Coenite filmi võib pärast vaatamist unustada

Andris Feldmanis

Koristaja leiab jõusaali riietusruumist salajaste andmetega CD, millest saab sündmustiku katalüsaator. Näitlejad George Clooney ja Tilda Swinton. kaader filmist

Joel ja Ethan Coeni uusim film „Põletada pärast lugemist” on saanud külma vastuvõtu paljudelt maailmamainega kriitikutelt, kes otsivad sellele kohta vendade loominguteljel. Seekord tundub arukam suure pildi asemel vaadata väikest.

Tõsi, „Põletada pärast lugemist” jääb marginaalseks, võrreldes selliste Coenite filmitippudega nagu „Suur Lebowski” (1998), mis mõjub lausa ajastu portreena, või piinliku täpsusega nüansseeritud „Fargo” (1996). Kuid ka selles filmis on siiski see mingi eht coenlik kvaliteet, mis paneb inimesed kinos käima: piinliku täpsusega mänguline narratiiv, mis tõestab tegijate fabuleerimismeisterlikkust ja kinokeele tundmist.

„Pole maad vanadele meestele” (2007) tegi Coenitest Hollywoodi raskekaallased ning pani unustama, et enne mullust triumfi näitas nende isikupärane filmikeel üsna selgeid väsimismärke. Filmidega „Intolerable Cruelty” („Talumatu julmus”, 2003) ja „The Ladykillers” („Naisetapjad“, 2004) olid vennad oma rütmi kaotamas. „Pole maad vanadele meestele” oli pöördemoment, naasmine Ameerika filmitegemise juurte manu, ent selle raskus hakkas ilmselt ka Coeneid endid vaevama ning „lunastuseks” ongi kergekaaluline spioonikomöödia „Põletada pärast lugemist”.

 

Staaride paraad

Selle väikese filmi näitlejate loetelu tuletab meelde Coenite privilegeeritud positsiooni Hollywoodis: Brad Pitt, John Malkovich, Tilda Swinton, George Clooney ja Frances McDormand. Suur staarikoefitsient on küll hea müügiargument, ent pahatihti kujuneb sellest veidi piinlik üksteisele õlalepatsutamise projekt. 99 protsendi osas on õnnestunud Coenitel seda siiski vältida. Kinnitab seda kas või Pitti suurepäraselt koomiline ja opakas roll veidi kohtlase trenniinstruktorina, kes suudab veiderdamise kõrval õnneks filmi jooksul võita ka vaataja sümpaatia.

Loo enda ümberjutustamisega ei tasu eriti vaeva näha. Kui on möödas filmi veidi konarlikud esimesed 30 minutit, mille jooksul laovad Coenid veidi igava hooga viimaseid doominokivisid narratiivi keerulisse mustrikonstruktsiooni, lükkavad nad justkui muuseas pikali esimese kivikese, mis vallandab pidurdamatu ja peadpööritava sündmuste laviini. Režissöörid ise jäävad mängu pilvepiirilt mõnuga jälgima, kaval muie suunurgas. Jumala positsioonilt jutustamine ja oma väikeste tegelaste siplemise jälgimine ongi üks nende n-ö kaubamärke. Ja mida hullemini need väikesed inimesed ennast nurka mängivad, seda lõbusam.

Kõik saab alguse alkoholilembese pensionieelikust läheneva CIA agendi (Malkovich) vallandamisega. Edasi liituvad mängu Clooney kehastatud keskealine playboy, kes ehitab oma keldris päevavalgust kartvat põnevat agregaati, ning jõusaali jõuetu töötajaskond, keda mobiliseerib McDormandi karakteri iluoperatsiooniusk. Sellest kinnisideest kasvav suhete ja sündmuste segapundar viib meid lisaks CIA salajastele ja lõpututele koridoridele, kus kõnnivad anonüümsed ülikonnaga salabürokraadid, lõpuks ka Vene saatkonda, mille kujutamine kõleda ja koleda ajatu betoonkeskkonnana pakub rõõmu eriti idaeurooplastele.

“Põletada pärast lugemist” kasutab Coenite varasemast loomingust tuttavaid motiive: kui „Vanades meestes” komistas üks peategelastest kõrbes hunniku raha otsa, siis nende uusimas teoses leiab koristaja jõusaali riietusruumist salajaste andmetega CD, millest saab üks loo katalüsaatoritest. Kinnisideed on samuti üks korduvaid Coenite võtteid, näiteks filmis „Raising Arizona” (1987) ei kohku peategelane tagasi millegi ees, et endale laps hankida. Koomiline efekt saavutatakse tihti perspektiivitunde kaotamisega, mis on tingitud kinnisideest. Tegelased toimivad justkui tasapinnal, kus igaüks üritab kaugemale vaatamata oma järgmisest valikust maksimaalset hetkelist kasu lõigata. Omamoodi äraspidine mänguteooria vorm – kõlab üsna tuttavalt ka meie oma koduses ümbruses.

 

Tegelased kui mängukannid

Filmis on ka Coenite armastatud sõnamängud (filmi tunnuslause on „Intelligence is relative” ehk „inteligentsus on suhteline“), geniaalsed kummalised kõrvaltegelased, näiteks seesama latiinost jõusaali koristaja, ning pidev kordustega mängimine. Olgu selleks monotoonsete korduste koomika või läbi filmi korduvad fraasid, mis leiavad situatsioonides erinevate tegelastega uusi varjundeid ja tähendusi. See loob nihke, nii et tegelased muutuvad lihtsalt teksti vahendajateks, ning Coenid ei varjagi, et tegu on lihtsalt nende mängukannidega. Nagu kogu nende looming, peidab ka „Põletada pärast lugemist” endas viiteid filmiajaloole, näiteks Hitchcocki meenutavad kaameranurgad. Muide, staar on ka filmi operaator,  filmi „Children of Men” („Mehe lapsed“, rež Alfonso Cuarón, 2006) mõjusa pildikeele eest vastutanud Emmanuel Lubezki.

Filmi lõpp saabub ootamatult, aga täpselt õigel hetkel, sest sealt edasi poleks Coenitel enam midagi ütelda. „Põletada pärast lugemist” ongi mõeldud nautimiseks selle 96 minuti kestel, mis vaatamisele kulub. Film on ühtlasi kinnitus, kui erilised on siiski Coenid Hollywoodi tööstusmaastikul, kus komöödia tähendab paremal juhul äraleierdatud filmivalemisse surutud kõikuva tasemega sketše. Meelelahutus, mis suudab oma terviklikkuses vaataja naerma panna, alavääristamata seejuures tema mõtlemisvõimet, on omaette saavutus, isegi kui selle võib pärast vaatamist unustada.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht