Cannes 65 – lõppsõna, usuga, ent lootuseta

Jaak Lõhmus

Kuldse Palmioksa võidujooks Prantsusmaa lõunakaldal on selleks aastaks läbi. Festivali tulemustega võib jääda rahule, vähemalt laias laastus: Küllap oleks natuke teine žürii koosseis muutnud auhinnatseremoonia stsenaariumi, asetanud tähtsatele kohtadele mõne teise kaaluga rõhu, aga olgu, pärast festivali ... ja need teised sõnad. Auhinnanimistu on soliidne. Ja see, et kohtunikke juhtis itaallane, avaldas oma mõju. Arvatavasti jõuavad parimatest parimad filmid ka Eesti kinode või festivalide ekraanidele. Püüdes haarata haaramatut ja nähtut kuidagi ühe lausega kokku võtta, siis tuleb sedastada, et Cannes’i programmis esindatud filmikunsti tase on niihästi loomingulise teostuse, tehnilise vormistuse kui ka finantseeringu haarde aspektist siiski väga kõrge. Eesti filmi teatavasti Cannes’i üheski programmis ei olnud. Kas sellega on öeldud midagi meie filmikunsti taseme kohta? On ja ei ole. Ikka on ju võimalik, et Cannes’i pääseb ka eelarvelt kallis, ent teostuselt nõrk film (nagu tänavuses võistluskavas näiteks Egiptuse „Pärast lahingut”). See tähendab, et filmiteose kunstiline tase ei pruugi sel festivalil alati olla ainumäärav valikukriteerium, loeb „geograafia”, poliitika, sotsiaalne teema jm. (Meenutagem kas või meie „Magnuse” juhtumit). Ikka jääb võimalus, et läbi murrab väikese eelarvega loodud lihtne ja liigutav lugu. Kuid see saab olla suur erand, loteriivõit. Kellele see võit langeb, on raske ennustada või planeerida. Mida me seal kõike näeme, see pilt on siiski nauditavalt kirju: Abbas Kiarostami oma luulelise realismiga, 89aastane, väsimatu Alain Resnais oma intellektuaalsete eksperimentidega filmikaadri metatasemega mängus, Thomas Vinterbergi ja Ken Loachi sotsiaalpsühholoogilised skalpellilõiked, ühel tragöödia piirile põrkuva draama, teisel kelmikomöödia võtmes. Seda rida võiks pikalt jätkata. Aga räägiks veel Eestist.

16 aasta vältel, mil minul on olnud õnne jälgida Cannes’i filmifestivalil ja -turul toimuvat, on Eesti filminduses palju muutunud ning kuidas see muutuste rida võikski paremini välja paista kui suure filmimaailma värvikal ja jõulisel foonil. Cannes’i festival ja turg on selle ajaga muutunud vähem. Need muudatused oleks omaette jutt, mis laiemale ringile vahest huvi ei pakugi. 2001. aastast saadik on Eesti film olnud jätkuvalt esindatud Cannes’i filmiturul.

Mis on meil muutunud? Eesti film on praegu maailmas tuntum kui kunagi varem. (Unistan, et keegi ühel päeval joonistab valmis eesti filmi maailmakaardid: ühel kaardil kohad, kus eestlased on filmi/filme teinud, ja teisel kaardil kohad, kus eesti filme on näidatud – ja neid kohti ei ole üldsegi nii vähe.) Välismaa filmid, mis jooksevad Eesti kinodes, on helifilmiajal rekordarv (2011. aastal üle 200 nimetuse, 1920. aastate statistika näitab siiski märksa suuremat maaletoodud filmide arvu). Eestis on kümmekond rahvusvahelist filmifestivali, tegutseb paar nn väärtfilmikino – neid tõsiasju teab iga filmisõber. Igal aastal valmib keskmiselt poolsada filmiteost. On seda vähe või palju? Keskmiselt üks esilinastus nädalas. Iga päev näidatakse kuskil mujal maal mõnd Eesti filmi. Võrreldes tosina aasta taguse seisuga näib kõik ülilahe, vabandage väljenduse pärast.

Stopp! Kui vaatame olukorda värske pilguga Cannes’i peeglis, siis on pilt kurb. Filmitootmise üldise finantseerimise ummikseis, igas filmiliigis tegelik alarahastamine, loomingulise perspektiivi ahtumine noorema põlvkonna jaoks (või siis – põlvkonnavahetuse korral, vanemate tegijate jaoks), ebamäärasus loodavate filmide sihtgruppide määratlemisel, puudulik finantseerimine eesti filmide tänapäevasel tasemel turundamiseks (issand hoidku, et meie filmi ei valitaks Cannes’i, kes maksaks need kulud!?), minimaalne finantseerimine filmipärandi taastamiseks ja levitamiseks (tänasel tasemel jätkates läheks Eesti väärtuslikuma filmipärandi osa korrastamiseks ja kättesaadavaks tegemiseks ca sada aastat!), filmitehnoloogilise arengu kängumine (digikino arengu riikliku finantseerimise programmi puudumine, 3D-filmide tootmise toetamine on samadel alustel kõigi teiste formaatide tootmise toetamisega). Meil on õnneks olemas mustvalgel Eesti filminduse arengusuunad, tänu tegijatele. Aga lootust arenema hakkamiseks eriti ei anta. Tõsi, räägitakse, et filmindusse peab tulema rohkem raha teistest allikatest, mitte üksnes kultuuriministeeriumi realt.

Cannes’i festivaliajakirjades kirjutati iga päev sellest, missuguseid finantsstiimuleid on riikides välja nuputatud selleks, et meelitada välismaa filmigruppe tegema oma tööd just selles riigis, toodi Belgia, Iirimaa, Ungari, Läti, lõputu rida näiteid. Eestigi esitles Cannes’i turul oma filmimismaa kontseptsiooni ja platvormi FilmEstoniaEU . Seda märgati kohe ja huvi oli tähelepanuväärne, ent küsigem, millised finantsstiimulid on Eesti riigil plaanis selle vankri ette rakendada? Et Baltimaadest huvitatud filmitootjad tuleksid just Eestisse, mitte ei läheks Lätti või Leetu (maikuus arutas muide Leedu seim esmakordselt just neidsamu filmitootmist toetavaid finantsstiimuleid ja Vilniuses alustas nüüd lõpuks tegevust ka Leedu riiklik filmikeskus).

Natuke vähem kui poole sajandi eest ütles Voldemar Panso Eesti Kinoliidu kongressil kuldsed sõnad: „Selleks, et mitte paigale jääda, peame nüüd väga kiiresti jooksma”. Küsigem siis praegugi, kuidas meil Eesti filmivaldkonnas selle paigalseisu ja jooksmisega õieti lood on?

*

65. Cannes ’i filmifestivali tähtsamad auhinnad

Kuldne Palmioks: „Armastus” (lavastaja Michael Haneke, Austria)
žürii grand prix: „Reality” (Matteo Garrone, Itaalia)
žürii eripreemia: „Inglite osa” (Ken Loach, Suurbritannia)
parima lavastaja preemia: Carlos Reygadas filmiga „Valgus pärast pimedust” (Mehhiko)
parima stsenaristi preemia: Cristian Mungiu „Mägede taga” (Rumeenia)
parimad naisnäitlejad ex aeque: Cristina Flutur ja Cosmina Stratan Cristian Mungiu lavastatud filmis „Mägede taga” (Rumeenia)
parim meesnäitleja: Mads Mikkelsen Thomas Vinterbergi filmis „Jaht” (Taani)
parima lühifilmi Kuldne Palmioks: „Vaikus” (lavastaja L. Rezan Yesilbas, Türgi)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming