Burkina Faso filmikunst ja Idrissa Ouédraogo

Aare Ermel

Aafrika on maailmajagu, mille filmikunstist teatakse mujal võrdlemisi vähe. Heal juhul on midagi kuuldud ekraaniteostest, mis on jõudnud rahvusvahelistele filmifestivalidele ehk siis on valminud koostöös Prantsusmaa või Saksamaaga. Pool sajandit tagasi oli Musta Mandri juhtivaks filmimaaks Egiptus, seda paljuski tänu üliproduktiivsete režissööride Salah Abu Seifi (1915–1996) ja Youssef Chahine’i (1926–2008) innustavale eeskujule. Teisteks olulisemateks suunanäitajateks kujunesid Alžeeria, Senegal ja Burkina Faso. Kõigi kolme maa filmikunst väärib eraldi tutvustamist. Tänaseks on Senegali kolm filmiklassikut, Paulin Soumanou Vieyra (1925–1989), Ousmane Sembène (1923–2007) ja Djibril Diop Mambéty (1945–1998) siitilmast lahkunud ning sealne filmielu peaaegu välja surnud.

Üksikuid tähtteoseid on lavastanud kineastid Tuneesiast (Férid Boughedir, Taïeb Louhichi, Omar Khélifi), Malist (Souleymane Cissé, Cheick Oumar Sissoko), Elevandiluurannikult (Henri Duparc, Désiré Ecaré), Marokost (Souheil Ben Barka), Mauretaaniast (Mohamed Abid Hondo, Abderrahmane Sissako), Etioopiast (Haile Gerima), Lõuna-Aafrika Vabariigist (Gavin Hood, Oliver Schmitz, Zola Maseko). Omaette nähtus on Nigeeria oma Nollywoodiga. Nollywoodi megastaaride nimed (Chico Ejiro, Izu Ojukwu, Nkem Owoh jpt) on kuulsad eeskätt Nigeerias. Samas on tegemist riigiga, kus valmib igal aastal üle 1200 täispika filmi (s.o vähem kui Bollywoodis ja rohkem kui Hollywoodis) ehk keskmiselt 30 ekraanilugu nädalas. Peaaegu kogu see „perekeskne” kraam on toodetud spetsiaalselt omamaise videoturu jaoks.

Lääne-Aafrika siseosas asuv Ülem-Volta piirneb Mali, Nigeri, Benini, Togo, Ghana ja Elevandiluurannikuga. Riik iseseisvus 1960. aastal ja kannab juba 28 aastat nime Burkina Faso. Just seal hakati 1969. aastast korraldama üht Aafrika esimest ning ühtlasi mainekamat rahvusvahelist filmifestivali FES PACO (La Festival Panafricain du Cinéma et de la Télévision de Ouagadougou). Samal aastal asutasid prantsuse taustaga filmitegijad Aafrika kineastide liidu, mis on toiminud tänaseni.

Rahvusvahelisel areenil tähelepanu äratanud Burkina Faso kineaste on teisigi (näiteks Gaston Kaboré, Dani Kouyaté, Fanta Régina Nacro, Pierre Yameogo, Sarah Bouyain). Kuid kahtlemata on kõige edukam olnud Idrissa Ouédraogo (sünd 1954). Lisaks oma kodumaa pealinnale Ouagadougoule (Institut Africain d’études Cinématographiques INAFEC) tudeeris ta filmindust Moskvas (VGIK), Kiievis ja Pariisis (Institut des Hautes études Cinématographiques IDHEC) ning Sorbonne’i ülikoolis. 1981. aastal debüteeris Ouédraogo lühifilmiga „Poko”, esimeseks täispikaks filmilavastuseks oli „Valik” („Yam Daabo/ Le choix”, 1986). Rahvusvaheline tuntus tuli järgmiste mängufilmidega „Vanaema” („Yaaba/ Grand-mère”, 1988, FIPRES CI auhind Cannes’is 1989, kuldauhind Tokyos), „Seadus” („Tilaï/ La loi”, 1990, žürii eriauhind Cannes’is, parima mängufilmi auhind I Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika filmide festivalil Milanos 1991) ja „Samba Traoré” (1992, Hõbekaru Berliinis 1993).

Idrissa Ouédraogo filmid, mis sageli vastandavad hõimutraditsioone ja tänapäevaelu, on võitnud rahvusvahelistel festivalidel tunnustust ning mitmeid auhindu. „Vanaema” fookuses on kümneaastase poisi ja vana naise usalduslik läbisaamine ning pessimistlik draama „Seadus” on mõistulugu, kus midagi ei ole sedasi, nagu see esmapilgul paistab. „Samba Traoré’d” („Vanaema” tinglik järg) võib pidada peaaegu stiilipuhtaks žanrifilmiks. Süžee on üpris lihtsakoeline: noor mees Samba, kes on mingi aeg võõrsil elades kuidagimoodi heale järjele jõudnud, naaseb oma kodukülla.

Pea kõik Idrissa Ouédraogo suuremad ettevõtmised on olnud justkui pereprojektid, kus on leitud rakendust arvukatele hõimlastele. Burkina Faso esikineasti kümnest mängufilmist on seni Eesti kinohuviliseni jõudnud vaid Zimbabwes Lõuna-Aafrika Vabariigi näitlejatega vändatud tragikomöödia „Kini ja Adams” (1997, PÖFF 2004), mis võitis parima mängufilmi auhinna VIII Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika filmide festivalil Milanos ja žürii eriauhinna Bermuda rahvusvahelisel filmifestivalil.

Sellel aastatuhandel on usutavasti kõige suuremat tähelepanu äratanud eksootiline ajaloodraama „Adanggaman” (2000), Prantsusmaa, Šveitsi, Elevandiluuranniku ja Burkina Faso suure eelarvega koostööfilm, mille lavastas Elevandiluuranniku režissöör Roger Gnoan M‘Bala (sünd 1943). Ekraaniteos jutustab XVII sajandist alates Lääne-Aafrikas toimunud jõhkrast orjakaubandusest. Hollandlastega äri ajanud despootlikku neegrikuningat kehastab „Samba Traorét’s” nimitegelast mänginud Rasmane Ouédraogo. Steven Spielbergi sama temaatikat puudutav ajaloofilm „Amistad” (1997) keskendus orjalaeval 1839. aastal mässama hakanud poolesaja aafriklase elusaatusele. Kohati naiivne „Adanggaman”, milles on osavalt kombineeritud aafrika mütoloogia, sajanditetaguste legendide ja tänapäevase ainesega, mõjub lõppkokkuvõttes ehk isegi provokatiivsemalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming