoni raamatul põhinevas draamas „Sorteerimislaager” (2009) on seevastu keskmes fotoajakirjanik Mark Walshi läbielamised. Koos sõber Davidiga viibis ajakirjanik ohtlikul missioonil Lääne-Aasias, oli iraaklaste kurdi rahva vastu suunatud julma genotsiidi pealtnägijaks. Koju naaseb Mark (Colin Farrelli näitlemine mõjub kohati ülemängituna) ilma  sõbrata, traumeeritud ja psüühiliselt tasakaalutu neurootikuna, kellel polevat Davidi kurvast saatusest midagi täpsemalt teada. Oma mehe meelerahu pärast muretsev Elena pöördub abipalvega psühhoanalüütikust vanaisa poole (seda üpris vastumeelselt), kes oli aastakümneid „ravinud” kindral Franco diktaatorliku režiimi vastaseid. 

Sõjast ja selle tagajärgedest ei saa mööda ka Danis Tanovići mulluses draamas „Tsirkus  Columbia” (Ivica Dikići menuromaani ekraniseering). Pärast 20 Saksamaa aastat naaseb Divko Buntić (Miki Manojlović) uhke punase Mercedese roolis kodukanti ühes noore sõbratari Azra, musta kassi Bonny ja kopsaka rahapatakaga. Tänu Saksa markadele aitab äsja „demokraatlikult” linnapeaks valitud sugulane Divkol tema eksnaist ja poega nende korterist välja tõsta. Edasised petuskeemid ei õnnestu enam sama muretult. On aasta 1991, kätte on  jõudnud suure majanduspoliitilise kollapsi aeg, kus äsjasest südamesõbrast võib kiiresti saada suurim verivaenlane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming