Contra-Cronenberg

Valle-Sten Maiste

Sabina Spielrein väärib enamat kui lugu innukalt targutavast tüdrukust, kelle ülevõimendatud seksuaalsed erivajadused langevad kogemata kokku Cronenbergi fantaasiatega naisest. Mängufilm „Ohtlik meetod” („A Dangerous Method”, Suurbritannia-SaksamaaKanada-Šveits, 2011, 99 min), režissöör David Cronenberg, stsenarist Christopher Hampton John Kerri raamatu ainetel. Osades Keira Knightley, Viggo Mortensen, Michael Fassbender, Vincent Cassel jt. David Cronenberg võiks olla üks paremaid filmirežissööride seas. Kuulsate kineastide hulgas on ta esileküündiv seepoolest, et on aastakümneid suurtele kunstnikele omaselt keskendunud vähestele teemadele. Cronenberg on puurinud teda huvitavat ainest kaua ja sügavuti, elanud sellesse virtuoossuseni sisse, selle asemel et hüpata ühelt (moe)teemalt teisele. Cronenberg on selgelt äratuntava käekirja ja oma teema(de)ga filmilavastaja.

Cronenbergil on üksjagu voorusi. „Külmavärinaid” (1975) võiks pidada üheks filmiajaloo šedöövriks. Pole ime, et seda taiest auhinnati ja selle üle debateeriti isegi Kanada parlamendis. Film hüppab urbaniseerunud yuppie’liku vaatemänguühiskonna küünilistest erootilistest pildistustest ulmelistesse õudustesse ja võikustesse, suubudes lõpuks farsimaigulistesse grupiseksistseenidesse. Ülimoodsa korterelamu kanalisatsioonis ja keldrisoppides on varjul jälk limane elukas, kes üritab pugeda klanitud inimkehadesse ja, nende üle võimust võtnud, ahvatleb noor- ja vanapaare homo- ja heteroseksuaalsetele sugu- ja tapaorgiatele. Võib tunduda, et tegu on pööraselt fantastilise paroodiaga freudistlike teemade ainetel. Jüri Allik, kes on Freudi „Inimhinge anatoomia” eestikeelse väljaande kuulsasse järelsõnasse kogu ilma raamatukogudest Freudi kohta hulganisti mõnitusi kokku kraapinud, ei ole siiski suutnud freudilikke motiive sama hästi pilgata kui Cronenberg. Ent, nagu järgmiste filmide põhjal selgub, võtab autor oma farsse täie tõsidusega.

Cronenberg oskab filme teha. Need on põnevalt üles ehitatud ja pakuvad veidi mõtlemisainet isegi neile, kellele kanadalasest lahutamatud seksuaalveidrused närvidele käivad. Cronenberg pikib oma filmides perverssuste vahele oskuslikult ajastu ühiskondlikud ja kultuurilised probleemid. Ta kujutab küborge ning tehnoloogia ja seksuaalsuse ning vägivallaga liialdava meedia mõju. Ta käsitleb ühtviisi paeluvalt ja veenvalt visualiseeritult nii vaimuhaigust kui õhtumaiseid kultuurilisi väärettekujutusi, mehkeldab biitnike, hallukate ja narkovärgindusega. Pealtnäha on kõik väga mitmekihiline, sügav ja sisukas.

Cronenbergi atmosfääre peetakse õudukate kuldklassikaks. Ligaste nälkjate ja kehaavaustega mängides on Cronenberg filminud filmiajaloo mitmed kõige võikamad stseenid. Ometi need seeditakse ära ja kiidetakse paljude poolt ka heaks. Cronenberg on kinkinud vaatajale kaks filmi, mis on unustamatud ainuüksi Jeremy Ironsi näitlejatöö tõttu, ja varustanud filmid kaasmaalase Howard Shore’i tunnustatud muusikaga. Cronenberg tutvustab oma kuulsuse tipul vaatajale ka Freudi, Jungi ja Sabina Spielreini ning tegeleb praegu Don DeLillo romaanil „Cosmopolis” põhineva filmi ülesvõtmisega. Seda on kuhjaga olemaks kultuuriliselt põnev režissöör.

Paraku Cronenberg eriti ei kasva oma maailmas. Tuuma poolest räägivad kõik Cronenbergi filmid ühest ja samast: filmist filmi põimuvad seks ja surm, Eros ja Thanatos, need primitiivselt mõistetud freudismi kaks põhipoolust. Teineteiseks üle minevad mahasurutud viljakusja hävitusimpulsid omandavad mis tahes dekoori all Cronenbergi filmides plakatlikkuseni lihaliku kuju. Hävingu ja kire seotus ning läbipõimitus on Cronenbergi filmide põhilisim eripära. Ikka on Cronenbergi näitlejannad sunnitud end enne orgasmi markeerimist upakile ajama, et keegi neil tagumikku nüpeldaks („Teisikud”, „Alasti lõuna”, „Ohtlik meetod”), või vajavad Cronenbergi naistegelased vahekorra õnnestumiseks lausa aukude kõrva torkimist ja suitsuga rindade põletamist („Videodroom”).

Lihunikelegi võikad erivajadused

Sageli on tegelaste seksuaalsed erivajadused veelgi julmemad ja ekraanile tuuakse elemendid, mis tapamajas lihunikutööd teinulegi võikad („Külmavärinad”, „Kokkupõrge”). Vaid paaris Cronenbergi filmis piisab leedile sellest, et ta on lihtsalt vastu vahtimist saanud või erutab teda pelk ümbritsev vägivaldne aura, kõikjal luurav vere, hävituse ja huku atmosfäär („Vägivaldne minevik”, „Eksistents”). Kui keegi ütleks, et kanada erootiliste õudukate hull professor paljundab oma loominguga vaid totakat ettekujutust, mille kohaselt naised ei unista muust kui vägistatud saamisest, siis ega ta Cronenbergile ülemäära liiga ei teeks. Tundub, et Cronenbergil polegi palju enamat öelda, kui et naine vajab valu, enne kui päriselt orgasmi saab. Võimalik, et looduses ja päriselus esinebki niisuguseid naisi ja ka mehi. Kirjeldab ju ka Rousseau oma pihtimustes mõnu, mida tundis lapsena peksukaristuse puhul. Fundamentaalne ja universaalne elutõde osundatu siiski loodetavasti ei ole.

Ülaltoodut silmas pidades pole ime, et Cronenberg teeb ühel hetkel filmi Sabina Spielreinist, psühhoanalüüsi teoreetikust, kes hakkas esimesena rääkima destruktsioonitungi osatähtsusest seksuaalsuse juures. „Ohtlik meetod” põhineb John Kerri samanimelisel Freudist, Jungist ja Spielreinist rääkival raamatul. Selle esmatrükk ilmus 1993. aastal ja raamatu uusväljaanne jõudis mullu filmiga sünkroonis filminäitlejate pildiga kaanetatult müügilettidele. Kerr on kaugel sellest, et kirjeldada Freudi ja Jungi teadusgeeniustest inglitena. Ta hindab mõlema rolli psühhoanalüüsi ajaloos selgelt kriitiliselt. Kangelannaks, kellele Kerr oma kummalises, kuid suurepärases kultuuri- ja teadusloo ning romansi elemente ühendavas raamatus kaasa elab, on Sabina. Meil on Kerri raamatut oma Freudi-käsitluse üheks tugijõuks nimetanud Jüri Allik. Ometi on Kerr psühhoanalüüsi suhtes Allikust võrreldamatult empaatilisem. Allik pole Kerri raamatust tegelikult leidnud muud kui raamatu „Psühhoanalüüsi ajaloona” pealkirjastatud osa kurioosse loendi, kus on ära toodud kuulsaimate psühhoanalüütikute üleaisalöömised patsientidega ja muidu.

Allik on püüdnud psühhoanalüüsi kõiki vahendeid kokku kuhjates põhjata, Kerri näib ent hoopis huvitavat pigem meie ajal raskesse seisu sattunud analüüsimeetodi rehabiliteerimine. Patsiente on vähe, psühhiaatria on psühhoanalüüsist kaugenemas. Distsipliini sees pole sisemist loogikat ega ühtsust. Kerr usub siiski, et psühhoanalüüsi on võimalik ideoloogilisi ja isikukultuslikke momente avalikuks tehes tervemõistuslikule teaduslikule rajale juhtida, olgugi et Freud ja Jung andsid distsipliinile dogmaatilise ebateadusliku aluse.

Kerri versiooni järgi ei põhjustanud Freudi ja Jungi tüli teaduslikud erimeelsused. Rivaalitsemiseni viis psühhoanalüüsi mõju kirjandusele, kunstile ja kultuurile, kus erinevalt teadusest tähtsustatakse erakordselt autorsust ja algupära. See viis võitluseni, kus relvadena lasti käiku palju näotut ja isiklikku. Kerri sõnum näib olevat ka selles, et teadusmaailmas kerkivad täielikult üksikisikust lähtuvad eraldiseisvad ideed harva kusagilt ootamatult komeedina esile. Üksikute geeniuste kultustamise asemel on oluline tutvuda laiema kontekstiga. Teadustemaatika avaneb täiuslikumalt, kui lugeda ka teadusloos unustatud kaasteeliste töid. Kerr osutab mitmetele Freudile ja Jungile omistatud võtmeideedele, millega kahe maailmasõja vahel Venemaale emigreerumise järel psühhoanalüüsi ajaloos täielikult unustatud Spielrein tuli välja nn suurmeestest varem.

Väike keretäis enne suguühet

Spielreini tähtsus Cronenbergile ei seisne aga niivõrd selles, et ta ennetas ja inspireeris Jungi ja Freudi töid. Pigem on Spielrein nii lihalik kehastus kui teoreetilise põhjenduse pakkuja kogu Cronenbergi filmiloomingus esil ideedele ja arusaamadele naise seksuaalsusest ja seksuaalsusest üldse. Pole selge, palju Cronenberg Kerri raamatu laiemaid tagamaid on mõistnud. Enim on teda Sabina juures tõmmanud erutus, mida Sabinas tekitas kujutlus tagumiku nüpeldamisest, ja Spielreini hilisemad selleainelised teoretiseeringud. Kerrgi mainib oma raamatus Krafft-Ebingule viidates triviaalset müüti, mille kohaselt väike keretäis enne suguühet olevat iseäranis slaavi naiste seksuaalne eelistus. See lollus näikse Cronenbergi väga tiivustavat: ta kaks viimast filmi ongi slaaviainelised.

„Ohtlik meetod” algab Sabina saabumisega Burghölzli kuulsasse kliinikusse Zürichi lähedal. Neiu ilmutab hüsteeria raske vormi sümptomeid, mis Kerri arvates tänapäeval harva esinevad, kuna iga perearst kõrvaldab need vaaliumi abil juba eos, ilma et Sabinale omase deliiriumini jõutaks. Tõmblev naer, vastikud karjed, õudsed žestid, väliste ärrituste peale suust välja väänlev keel jt sümptomid ilmnevad Keira Knightley meisterlikus kehastuses läbi kogu filmi. Võikus kasvab üle veetluseks nii probleemitult, nagu vaid Cronenberg seda näeb ja esitada suudab.

Jungi ülestähenduste põhjal olid Sabina probleemiks veel ka jubedad fantaasiad, võimetus ise süüa ja näha kedagi söömas, ilma et mõtted kohe defekatsioonile kalduksid. Eelkõige aga kalduvus erutuda seksuaalselt kujutluse peale rihma andvast isast nii, et see lõppes halvasti varjatud masturbatsiooniga. Kerr seletab defekatsioonifantaasiaid seksuaalsusealase teadmatusega Sabina lapsepõlves. Sabina arvas, et seksuaalsus avaldub kuidagi roojamise läbi. Nimetatu visualiseerimisega on kõiksugu jälkuste filmimisele üldjuhul väga aldis Cronenberg „Ohtlikus meetodis” siiski üllatavalt piiri pidanud. Mingi segane toidu ja kaka piirjooni ähmastav stseen filmis siiski on.

Cronenberg on filmis mitmeski mõttes tõetruu. Erinevalt Freudist ei kasutanud Jung sohvat, vaid istus taburetil patsiendi taga. Niisuguseid stseene me filmis ka kohtame. Jungi raviseansid Sabinaga kestsid Kerri hinnangul paar kuud või isegi vähem. Pärast Sabina ja veel ühe patsiendi seansse raporteerib Jung, et keelatud salajaste fantaasiate pihtimine toob patsiendi hüsteeriatele kiire leevenduse. Tõde, mis oli tegelikult teada ju ka nii antiigis kui keskajal. Seejärel oli meditsiiniõpingute plaaniga Sabina Jungil abiks assotsiatsiooniuuringute juures. Katsealuseks oli Jungi enda naine. Uuringud käisid Emma Jungi hirmu ümber, et Carl kaotab tema vastu huvi. Ka need stseenid on filmis elust võetud nagu ka Nietzschest ja anarhismist mõjutatud Otto Grossi polügaamia populariseerimised. Gross õhutaski Jungi seksuaalsetele vabadustele järele andma. „Vabadus on vabadus”, sõnab ta filmis Vincent Casseli kehastuses (ka Cronenbergi „Lubadustes idast” oli Casselil dionüüslikult deliirse slaavi perepoja roll) vahetult enne, kui Jung annab pealetükkivale Sabinale järele. Vaatajani tuuakse ka Wagneri kuulamised markeerimaks Wagneri muusika ja armastuse nimel ennastohverdavate kangelastega mütoloogiaaineliste libretode mõju Sabinale ja tema seksuaalsuskontseptsioonile.

Jungi ja Sabina armastuse sadomasohhistliku loomu kohta pole siiski otseseid tõendeid. Stereotüüpselt on küll oletatud, et külm ja sagedasti meelt heitev Jung meenutas Sabinale isa, kes peret suitsiidiähvardustega terroriseeris. Sabina ja Jungi suhet on Cronenberg küllap siiski tõlgendanud talle sobival moel. Sabina mustandites, päevikus ja kirjades on öeldud, et Jungist sai ta „poeet”, s.t armuke. Edaspidi on kõike, mis „suudlustest edasi ulatub”, nimetatud „luuleks” ja „luuletamiseks”. Sadomasohhism paistab olevat Cronenbergi lisandus ja huvi, millele annab tuge „poeesia” kui spetsiifilise mõiste salapärasus, mille assotsiatsioonilist keerukust lasevad oletada Kerri raamat, Jungi mõtted ja Spielreini enda tööd. Jung peab psühhoanalüütiku tööd, mis seondub suuresti seksuaalsuse mõistmise ja mõtestamisega, luuletajaomadusi nõudvaks. Spielreini dissertatsioonis, mille objektiks olnud skisofreenikust naisterahvas kannatas seejuures ohjeldamatute matvate seksuaalsete fantaasiate all, on poeesia ja luule midagi seksi sünonüümi laadset.

Erakordse saatusega naine

Saanud ärakuulava Jungi abiga lahti oma kompleksidest, tundis Spielrein soovi alustada psühhiaatriaõpinguid, et teisigi samal moel aidata. Vene päritolu võimaldas Sabinale Šveitsis (mis on nt naiste valimisõiguse osas tihti välja toodava halva näitena piinlikus tagareas) kõrghariduse, mis seal toona naistele üldjuhul osaks ei langenud. Tal oli gümnaasiumiharidus ja võimalus minna ülikooli ning temast saab üks esimesi naissoost psühhoanalüütikuid. 1970. aastate lõpul ilmub peaaegu pool sajandit unustuses olnud Spielreini kohta esimene biograafia ja hakatakse rääkima Sabina armusuhtest Jungi ja lävimisest Freudiga ning ka Sabina ennetavast inspireerivast mõjust neile. Cronenbergi filmis räägib Sabina pargipingil, et igas naises on midagi mehelikku, haarab initsiatiivi ja suudleb Jungi. Jung on hiljem tunnistanud, et just kokkupuutest Sabinaga tõukus ta animus’e ja anima, s.t vastassugupoolele omaste sooarhetüüpide teooria.

Sadomasohhistlike aktide finaalina pakub Cronenbergi film välja Sabina epistli, mille kohaselt vaid purustusest ja kokkupõrkest vastandlike jõudude vahel saab võrsuda midagi loovat ja sündida uut. Selle liimi külge ongi Cronenberg kleepunud. Spielrein, kes alustas psühhiaatriaõpinguid, on sisse võetud 1907. aasta Nobeli meditsiinipreemia laureaadi Ilja Metšnikovi ideedest, mille kohaselt ilmneb inimeses elu lõpul loomulik tung surra. Spielreini käsitluse järgi väljendub surmainstinkt tegelikkuses aga seksuaalaktis ilmnevas soovis lõplikult lahustuda, indiviidi soovis sulanduda teisega ühte. Spielrein iseloomustab ühes 1909. aastal kirjutatud visandis seksuaalsust Goethe „Faustist” tuntud kuulsa fraasiga, mille kohaselt „tegu on jõuga, mis kurja kavatseb, kuid korda saadab head”.

Seksuaalsus on loomu poolest lõhkuv, hävitav, destruktiivne, kuid vaid sellest sünnibki midagi uut. Spielreini järgi on inimese psühholoogilisel struktuuril kaks tasandit: ego ja teadvustamatu kollektiivne sfäär. Viimases võib soovi korral näha ka paralleeli Jungi kollektiivse alateadvusega. Ego iseloomustab individuaalsus ja enesesäilitusinstinkt. Teadvustamatu fundamentaalne osa püüdleb aga liigi säilimise poole ja selle soovid on minale osalt hukatuslikud. Mina protesteerib alati lahustumise vastu, kuid mitteteadlik osa meist just soovib seda. Spielrein põhjendab nõnda ka Freudi poolt esile tõstetud intsestikalduvuste levikut: intsestisuhtes lahustub mina vähem. Intsestikalduvusi ja eneseohverdamist ning hukku armastuse nimel leidis Spielrein ka Wagneri oopereist.

Perverssused ja kultuurilugu

Cronenberg ei pakugi oma filmis vaatajale suurt enamat, kui pilti seksuaalsete erivajadustega tüdrukust, kes lõpuks targutama hakkab. Kajastatakse ka Freudi ja Jungi (Cronenbergi põhinäitlejaks kujunenud Viggo Mortenseni ja Michael Fassbenderi nauditavas kehastuses) vastuolusid. Nii nende omavaheliste suhete kui ka Sabina ja meeste vahekorra taustal kordub meilegi dr Vahingu Spiel’idest tuntud süüdistus, et autoriteediga psühhiaater kohtleb sõpru nagu patsiente. Cronenbergist on tore, et ta tutvustab publikut pisikese perversiteedi kõrval ka huvitava kultuuriloolise ainesega. Kuid mõtet on filmil peaasjalikult pelgalt niipalju, et see juhatab vaataja Kerri raamatu ja huvitava teemani. Nii raamat, psühhoanalüüs kui Sabina Spielrein esindavad ja väärivad siiski laiemat haaret kui Cronenberg pakkuda on suutnud ja tahtnud.

Ühelt poolt võib ju olla tõsi, et Jungi, aga eriti Freudi isaautoriteedi kõrval peabki mis tahes nooriku jutt püüdliku targutava eskiisina paistma. Ehk on filmikarakterid ses mõttes õiges võtmes esitatud. Ometi tahab vähemasti Kerr näidata, et Spielreinil ja üldse üleilmse kuulsusega pärgamata kaasteelistel on psühhoanalüüsi ajaloos palju tõsisem roll, kui Cronenberg on tahtnud oma filmis Sabinale anda. Kui Kerr laseb Jungi ja Freudi külge kinnistunud üleelusuurusest kõvasti õhku välja, siis Cronenberg annab selle neile suuresti tagasi. Sabinas ei näe ta midagi enamat kui kanadalase filmides nii tüüpilist naist, kes ei unista muust, kui et saaks orgasmi alla väikese valusähvaka.

XX sajandi alguse meestekeskses maailmas endale arvestatava koha leidnud ja erakordselt traagilise saatusega Spielrein väärib kindlasti paremat käsitlust. Ka surmaga silmitsi olles põrpis Sabina Rostovi laagrites natsiohvitseridega, nahutades neid selges saksa keeles aset leidvate jubeduste pärast. Vaevalt et selline naine oli 25-30aastaseltki poolullike tipsi. Spielreini vanemate vara röövis Lenini revolutsioon, vennad ja mehe tappis Stalin, tema tööpanuse viljad noppisid Freud ja Jung ning Sabina enda koos tema kahe tütrega lasksid maha natsid. Kas saab elu ennast näidata jälgimast küljest? Sabinast on jäänud vaid legend, mille põhjal on viimastel kümnenditel tehtud mitmeid filme ja näidendeid. Nüüd siis ka „Ohtlik meetod” kuulsa Cronenbergi poolt.

Lõpetuseks: mis siis Cronenbergi filmil peale selle, et Sabina Spielrein vääriks sügavamat käsitlust, viga on? Kanadalane käsitleb psühhoanalüüsi klassikasse kuuluvat fort/da mängu, iha ja hävingu dialektikat lihtsalt liiga primitiivselt. Nauding on siin elus tõepoolest sageli millegi ohverdamisele rajatud, kuid tegu on enamasti siiski kultuuriliselt märksa keerulisema fenomeniga kui soov kogeda valuaistingut enne orgasmi. Nagu Slavoj Žižeki filmikirjutistest teame, on ohverduse ja naudingu dialektikat käsitlenud aukartustäratav plejaad suuri režissööre. Cronenbergi andekat, kuid siiski ühekülgset tammumist sel rajal ei oska muuks pidada kui omamoodi peetuseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming