„Chopiniaana” Katariina kirikus

Aare Ermel

7. – 11. juunini peetakse Tallinnas Chopini filmipäevad, linastub viis teda kujutavat filmi.      1. märtsil möödus Fryderyc Chopini sünnist 200 aastat. Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF)  ja Poola Vabariigi Suursaatkond on Chopini aasta tähistamise puhul kokku pannud filmiprogrammi „Chopiniaana”, millega üritatakse kokku võtta peale helilooja elu ja muusika ka jälje, mille on jätnud Chopini isik ja looming tänapäeva moodsasse popkultuuri. 

Chopin heliloojana

Tulevane kõrgromantilise klaverimuusika suurmeister Fryderyk Franciszek Chopin (prantsusepäraselt Frédéric François Chopin) sündis prantsuse-poola segaperekonnas. Oma esimese heliteose „Polonaise in B flat major” komponeeris noor Chopin juba seitsmesena, aasta hiljem oli tal esimene avalik esinemine.  Andeka nooruki kompositsiooniõpetajateks olid Wojciech Żywny ja Józef Elsner, teda ootas ees hiilgav muusikukarjäär. 11. oktoobril 1830. aastal andis Chopin Varssavis oma viimase kontserdi, kolm nädalat hiljem lahkus ta sünnimaalt igaveseks. Septembris 1831 sai tema alaliseks elukohaks Pariis. Chopin oli juba oma elu ajal kõrgelt hinnatud helilooja ja klaveriõpetaja. Tema lähemasse tutvusringi kuulusid Hector Berlioz, Ferenc (Franz) Liszt, Niccolò Paganini, Eugène Delacroix, Alfred de Musset. Üheksa aastat kestis tema kooselu paruness Amantine-LucileAurore Dupiniga, kes sai tuntuks George Sandi pseudonüümi all avaldatud romaanidega.

Pärast nende lahkuminekut hakkas Chopini tervis järsult halvenema. Poola kultuuri suurkuju suri 17. oktoobril 1849. aastal tuberkuloosihaigena ja on maetud Père-Lachaise’i kalmistule. Vastavalt Chopini viimasele soovile  toodi tema süda tagasi Varssavisse. Chopin on kirjutanud valdavalt klaverile. Piirdudes ühe instrumendiga, avardas ta selle vahendeid nii väljendusvõimaluste kui ka klaveri kõlavuse osas. Tema ideaaliks olid Mozart ja Bach, mitte Liszti teatraalne dramatism. Pariisis elatud 18 aasta jooksul andis Chopin ainult 19 avalikku kontserti, eelistades suurtele saalidele salongide intiimsemat õhkkonda. Chopin jõudis oma isikupärase muusikastiilini  juba 20aastasena. Muusikaajaloo ühe suurema meloodiameistri tähtsamad teosed on kaks klaverikontserti, neli ballaadi, 58 masurkat, 16 poloneesi, 17 valssi, 24 prelüüdi, 19 nokturni ja 24 etüüdi.     

Chopin kinolinal

Fryderyk Chopini 200. sünniaastapäevale pühendatud filmipäevad kestavad 7. juunist 11. juunini Tallinnas Katariina kiriku hoovis (Vene tn 12-14), seansid algavad kell 21. Viiest ekraaniteosest tõenäoliselt kõige haruldasem on avafilmina demonstreeritav „Chopini noorus” (1952). Režissöör Aleksander Ford oli sõjajärgseil aastail üks Poola filmitööstuse kesksemaid  organiseerijaid, keda Roman Polanski on nimetanud oma mälestusteraamatus ortodoksseks stalinlaseks, kes oli aga kinoelus ülimalt kompetentne. Enne Jossif Stalini surma ekraanile jõudnud „Chopini nooruse” temaatika oli pealtnäha ohutu. Jutustab see ju noore helilooja (filmis Czesław Wołłejko) esimesest armastusest Konstancjast ja muutunud oludest aastail 1825–1830, mille mõjul kujunes Chopinist mässumeelne loojahing.  Stiilse eluloofilmi lõpuminuteil laulab rahvahulk „Marseljeesi”.

Ametliku kriitika pahameeleta ei pääsenud Ford ometi. Näiteks heideti talle ette, et kinofilmis näidati kohaliku aadelkonna suurt revolutsioonivaimustust ning kasutati liiga palju poola rahvamuusikat, mille kõlapilt olevat liiga sarnane tollal keelustatud džässiga. Charles Vidori üheksale Oscarile kandideerinud eluloofilmi „Mälestuste laul” (1945) võtmekujudeks  on lisaks Chopinile (filmis Cornel Wilde) tema heasoovlik mentor Józef Elsner (Paul Muni), tema elu saatuslik armastus George Sand (Merle Oberon) ning tema rivaalitsev kolleeg Franz Liszt (Stephen Bekassy). Chopini rahvusromantilise patriotismi süvenemist näidatakse toonaste üldlevinud kaanonite järgi. Klaveril mängis legendaarne pianist ja orkestrijuht José Iturbi. „Mälestuste laul” vändati sõjapäevil, kui Poola oli taas võõra (siis  veel Saksamaa) võimu all. James Lapine’i debüütfilmi „Impromptu” (1991) sangariks on skandaalse kuulsusega prantsuse kirjaneitsi George Sand (1804– 1867), naisõiguslane, kelle paljude austajate seas olid kaasaegsed suurkujud Fryderyk Chopin (Hugh Grant), Alfred de Musset (Mandy Patinkin), Franz Liszt (Julian Sands) ja Eugène Delacroux (Ralph Brown). George Sand (filmis Judy Davis) oli naine, kes kasutas mehe nime  ja meesterõivaid, et tal oleks võimalik takistamatult osaleda Pariisi ööelus. Loomulikult on kõigil peategelastel omakorda elukaaslased ja armukesed. Romantilises (seebiooperlikus?) eluloofilmis on huvitav tõdemus: kui mees kannab naisterõivaid, on ta naeruväärne, vastupidisel juhul on tegemist parandamatu romantikuga.

Märksa parema ülevaate Chopini ja Sandi komplitseeritud armuromaanist annab poola  veteranlavastaja Jerzy Antczaki romantiline draama „Chopin. Kirg armastada” (2002), mida paraku seekordses filmiprogrammis ei ole. Ainus projekt, kus kohtusid kaamera ees ja taga kaks filmiajaloo suurimat Bergmani, on teatavasti „Sügissonaat” (1978). Ingmar Bergmani kammerlik draama jäi ühtlasi Ingrid Bergmani viimaseks rolliks suurel ekraanil. Filmis külastab tunnustatud kontsertpianist Charlotte oma kirjanikust tütart Evat (Liv Ullmann),  keda ta polnud näinud seitse aastat. Ema ja tütar püüavad käituda vaoshoitult, ometi on nende leppimine üürikene. Pingemaandajana toimib Chopini „Prelüüd”, mida tütar mängib võrdlemisi kehvalt ja ema tükk maad meisterlikumalt. Musitseerib Käbi Laretei. Sellest on möödunud ligi 40 aastat, kui inglise kõmurežissöör Ken Russell lavastas televisioonile oma esimesed dokumentaaldraamad kuulsatest heliloojatest.

Järgnesid  skandaalsed „eluloofilmid” Pjotr Tšaikovskist („Muusikaharrastajad”, 1970) ja Gustav Mahlerist („Mahler”, 1974). Tehniliselt sõltumatu visionäärina on Russell tihtilugu liikunud hea ja halva maitse piiril, mida demonstreerib ilmekalt ka absurdilähedane fantasmagooria „Lisztomaania” (1975). Nooremas eas eeskätt klaverivirtuoosina tuntud, hiljem ka heliloojana loorbereid lõiganud Ferenc Liszti võib tõenäoliselt pidada muusikaajaloos esimeseks  suureks rahva lemmikuks. Sürrealistlikult mitmetähenduslikus „eluloofilmis” on Russell viinud selle nägemuse äärmusteni, kujutades madjarite maa kuulsat poega kaasaegse rokkstaarinapopikoonina. „Lisztomaania” on väliselt toretsev ja sisult mitmeid küsitavusi sisaldav eksperiment, ent autoreil polnud mõtteski ajaloolise tõe raamides püsida ning fännide seas on ekraanilool märksa kõrgem reiting. Pajatslikku Liszti  kehastab Roger Daltrey ja tema vampiirlikku ahvatlejat-ässitajat Richard Wagnerit Paul Nicholas, Hector Berlioz, Richard Strauss, Gioacchino Rossini, Felix Mendelssohn ja Fryderyk Chopin ilmuvad vaid hetkeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming