Casa Nostra

Kristiina Davidjants

Võõraviha, neonatsid, segased peresuhted, testosteroon jms iseloomustavad märulipolitseinike maailma. Mängufilm „Kõik mendid on m*nnid” („A.C.A.B.” / „All Cops Are Bastards”, Itaalia 2012, 112 min), režissöör Stefano Sollima, stsenaristid Daniele Cesarano, Barbara Petrino, Leonardo Vallenti ja Stefano Sollima Carlo Bonini raamatu alusel, operaator Paolo Carnera. Osades Pierfrancesco Favino, Filippo Nigro, Marco Giallini, Domenico Diele jt. Linastub Tallinna ja Tartu kinodes. „Kõik mendid on m*nnid” on meil praegu Eesti kinodes linastuva Itaalia mängufilmi pealkiri. Päris julge avaldus, aga olgu öeldud, et eks mingeid väljendeid olegi raske tõlkida. On ju originaalil „A.C.A.B.” märksa laiem aja- ja kultuurilooline tagapõhi kui eestikeelsel tõlkel, mis muidugi annab suhtumise perfektselt edasi. Väljendi „all cops are bastards” ehk „kõik mendid on värdjad” ajalugu ulatub väidetavalt saja aasta taha, kuid seostub meile nüüd ennekõike brittide oi!-pungi subkultuuri ja jalgpallifanaatikute, et mitte öelda -huligaanidega. Seda on filmi vaatama minnes hea teada, siis ei tule „Mentide” loo sisu ja paatos vaatajale ka üllatusena. Film kujutab Rooma märulipolitseinike argipäeva, peamiselt ühe konkreetse üksuse nelja liiget. Peaaegu kõigil neil on ühel või teisel moel probleeme eraeluga või siis teistmoodi väljendudes ametiga kaasaskäiva eetika ja käitumiskoodeksi mugandamisega tööajast üle jäävatel tundidel. Kohe alguses tutvustatakse kolme neist: grupi peamist action’i-meest Cobrat (Pierfrancesco Favino), konfliktset Negrot (Filippo Nigro), kes on minemas lahku oma naisest ja oma ohjeldamatu temperamendi tõttu kaotamas tütart, ja kamba vanimat Mazingat (Marco Giallini), kelle kuueteistaastane poeg kipub iga hinna eest skinhead’idega sõbrustama. Selle seltskonna uustulnuk Adriano (Domenico Diele) ei oska alguses seltskonda eriti sobituda; etteruttavalt olgu öeldud, et ega ta sinna sobigi, sest mentaliteet on teine. Nõnda näidataksegi päevi meeste elust. Tegu on meestega, kes tööle minnes tõmbavad endale ümber esivanematest gladiaatoritele kohase varustuse.

Film toetub Carlo Bonini samanimelisele raamatule, kus on kirjas igasugused politseinikelt kuuldud ametialased meenutused. Publitsistika on filmitegijatele alati olnud inspireeriv žanr ning režissöör Stefano Sollima on maalinud usutava ja kaasahaarava pildi oma kodumaa politseinike elust-olust. Võõraviha, neonatsid, segased peresuhted, testosteroon jms on märuliüksuse meeste maailm. Näiteks Cobra kodu seinal on Mussolini plakat ja Cobra on iga kell valmis minema rumeenia looderimmigrantidele nende kohta kätte näitama. Teine märulipolitseinik Mazinga on jälle väsinud kõigest: oma tööst, oma mässavast pojast, oma elust üldse. Tema on erinevalt Cobrast kaotanud usu. Üksnes uustulnuk Adriano teeb veel vahet õigel ja valel või tegelikult mõistab, et seadused on mõeldud täitmiseks ühtemoodi kõigile. Jah, neid painutatakse pidevalt, ka tema rühma mehed teevad seda kogu aeg, kuid Adriano vähemalt üritab mängida reeglite kohaselt.

„Mentide” film näitab hoopis teistsugust Itaaliat, säärast, millele me siinkandis eriti mõelda ei taha. Ütled „Itaalia” ja mõtled ju dolce vita ja Toskaana, mitte noorte töötusele ja immigratsiooniprobleemidele. Aga näe, ülalmainitud skinhead’ide liikumine ei ole üksnes kaheksakümnendate aastate briti kultuuri eripära, olge valmis seda nägema ka ekraaniteoses, mis räägib tänasest Itaalia elust. Kiire pilguheit põgusatele filmi kajastavatele välismaistele artiklitele on olnud üllatav: režissöörile on ette heidetud vaat et neonatsisimi. See on nüüd muidugi ilmne liialdus, sest ega’s mingi maailmavaate portreteerimine pea tähendama selle jagamist. „Tuleb kaitsta oma kodu!” deklareerivad filmi tegelased, ükskõik mis hinnaga ja ükskõik, kelle eest. Eks ta nüüd nõndamoodi ole, et sõnapaari casa nostra konnotatsioon laias maailmas on ilmselt sügavam kui filmi pealkiri …

„Kõik mendid on m*nnid” on kirglik linalugu tänasest Euroopast, koos kõigi seal pulbitsevate probleemidega. Või mis „seal”, ikka „siin” ka, oleme meiegi ju Euroopa koos oma aprilliöödega.