Brasiilia filmikunst ja Barretode filmiklann

Aare Ermel

Brasiillased kipuvad virisema omamaise filmikunsti üle: filme tehtavat vähe, häid filme väga vähe ja filmitööstus olevat nõrk. On muidugi palju keskpärast, aga tipud paistavad kaugele ja dokumentaalfilmid teevad ilma. Mängufilmide seas on mandrisuuruse riigi kohta palju regionaalseid erinevusi. Jõuliselt on viimasel ajal esile tõusnud nn Nordeste filmid. Looduslikult kaunis Kirde-Brasiilia on kogu riigis kõige rohkem tagaräägitav piirkond. Tavaliselt on teemaks vaesed immigrandid, kes tulevad lõuna suurlinnadesse õnne otsima. Eelmise sajandi algul koondus kogu filmielu Rio de Janeirosse ja São Paulosse. 1908. – 1912. aastani kestis bela época, Brasiilia filmikunsti kuldaeg, kui valmis kuni 200 filmi aastas. Enamasti vändati situatsioonikomöödiaid, kirjandusklassika ekraniseeringuid, filmikroonikat ning karnevalipalagani. Siis hakkas olukord järsult halvenema, kuna kohaliku filmituru vallutas märksa elujõulisem Hollywood. 1920.1930. aastail kujunes mainekaimaks kineastiks Humberto Mauro (1897–1983), kelle peatööks on krestomaatiline kiredraama „Ganga Bruta” (1933). Ajajärgu teiseks tähtteoseks peetakse Mário Peixoto avangardistlikku eksperimentaalfilmi „Piir” („Limite”, 1931). Koos helifilmi tulekuga sai meelisžanriks chanchada (rohke laulu ja tantsuga ajaviitekomöödia), legendaarseim laulev näitleja oli Carmen Miranda (1909–1955).

Ilmasõjajärgsete aastate tähtsamad filmikompaniid olid 1941. aastal Rio de Janeiros asutatud Atlântida Cinematográfica ja 1949. aastal São Paulos rajatud Cinematográfica Vera Cruz. Vera Cruz läks pankrotti varsti pärast Lima Barreto (1906–1982) seiklusdraama „Brigant” („O Cangaceiro”, 1953) võitu Cannes’is. Veelgi suurem edu saatis Marcel Camus’ Rio de Janeiro karnevali keskel toimuvat romantikasugemetega kurbmängu „Must Orfeus” (1959), mis pälvis Kuldse Palmioksa Cannes’is, parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse. Filmiloojatest kerkisid esile Nelson Pereira dos Santos (sünd 1928, „Rio, 40°”, 1955; „Kuiv elu”, 1963) ja Glauber Rocha (1939–1981, „Antonio das Mortes”, 1969; „Seitsmepealine lõvi”, 1970). Mõlemast kujunesid aastatel 1959–1962 hoogustunud brasiilia uuema filmikunsti (cinema nôvo) peaideoloogid. Itaalia neorealistlike klassikafilmide ja prantsuse filmikunsti uue laine eeskujul alanud liikumise teised olulisemad tegijad olid Ruy Guerra (sünd 1931, „Vintpüssid”, 1964), Carlos Diegues (sünd 1940, „Pärijad”, 1970; „Bye Bye Brasil”, 1979) ja Joaquim Pedro de Andrade (1932–1988, „Macunaíma”, 1969).

Pärast cinema nôvo hääbumist tuli madalseis. Brasiilia filmist hakati taas rääkima tänu eeskätt Bruno Barreto (sünd 1955, „Doña Flor ja tema kaks meest”, 1976), Héctor Babenco (sünd 1946, „Pixote – nõrgima seadus”, 1981; „Carandiru”, 2003), Walter Sallese (sünd 1956, „Keskvaksal”, 1998; „Mootorrattapäevikud”, 2004), Fernando Meirellese (sünd 1955, „Jumala linn”, 2002) ja José Padilha (sünd 1967, „Eliitrühm”, 2007, „Eliitrühm 2”, 2010) provokatiivseid lavastusi saatnud rahvusvahelisele menule.

Barretode filmidünastia

Enamasti piirduvad nad ainult kinofilmide produtseerimisega, kuid mitte just vähe pole tegeldud ka stsenaariumide kirjutamise ja filmirežiiga. Igatahes on Barretod: Luis Carlos Barreto Borges (sünd 1928), tema naine Lucy, pojad Bruno ja Fábio ning tütar Paula Brasiilia läbi aegade edukaim filmiperekond. Kõik sai alguse ligi pool sajandit tagasi, kui 13 aastat ajakirja O Cruzeiro fotoreporterina tegutsenud mees rajas filmikompanii LC Barreto (ehk Luiz Carlos Barreto Produções Cinematográficas). Tänaseks on kinofilme toodetud vähemalt 80, millest suur osa on leidnud ka rahvusvahelise tunnustuse. Mitmed filmiinimesed on Brasiilia filmiajaloo puhul kasutanud koguni liigitamist „filmid enne Barretosid ja pärast”.

1960. aastate keskel hakkas filmide produtseerimisega (hiljem küll peamiselt levitamisega) tegelema ka muusikalise kõrgharidusega Lucy Barreto (sünd 1933). Lastest on olnud edukaim poeg Bruno Barreto, kes tegi oma esimese lühifilmi juba kümneselt. Esimene täispikk „Doña Flor ja tema kaks meest” (1976) põhines Jorge Amado samanimelisel romaanil. Seksika Flori (Sônia Braga) vastutustundetu abikaasa Vadinho variseb karnevalimöllus kareldes surnult kokku. Noor lesk abiellub peagi uuesti ümbruskonnas lugupeetud Teodoroga, ent too on paraku üsna tuim ja juhmivõitu. Sestap kutsub elurõõmus doña Flor varalahkunud Vadinho taevast Maa peale (kummitusena) oma meelt lahutama ning elab edaspidi koos kahe mehega harmoonilises kooselus. Sônia Bragal oli hiljem nimiosa ka Barreto teises Amado-ekraniseeringus „Gabriela, nelk ja kaneel” (1983, koos Marcello Mastroianniga) ja Héctor Babenco „Ämbliknaise suudluses” (1985).

Bruno Barreto 16 täispikast filmilavastusest teatakse ehk paremini veel Oscarile kandideerinud draamat „Neli päeva septembris” (1997), kus end Oktoobrirevolutsiooni liikumiseks nimetanud grupp otsustas 1960. aastate lõpus oma liikmete vabastamiseks pantvangistada USA suursaadiku. Selle asemel, et vallandada järjekordne verevalamine ekraanil, püütakse filmis analüüsida kummagi poole mõtteviisi ja tegutsemise põhjusi.

Aastatel 1996–2005 oli Bruno Barreto abielus näitlejanna Amy Irvinguga (Steven Spielbergi endise prouaga). Ameeriklannal oli mehe romantilises komöödias „Bossa Nova” (2000) peaosa, Rio de Janeiros vastassoo pideva tähelepanu all olev inglise keele õpetajanna Mary Ann Simpson. Praegu on Bruno Barreto elukaaslaseks ameeriklanna Laura Graham.

Lühidokumentaalide režissöörina alustanud Fábio Villela Barreto Borges on vend Brunost kaks aastat noorem. Esimesteks kodumaisteks kinohittideks olid draamad „Índia, Päikese tütar” (1982) ja „Rio kuningas” (1985). Tema romantiline draama „Kvartett” („O Quatrilho”, 1995), mille keskmes on kaks 1910. aastal Itaaliast Brasiiliasse emigreerunud noort abielupaari, esitati parima võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks.

2009. aasta 19. detsembril sattus Fábio Barreto ränka liiklusavariisse, mille tagajärjeks on peaaegu täielik halvatus ja varjusurm. Igasugused lootused koomaseisundist väljatulemiseks on tänaseks kadunud. Vahetult enne õnnetust lõpetas kineast eluloofilmi „Lula, Brasiilia poeg”. Lulaks kutsutud rahvamees ja kauaaegne ametiühingutegelane Luis Ignácio Lula da Silva oli 37. Brasiilia president (aastail 2003–2010). Just tema valitsemisperioodil sai Brasiilia maailma suuruselt kaheksandaks majandusriigiks, üle 20 miljoni inimese pääses püsivast vaesusest ja Rio de Janeirole anti 2016. aasta suveolümpiamängude korraldamise õigus.

Ehkki auväärsesse ikka jõudnud Luis Carlos ja Lucy pole filmitööst lõplikult loobunud, on tänaseks läinud täielik otsustamisõigus perefirmas nende tütrele Paula Barretole, kes on ka ise vähemalt kuue kinofilmi (kaas)produtsent.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming