Cannes’i kaaludel

Jaak Lõhmus, Cannes

Teine festivalikiri Teine festivalikiriFilmikunsti võime kaasa rääkida keerulistes sotsiaalsetes küsimustes, tihti ka poliitilistes tuultes, pakkuda tajuloomingulist rahuldust, täisväärtusliku kunsti vaatamise mõnu, on ikka erakordne. See justkui kaheldamatu tõsiasi saab Cannes’is igal aastal kinnitust. Olgu pealegi, et lõviosa filmidest, mida siin turul müüakse, on lihtsustades üteldes sõnnik, mis assotsieerub tähendusrikaste pealkirjadega nagu „Jurrasic Shark” või „Lesbiliste vampiirsõdalaste vastulöök II”. Püramiidi tipp on siiski väga kõrgel. Uuendavate „lainete” aeg kinematograafias on mõneks ajaks vist ümber (meenutagem, viimane oli just Cannes’is 1990. aastate keskel lansseeritud taanlaste „Dogme 95”). Filmimaailm fragmenteerub, olulisemad on nüüd tehnilised „lained”, filmikunsti uute vahendite järjest laiem kättesaadavus maksumaksjatele endile. Aga igavene küsimus andest ning lugudest, mis väärivad jutustamist, jääb. Niipalju üldiselt.

„Armastus” ja „Jaht”

Kui 13 võistlusfilmi 22st vaadatud, on välja sõõrutunud viis-kuus paremat. Milline film saab Kuldse Palmioksa, on veel vara arvata, aga muid preemiakandidaate võib juba oletada küll. Kaalukamad filmid on olnud prantslase Jacques Audiard’i „Rooste & luu”, austerlase Michael Haneke „Armastus”, taanlase Thomas Vinterbergi „Jaht” ja briti Ken Loachi „Inglite osa”. Korealase Hong Sang-soo „Teisel maal”, Abbas Kiarostami „Nagu oleksid armunud” ja Alair Resnais’ „Te pole veel midagi näinud” on maiuspalad filmigurmaanidele, nende teoste sõnum on pigem filmiesteetilise kaaluga, mitte laiemat üldsust raputav, nagu eespool nimetatutel.

On esinenud ka täielikke õnnetusi, nagu näiteks Egiptuse film „Pärast lahingut”, mis valiti Cannes’i ilmselt poliitilistel põhjustel: film käib araabia kevade jälgedes, püüab luua suhtedraamat eri poolel seisnud inimeste vahel, aga seda lausa abitult. Kujutan ette, et kui eestlastest kineastidel oleks olnud seesugust konjunktuurset kaalutlemist nagu egiptlastel, oleks meie kujuteldav „Pronksiöö armastuslugu” olnud 2008. aasta Cannes’i võistluskavas nagu viis kopikat.

Michael Haneke „Armastus” on filmimaailmas tavatu teos. Filme rohkem kui kaheksakümneste inimeste elupäevadest sama hästi kui ei tehta. Igal juhul igal aastal toodetavate tuhandete mängufilmide hulgas on eakate, n-ö küpses eas inimeste ekraanil vaatlemine justkui tabu (sest vanurid ei käi ju kinos, mis sa raha raiskad!). Moraalikollisioonide perfektne analüütik Haneke rikub nüüd julgelt seda tabu. Koos elu ja armastust maitsnud sümpaatset muusikutest vanapaari (Emmanuelle Riva ja Jean-Louis Trintignant’i kehastatuna) tabab fataalne katsumus: proua saab ühe insuldi teise järel. Mees otsustab, et ei lahku naisest ega vii teda kaelast ära hooldekodusse. Näitlejad panevad sellesse mängu oma rohkem kui poole sajandi kestusega professionaalse kogemuse, operaator ja lavastaja näitavad lugu surma aegamisi liginemisest eksistentsialistliku jahedusega, eksimata kordagi naturalismi. Tahaks öelda, revolutsiooniline film, südametunnistusega film.

Thomas Vinterberg, kes oma esimese ja ainsa „Dogme 95” filmiga „Tähistamine” („Festen”, meil tuntud pealkirjaga „Perekonnapidu”) 14 aasta eest Cannes’is žürii eriauhinna sai, on pärast eksirännakuid rahvusvahelise filmikoostöö avaratel aasadel nüüd jälle n-ö kodus. Oma löövuses ja halastamatuses „Perekonnapeoga” võrreldav „Jaht” jutustab tõsielule tugineva loo lasteaiakasvatajast (mujal maailmas on tavaline, et seda tööd teevad ka mehed), keda lihtsa, kogemata suust lipsanud väikese vale pärast hakatakse kahtlustama ja siis kohe ka süüdistama lasteaialaste seksuaalses ahistamises. Alusetu laim levib kulutulena ja parimate kavatsustega oma tööd teinud Lucase (teda kehastab praegu tuntuim taani meesnäitleja Mads Mikkelsen) järele algab nagu nõiajaht. Film on kindlasti väärt näitamist ka Eesti kinodes. Filmi lavastaja Thomas Vinterberg märgib loo aluseks olnud psühhiaatrite vahendatud arhiividokumentidele viidates, et sellised süütute inimeste kahtlustamise ja isegi süüdimõistmise juhtumid pole üldsegi mitte väga haruldased. Moodsates meediumides võib sinust sekunditega väga paljude silmis saada lurjus ja värdjas, ehkki sa pole midagi teinud.

Eesti asjast Vahemere rannal

Eesti filme on Cannes’i filmiturul süstemaatiliselt esitletud 2001. aastast saadik. Oma stendi on paar aastat nähtaval hoitud koostöös Soome Filmi Sihtasutusega, seejärel Balti filmiasutuste koostööplatvormi Baltic Films märgiga, nüüd juba teist aastat ollakse väljas Eesti lipu all. Tänavu näidati turul Eestis tehtud oma ja koostööfilmidest Ain Mäeotsa „Deemoneid” (linastub sügisel), lasteanimafilmi „Lotte ja kuukivi saladus”, Peeter Simmi „Üksikut saart” (mis on muide valitud Moskva filmifestivalile), noorte läbimurdjate Andres Kõpperi ja Arun Tamme režiikatsetust „Vasaku jala reede” ja Antti Jokineni lavastatud Oksaneni ekraniseeringut „Puhastus”, mille pidulik esitus Tallinnas tuleb augustikuu lõpus. Lisaks eriseanss, kus tutvustatakse peagi kinno jõudvaid filme: Toomas Hussari „Seenelkäik”, Ilmar Raagi „Eestlanna Pariisis”, Hardi Volmeri „Elavad pildid” jt.

Eestist on Cannes’is kohal on ca 40 kineasti, produtsente, kinopidajaid, filmilevitajaid, ajakirjanikke, ametnikke, festivalikorraldajaid, isegi filmiüliõpilasi, kes saavad praktilisi kogemusi olgu filmiasjaajamise või -ajakirjanduse vallas. Olgu lisatud, et Eesti delegatsioon moodustab neli tuhandikku kümnest tuhandest filmiprofessionaalist, kes filmipeole ja -turule on saabunud. Ei palju ega vähe, selleks et olla pildil, selleks et pilti näha.

Pühapäevane Screen International andis lisaks paarile Eesti filmiettevõtmisi (FilmEstoniaEU, PÖFF, valmivad filmid) reklaamivale leheküljele ka neli sisulehekülge Eesti filminduse asjade seisu ja tulevikuperspektiivide tutvustamiseks. Juttu Eesti filmi ajaloolistest saavutustest algusest peale, hiljutistest ja praegustest koostootmisprojektidest, valmivatest filmidest ja nüüd tegevust alustavast EFCst (Estonian Film Commission), Pimedate Ööde filmifestivalist ja sellega kobaras toimivatest festivalidest ja turundusettevõtmistest (Baltic Event, Black Market Online), lühidalt kõigest, mida meie kodus ehk juba ilusti teame, aga nemad seal, Screeni lugejad, veel nii hästi ei tea. Tulevikku ehitatakse samm-sammult, kivi kivi peale, film filmi järel. Kiirustagem aeglaselt – festina lente!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming