Cannes boogie

Cannes’i filmifestival ja uued prantsuse filmid.

TRISTAN PRIIMÄGI

„Dheepani“ nimitegelast kehastav Jesuthasan Antonythasan värvati 16aastaselt Tamili Tiigrite lapssõduriks,  aga tal õnnestus kolm aastat hiljem põgeneda.

„Dheepani“ nimitegelast kehastav Jesuthasan Antonythasan värvati 16aastaselt Tamili Tiigrite lapssõduriks, aga tal õnnestus kolm aastat hiljem põgeneda.

Kaader filmist

Meie mõtteruum on lõhutud üha uutest rindejoontest. Liivale tõmmatakse, kustutatakse ja seatakse taas uude kohta piire, mis on pikka aega varjus olnuna naasnud avalikku teadvusesse. Nagu oleksime jälle tagasi 1960. aastate Ameerikas ja inimõiguste laiadele massidele selgitamise protsess tuleks uuesti kogu oma sünnitusvaludes läbi teha. Mida küll teevad geid oma magamistoas pärast mõnd ebanormaalset abielutõotust, kas naised peaksid köögist väljaspool saama ka palka, mitte ainult malka ja mitu muu nahavärviga vägistajat me peaksime võtma riigi kulul ennast siia paksuks sööma? Argipäev pakub palju küsimusi ja vähe vägivallatuid vastuseid.

Ei jäänud sellest heaoluühiskonna fassaadi taga pulbitsevast ebaõiglusetundest puutumata ka Cannes’i filmifestival: sealseks keskseks poleemiliseks teljeks osutus seekord sooline võrdõiguslikkus, nagu ikka väikese, ent mahlaka šovinismivarjundiga.

Selleaastasest Cannes’ist räägiti üsna palju kui naiste festivalist. Lähivaatlusel ei erinenud see aga senistest: üheksateistkümnest võistlusfilmist oli naiste lavastatud kaks, mis on üsna sama tase, nagu on ikka olnud. Veidi anakronistlikuna mõjus võidukas pressiteade, et esmakordselt on ka festivali avafilm naise lavastatud – Emmanuelle Bercot’ „Pea püsti“ („La Tête Haute“, 2015). Mõne aja pärast pidi pressikontor küll avaldama paranduse, sest ühele festivalikülastajatest meenus tõsiasi, et Diane Kurys’ film „Armunud mees“ („Un homme amoreux“, 1987) sai selle au osaliseks juba peaaegu 30 aastat tagasi. Mis seal ikka, vigu juhtub, aga kui mõtlema hakata, on koomiline, et tänavu 68. korda peetud filmiüritusel sellist asja on üldse vaja välja hõigata. Seda enam, kui vaadata, kuivõrd tõsiselt on naised Euroopa (ja ka muu maailma) filmilavastamises endiste aegadega võrreldes hakanud kaasa rääkima. Ka elutööpreemia läks sel aastal esimest korda naisele, alati veidi skandaalsele Agnès Vardale, kes aga reageeris sellele oma Facebooki lehel järgmiste sõnadega: „Mul on kodus juba terve loomaaia jagu elukate auhindu – karud, koerad ja nii edasi –, aga raha mulle ikka ei anta. Nagu ütlevad kalamehed: „Vähem tänamist ja rohkem raha!““

Kõige suurem kumu tekib aga tihti mõnest kollasevõitu pisidetailist, mis päästab valla kollektiivse alateadvuse lõukoerad. Seekord said katalüsaatoriks ehtprantslaslikul kombel kontskingad, täpsemalt nende kandmise nõue õhtustel pidulikel esilinastustel. Prantsuspärasel reglemendil on üks põhiomadus: see peab olema sõnastatud nii võimalikult üldsõnaliselt, et reglemendi kontrollijale jääks maksimaalselt lai võimalus tõlgendada reeglit subjektiivselt. Seega on kõigi Cannes’i prioriteedireeglite (millise kaelakaardiga kuskile sisse pääseb) kui ka riietumiskoodi (see on ju lõppeks Roland Barthes’i kodumaa, tema on ju sõnastanud nii kaunilt riietuse kommunikatsioonimehhanismi) piirjooned samuti alati pisut libisevad. Tavainimese ajab selline asi loomulikult veidi närvi, sest tahaks ju mingitki kindlust ümbritsevaga toimetulekuks. Lühidalt: ühest hetkest hakati sel aastal linastustelt tagasi saatma madala kontsaga kingadega naisi põhjendusega, et neil peaksid kontsad all olema. Ma peaaegu kuulen peas seda prantsuse aktsendiga lauset: „Vabandust, madam, aga te pole piisavalt objektifitseeritud, me ei saa teid sisse lasta“. Seda kõike sel­sinatsel naiste aastal. Olukord väljus kontrolli alt siis, kui üritati samalaadse moekuriteo eest tagasi saata Taani tuntud filmitööstuse-inimest Valeria Rich­terit, kellel on aga osa jalga amputeeritud, mis ei lase tal kontskingi kanda. Üks pisiasi järgnes teisele ja Twitteris-blogosfääris piisab teinekord vaid väikesest tulisest säutsust, et infotulekahju valla pääseks. Hoolimata festivali juhtkonna parimatest kavatsustest olukorda parandada, sai sellest üks festivali põhilisi teemasid. Võrdse kohtlemise teel astuti ehk aga suur madalakontsaline samm normaalsuse suunas. Kohati on lihtsalt üllatav, milliseid võitlusi tänasel päeval veel endiselt pidada tuleb.

Seltskond üksikuid ratsanikke

Tänavusel festivalil kippus juba esmapilgul tunduma, et prantslaste seekordne esindus on arvukusest sõltumata ka kvaliteetne. Prantslased toodavad igal aastal üle kahesaja filmi. Juba selle tõttu on selge, et enamik neist on tõesti, jah, tuletatud reatoodang, mis püsib jäigalt valitud žanri raamides. Prantsuse uue laine põhjustatud ideoloogiline maavärin paneb meid prantsuse filmist rääkides endiselt otsima voolusid, koolkondi, ühiseid ideid, esteetilist rinnet, mida pole aga justkui lihtne leida (kui ehk aastatuhandevahetuse-aegne uue ekstremismi laine välja arvata).

Üldistusi ongi võimalik teha vaid nende lihtsate žanrifilmide, põnevuskomöödiate, romantiliste komöödiate ja suhtedraamade pealt, mis jätab varju tõsiasja, et prantslased on igal aastal täiesti stabiilselt tulnud välja mitme ülitugeva filmiga, millel pole ehk seda kõmulist glämmiglasuuri ega ka otseselt maailmamuutvat ideelist keset, aga mis on humanistlikud ja empaatilised filmid tänasest ühiskonnast, tehtud tõeliselt moodsas ja stiilses filmikeeles ning kus räägitakse päevakajalistest probleemidest. Need kõik on justkui üksikud ratsanikud: igaühel neist on pidada oma võitlus ja rääkida oma lugu tänapäeva Prantsusmaast.

Olgu siinkohal toodud kas või kõnekas näide, et viimasel kaheksal aastal on võidetud Palmioks lausa kolmel korral sotsiaalselt oluliste, kvaliteetsete filmidega. „Klass“ („Entre les murs“, Laurent Cantet, 2008) näitas kooliklassi kui tänapäeva Prantsusmaa mikrokosmost, „Adele’i elu. Esimene ja teine peatükk“ („La Vie d’Adèle – Chapitres 1 & 2“, Abdellatif Kechiche, 2013) on geiarmastuse lugu puhtalt tunnete vaatevinklist ja ilma tavapärase ülepolitiseerimiseta ning selle aasta võitjas „Dheepan“ (Jacques Audiard, 2015) on võetud luubi alla paguluse küsimus. Neil kõigil on tänases maailmas oma rindejoon, aga need suudavad probleemistiku avada ennekõike humaansest vaatepunktist, mõjumata liialt sotsioloogilistena. Ükski neist pole pealetükkivalt kinematograafiline film ning ilmselt poleks me neist ilma auhindadeta kuulnudki.

Suhted. Kirjanduslik, realistlik, hüperrealistlik

Tänavusest võistlusprogrammist võis leida lausa neli intrigeerivat, huvitavat või muul moel silmatorkavat teost. Kirjutan neist siin linastumise järjekorras. Prantslased on iga-aastasest halbade filmide plejaadist hoolimata sama tugevalt globaalsel filmikaardil kui varem ning nende parimad filmid pole ekstaatilised emotsioonipursked, vaid tasakaalus ja ehk isegi tagasihoidlikud inimese siseilma uurimused.

Prantslaste trump kunstis on oskus rääkida vahetult ja ausalt oma tunnetest, kaotamata huumorimeelt, ent mõjuda seejuures relvitukstegevalt siirana. Meenutagem siinkohal kas või François Truffaut’ alter ego Antoine Doineli, kellega koos elas koolipõlvest peale kõikvõimalikud kasvuraskused läbi ka vaataja.

Arnaud Desplechin, kuigi ta on Cannes’i võistlusprogrammi regulaarne külastaja, on olnud pehmelt öeldes ebastabiilne lavastaja, mis ei olegi tal lubanud tõusta esimese liiga tegijate hulka. Oma kohati liigsele sentimentaalsusele on ta nüüd aga leidnud sobiva väljundi. Tema viimane film „Kolm pilti minu nooruspõlvest“ („Trois souvenirs de ma jeunesse”, 2015) võiks esindada siis „kirjanduslike suhete“ meelevaldset alajaotust. Loomulikult ei saa salata, et prantsuse filmikunst on alati olnud väga kirjanduslik, erinevalt näiteks Aasia või Türgi filmitraditsioonist räägitakse prantsuse filmides lakkamatult ja vaieldakse kirglikult. Prantsuse režissöör ei saa dialoogist mööda hiilida, nagu seda näiteks Eestis häirivalt tihti tehakse. Kõnekaim on ehk mainida Desplechini läbimurdefilmi – selle eellugu ongi „Kolm pilti minu nooruspõlvest“ –, mille pealkiri on otse loomulikult „Minu seksielu ehk Kuidas ma vaidlusse sattusin“ („Comment je me suis disputé … ma vie sexuelle“, 1996).

Film võib esmapilgul tunduda sama igav kui selle pealkiri, aga „Kolm pilti minu nooruspõlvest“ on küll tekstirohke, ent sinisilmne meenutus hulludest pruutidest, teismelisest spionaažimissioonist Nõukogude Ukrainas ja ennekõike ikkagi eneseleidmisest – nendest kujunemisaastatest meie elus, kus sihikindla ja suunatud tegevuse asemel tundub tulevast isiksust kujundavat ennekõike juhus. Desplechini film räägib unistuste olemasolust pärast seda, kui täiskasvanute maailm on esikus kingad ära võtnud ja sulle täie raskusega pähe istunud.

Realistlike suhete paleti grotesksemast otsast pärineb naisrežissööri ja -näitleja Maïwenni „Minu kuningas“ („Mon roi“, 2015). Et hoida suhteid prantslaslikult segasena, olgu öeldud, et tänavuse avafilmi lavastaja Emmanuelle Bercot mängib siin peaosa. Bercot’ teist noorust otsiva juristi tõmbab klubis õnge Georgio (Vincent Cassel), kes ütleb ühes stseenis enda kirjeldamiseks sõnad: „Ma ei ole lurjus, ma olen lurjuste kuningas“. Me teame ju kõik, kui hästi Cassel suudab kaabakaid mängida, ja vaikselt hakkab end ilmutama tema teine mina, algne ilmne sarm ei kao aga sealjuures kuskile. Georgio on psühhoterrorist, kes ei kaldu hetkekski sellistesse labastesse klišeedesse nagu vägivald. Mõnes stseenis lausa ootad füüsilist sekkumist, mis oleks kiire lõppmäng kestvatele kannatustele. Peksmise leevendust aga ei tule, jääb ainult pooltoonides ajuväänamine ja täieliku kontrolli järkjärguline saavutamine teise inimese üle. „Minu kuningas“ võis ehk kohati tunduda pisut hüsteeriline, aga Bercot’ sai parima naisnäitleja auhinna – kahasse Rooney Maraga rolli eest filmis „Carol“ (Todd Haynes, 2015).

Suhetest hüperrealistlikus võtmes saame rääkida ehk festivali kõige skandaalsema filmiga seoses. Viimasel minutil lisandus Cannes’i programmi alati vastuolulise ja kõmulise Gaspar Noé kuulu järgi vaid paar päeva enne festivali valmis saanud erootiline eepos „Armastus“ („Love“, 2015). „Armastus“ pidi kuulu järgi rääkima armastusest ilma tabudeta, millele viitas ka kohe ära keelatud filmi reklaamposter, millel naisekäsi hoiab ejakuleerivat peenist. Kõik need filmikonventsioonidega vastuollu minevad lihalised vägitükid toimuvad pealegi veel 3Ds. Piisas vaid selle filmi linastumine festivali kavas välja kuulutada, kui sai selgeks, et Noé „teeb Trieri“ ja varastab endale suurema osa meediaruumist. Nii ka läks, seda enam, et võistlusprogrammi hinnati üldiselt üsna taltsaks nii filmide sisu kui ka kvaliteedi poolest. Puudusid suured favoriidid ja auhinnatseremoonia oli üllatusterohke kuni viimase hetkeni.

Mis siis aga ikkagi on „Armastus“? Ja tõesti, miks seda Noé päris-armastust kinos näidata ei või? Ajal, mil pornograafia ümbritseb meid igast küljest, väreldes meie ümber õhus vaid ühe klõpsu või klahvivajutuse kaugusel igaühes neist lõpututest nutiseadetest, on kinolevi puritaanlus isegi mõneti kummastav. Siiani on full frontal nudity ehk paljas keha eestvaates termin, millega märgitakse filmi äärmuslikkust. Noé puhul pole probleem alastuses – iseenesest lõbus ju tõsise näoga tõsisel filmifestivalil 3D-hardcore’i vaadata –, vaid pigem selles, et vahepeal pannakse riided selga. Seni pole Noé olnud kordagi oma karjääri jooksul igav, nüüd see tal õnnestus. Filmi amatöörnäitlejate esitrio ei suuda panna uskuma ühtki lausutud rida, seda nii puise dialoogi kui ka olematu kogemuste pagasi tõttu. Kui mitte midagi muud, siis on „Armastus“ lihtsalt järjekordne kinnitus kinnistunud teadmisele, et õiges pornofilmis räägitakse vähe ja tegutsetakse palju. Loomulikult peaks seda aga vaatama iga endast lugupidav pervert, sest mõnda stseeni on pärast päris keeruline silmast ära pühkida.

Parima naisnäitleja auhinna võitnud Emmanuelle Bercot koos Vincent Casseliga filmis „Minu kuningas“.

Parima naisnäitleja auhinna võitnud Emmanuelle Bercot koos Vincent Casseliga filmis „Minu kuningas“.

Kaader filmist

Täna maailmas

Omal moel samuti suhteid käsitlevad (ilmselt on sellised mingil määral kõik prantsuse filmid), aga siiski rõhuga pigem sotsiaalsetel probleemidel, olid nimetatud ansamblist ehk kõige paremad kaks filmi: „Inimese mõõt“ („La loi du marché“, Stéphane Brizé, 2015), mille eest sai parima meesnäitleja auhinna Vincent Lindon, ja Kuldse Palmioksa ehk festivali peaauhinnaga koju jalutanud „Dheepan“. Kui seni on Cannes’is märkimisväärset vastupanu kodanluse mitte nii diskreetsele võimutsemisele osutanud ennekõike vennad Dardennes’id, siis on nüüd ka Brizé astunud üle klassidevahelise eraldusjoone teisele poole ja räägib sellest, kuidas peaks tänapäeva Prantsusmaal hakkama saama lihtne tööinimene. Kui Lindoni Thierry lõpuks supermarketi turvamehena korda hakkab pidama, pannakse tema eetika piirid järjest enam proovile. Keegi pole süüdi, lihtsalt süsteem on värdjalik ja kõik inimesed selle orjad. Tabad end õudusega mõttelt, et tänapäeva ühiskonnas on väärikaks jäämine pigem erand kui reegel. Väga võimas roll väljapeetud, väikeses ja lihtsas, ent emotsionaalselt jõulises filmis.

„Dheepan“ tõi aga fookusesse kogu Eesti rahva poolt palavalt armastatud pagulaste küsimuse ja pälvis ehk osalt selle teema tõttu ka Palmioksa, kuna sel aastal oli festivalifilmides palju tegemist kõikvõimaliku eskapismi ja illusiooniga, aga tänase päeva muredest räägiti võrdlemisi vähe. Dheepan on Tamili Tiigrite võitleja, kellel saab Sri Lankas sõdimisest kõrini ning ta otsustab valedokumentidega (ja valenaise ning valetütrega) Prantsusmaale pageda. Seal paigutatakse ta aga ühe trööstitu väikelinna paneelrajooni, kus saab paari õhtuga selgeks, et põhimõtteliselt on ta jõudnud lihtsalt järgmisesse sõjatsooni. Kodusel rindel tuleb teeselda harmoonilist pereelu, akna taga käib aga igapäevane tulevahetus, mis paneb Dheepani õige pea astuma samme, mis toovad uinunud tiigri taas teadvuse sügavusest esile. Kõneka kihi lisab Dheepani karakterile ka tõsiasi, et teda kehastav Jesuthasan Antonythasan on ise kunagine Tamili Tiigrite lapssõdur, kes värvati 16aastaselt sõdima ja tapma, aga kellel õnnestus kolm aastat hiljem pageda valepassiga Prantsusmaale. Audiard’i film on Antonythasani sõnul „50% autobiograafiline“.

„Dheepan“ on Audiard’ile iseloomulikult ühtaegu nii brutaalne kui ka unenäoliselt kaunis. Hoolimata graafilisest vägivallast on see helge film: me näeme inimest, mitte pagulast, sõdurit või põgenikku. Püüdlus parema elu poole on ju üldinimlik, soov seda valikut keelata võib aga päädida sellega, et järgmisena on sama valiku ees keelaja ise. „Dheepan“ räägib inimeseks jäämisest eemaletõrjutute maailmas, mis toimib meie omaga paralleelselt ja meie kõrval, aga mida me eelistame mitte tähele panna. Glamuurne koorekiht ei suuda samal ajal kuidagi otsustada, kas õhtukleidis, ent madala kontsaga kingadega on okei pidulikul esilinastusel 3D-pornot vaadata või mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming