Brambat, Iho ja Simm

Olev Remsu

Kaart jookseb ka vahtsõ ilma veere pääl.

?Vahtsõ ilma veere pääl?, stsenaristid Silvia Karro ja Peeter Brambat, re?issöör Peeter Brambat, kaamera Arvo Vilu, muusika Ardo Ran Varres ja Tõnu Kõrvits. Stuudio Ikoon, 2004, produtsent ja idee autor Vahur Laiapea. 57 min.

?Marina Kuvaitseva ja üksildased naised?, autor Arvo Iho. ETV sarjas ?Eesti lood?. Stuudio Cumulus Projekt, 2004, 27 min.

?Inimene pole kala?, autorid Peeter Simm ja Vahur Laiapea, re?issöör Peeter Simm, operaatorid Ergo Kuld ja Urmas Sepp. ETV sarjas ?Eesti lood?, produtsent Vahur Laiapea, stuudio Ikoon, 2004, 27 min.

Viimase kuu jooksul on ETV hoolega täitnud oma rahvusliku avalik-õigusliku, võimsa audiovisuaalse meediakanali kohustusi: eetrisse on lastud hea hulk eesti autorite dokumentaalfilme. Meile on näidatud positiivseid väärtusi. Minul on mahti olnud vaadata neist kolme meie keskmise põlvkonna re?issööri Peeter Brambati, Arvo Iho ja Peeter Simmi  töid.

Brambati filmi tugevaimaks küljeks on meeleolu loomine, nõrgimaks  materjali kumulatiivne organiseerimine. Vaataja emotsioonid kutsutakse filminduses esile pigem audiaalselt kui visuaalselt, ent loomulikult peavad vaataja kuulmis- ja nägemuselamus klappima. Juba Silvia Karro võrokeelne diktoritekst ning Ardo Ran Varrese ning Tõnu Kõrvitsa muusika loovad soojuse- ja lähedustunde tolle kauge Kagu-Eesti kandiga, mida nimetame Setomaaks, lisanduvad kaunid kaadrid, toredad memmed-taadid ja kõik muu vaatefilmile kohane.

 

Setod kahe kuhja vahel

 

Vaataja on peremees ja kohe kindlasti ?nõuab? ja ?tellib? ta filmide (ka dokkide) puhul elamusi rohkem kui faktistikku. Nii suhtub asjasse peaaegu 90 protsenti auditooriumist, ehkki see ei pruugi lihtsameelsete ankeedisotsioloogiat tehes teinekord välja tulla. Ent kohe lõikub idülli Eesti-Vene piiri küsimus ja muu poliitika. Ebakõla vaate- ja probleemfilmi vahel on suudetud siiski kuigivõrd tasandada, sest ei majanduslikke ega poliitilisi probleeme esitata ründavalt, nende olemasolu lihtsalt nenditakse. Näiteks räägib riigipiiri ületamise keerukusest Tartu ülikooli lõpetanud seto Tiina Tsopatalo, lapsepundar süles. Lapsesse ja emasse suhtume me a priori positiivselt, see annab piiriprobleemile rahulikuma dimensiooni.

Brambati jutustusviisis on ehk kõige õnnestunum osa proloogi teemade kiirtutvustus, näiteks telkvankrite karavanist moodustub isegi raam. Ent muidu ei keri ligi tunnist filmi edasi suurt miski, filmil pole loogilist selgroogu, teemakobaraid võiks vabalt ümber tõsta ? usk, ajalugu, perekonnad, traditsioonid. Vaataja jälgib edasi ehk vaid soovist rohkem teada.

Ka ei ole ma nõus, et Vahtseliina lossivaremed on tõstetud otsekui setokeste sümboli tasemele, nendel ei ole üldse setoga suurt pistmist, pigem on sealt setokeste hulka külvatud vaenu ja hirmu. Tõsi, diktoritekstis ei patustata faktistiku vastu, ent pilt on filmis teatavasti mitu korda võimsam kui jutt. Häda poleks olnud miskit, kui esmalt oleks näidatud mingit puust maakirikut (koos preester Rafaeli intervjuu ja atra vedava hobusega) Petseri kloostri ja Vahtsõliina lossivaremete vahel. Mina oleksin poliitilise paatose lahendanud teisiti. Piirid liiguvad teatavasti pikema aja jooksul (ehkki kristliku tsivilisatsiooni põhjaga maadel sõlmitakse need üldjuhul igaveseks), oleksin lasknud diktoril öelda: näe, setod, piirirahvas, kes kuuluvad kahte kultuuri korraga, on nüüdseks ajaetapiks jäänud kahele poole kannatama.

 

Kultuur ja juurtetus Narva kandis

 

Alati ripub tellimus õhus, olgu sotsiaalne, poliitiline, hingeline. Arvo Iho töö näitab meile teist kuuma kohta ? Narvat. Iho töö Marina Kuvaitsevast liigitub raudselt portreefilmiks. Selleks, et meil tekiks mingi suhe portreteeritava inimese või tegelasega, peame tema kohta saama eelkõige infot. See kehtib nii dokumentaalfilmide kui mängufilmide kohta. Iho laseb kohe ekspositsioonis Narva kultuuritöötajal Kuvaitseval endal rääkida oma haridusest, tööst, perekonnaseisust, lõhkiläinud abieludest, laste vanusest, hiljem saame teada kasina sissetulekuallika ja palga suuruse, vaatajale antakse võimalus arvestada enam-vähem täpselt välja naise vanus. Kõik see tutvustus on õigesti  tehtud, alles nüüd võib meil naise vastu tekkida sümpaatia. Iho on portreteeritava monoloogi taha leidnud ka vastava visuaalse katte, mis ei ole ülearu näpuganäitavalt iseloomulik.

Iho filmides on kaameratöö harilikult jutustamisest eespool, sedapuhku märkame hoolimist sü?eestki. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Iho suudab. Iho üksikemade esitatud eesti-vene segakeelne, meie tsaariaegsest linnafolkloorist pärit naiste lõbus armulaul on tõeline pärl, millele järgneb loogiline pöörak jutustamises. Uue teemana tulevad kõne alla rahvussuhted, mis on nähtud venelaste poolt. Altera pars! Iho läheb piirikompamisega edasi, järgneb isurite laul. (Olgu vahepeal öeldud, et paaril sealtkandi väikerahval oleks vist Narva jõe äärsele territooriumile suurem õigus kui meil või venelastel, kui võtta aluseks printsiip: kes ees, see mees!) Ent Iho ei aja poliitikat, ta süveneb rahvusprobleemi hoopis ootamatust kandist: inimesed ei anna endale aru, mis rahvusest nad on, ning see on kindlasti  hullem ja ohtlikum asi.

Niisiis, kui Brambatil setod teadsid, et nad on setod, ja nõudsid (õnneks leebelt) oma õigusi, siis Iho näitab veel sügavamat kuristikku, juurtetust, mille vastu Kuvaitseva seabki oma folkloori tutvustava tegevuse.

Üht nippi on Iho üle ekspluateerinud. On ju teada, et söömine on üks iseloomulikumaid tegevusi, ka vaatajale meeldib näha, kuidas inimesed-tegelased midagi põske pistavad, ning Iho on lasknud seda ülearu ohtralt teha. Küsimus ei ole selles, et siit paistab välja kerge lavastuslikkus, küsimus on selles, et toitu valmistatakse, lauda kaetatakse ning süüakse-juuakse ülearu tihti. Kui Brambatil prevaleerib ühiskondlik-poliitiline lähenemine, siis Iho uurib ennekõike oma portreteeritava isiksust ja eraelu. Iho filmitud inimesed teevad kõike loomutruult, autor suudab meid veenda Kuvaitseva ja tema sõbrannade ehtsuses. Isegi siis, kui naine veekalkvel silmadega tunnistab, et ta ehk ei teagi, mis on armastus. Etem on näidata üksiku kaudu üldist, nagu teeb Iho. Brambatil domineerib üldine. Iho suudab näidata inimeste sümpaatsust ja paneb meid kaasa elama. Elamusi hindab aga vaataja tükk maad kõrgemalt kui fakte. Hea film!

 

Kuradi ja kõrinärijate vastu

 

Kui ma Peeter Simmilt kassetti palusin, et filmi vaadata, siis vastas re?issöör: ?See ei olegi film, see on saade.? Niisugune määrang siis autori poolt. Aga mis vahet on õigupoolest filmil ja saatel? Telesaates on lubatud ohtralt kõrvalepõikeid, tegevusepisoodid ei pea üksteisest põhjuse-tagajärje ahelat pidi loogiliselt välja kasvama. Paistab, et Simmi valitud teema on Brambati ja Iho omast kuumem. Elame kõrinärimisühiskonnas ning hoolitsus ligimese eest peaks olema meile olulisem kui idapiir. Meie keerdsõlmeks ei ole välisvaenlane, vaid kurat, mis on inimese sisse roninud. Õigupoolest leidub meil õnneks kapitalismi ülistavaid filme päris kasinalt, rahvuslust õhutavaid (ah, kui palju meile on liiga tehtud!) pisut rohkem.

Simmi portreteeritav Rain põeb ihtüoosi ehk soomustõbe, mis muudab naha kala- või maokestaga sarnaseks. Ausalt öeldes kuulsin mina sellisest haigusest esimest korda. Ihtüoosihaigete Liitu kuulub 40 inimest ning Rain on selle esimees. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Simm suudab. Päris põrpiv on naljateooria, et ihtüoostikud on amfiibinimesed, pärit vee alt, ja seetõttu vajavadki soomuseid. Naer aitab, eriti siis, kui ühiskonna toetus on nullilähedane. Vähemalt minu pani Simm kaasa elama; ehk mõjutab kuidagi ka ametnikke, kelle kirjutatud eeskirjad ei luba müüa ihtüoosihaigetele soodushindadega ravimeid. Aga Rain saab lõppude lõpuks ise ja üksinda hakkama, ta on tugev isiksus, kes aitab saatusekaaslasigi ja sobib seega eeskujuks meie kalgis ühiskonnas kõikidele vaevatutele ja nõrkadele.

Simm ei paljasta, ka Simmil on ülekaalus üksik, mis iseloomustab üldist.  Ja nüüd: kas ?Inimene pole kala? on film või saade? Ülesehituselt ehk tõesti pigem saade, teemaotsad jäävad lahtiseks, mõned asjad kuidagi õhku rippuma, näiteks pere loomine ja kodu rajamine. Kõik on kuidagi ülearu põgus, saab vaid õhuliselt puudutatud. Ent kui peame saadet kergekaaluliseks, siis sel juhul on ilmselt tegemist filmiga, sest tähendus ja sõnum teevad töö üsna filmilikuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming