Brüssel usub pisaraid

Vahur Afanasjev, Br?l

Flaami politseinik, kes on Eesti risti-põiki läbi sõitnud, muidugi teadis asjast, kuid iirlasest ametnikule oli see uudisteema.  

“Memories Denied” (“Tõrjutud mälestused”,  režissöör Imbi Paju) linastus 8. märtsil europarlamendis.

 

Küüditamist ja muid nõukogude võimu õudusi meenutati 1990. aastate alguses massiliselt. Ausalt öeldes mõtlesin Imbi Paju filmist “Tõrjutud mälestused” lugedes, et mida seal ikka enam jutustada.

Enne veel, kui linateost nägin, kuulsin autorilt endalt, miks ta selle filmi tegi. Sirvisin ajusopid läbi ning tõdesin, et punase terrori kohta on ära räägitud umbes pool. Sündmused, arvud, kuupäevad, kirjeldused on olemas, kuid valu on välja rääkimata. Inimeste intiimne ja allasurutud valu, mis tuleb öösiti unenägudesse.

 

Saal täis

 

Europarlamentäär Toomas Hendrik Ilves tõi sovetiõudustest kõneleva linateose naistepäeval Brüsseli-rahva silme ette. Film linastus europarlamendi hoones. Tundub, et tõrjutud mälestused publikut ei tõrjunud, kuna auditoorium oli valdavalt liidusüsteemiga seotud inimestest tulvil.

Ekraan oli väike ja paarisajast vaatajast paarikümne jaoks kehva nurga all. Ometi ei täheldanud ma, et keegi oleks ära kõndinud, isegi mitte siis, kui tehnika alt vedas ja film käima ei tahtnud minna. Räägiti, et lisaks Eesti omadele oli kohal kenasti üle kümne parlamendisaadiku – mis on päris kobe saavutus.

Eestlased olid küll publikus enamuses, kuid mu meelest oli rohkem kui kolmandik muust rahvusest. Kuna “Tõrjutud mälestused” on Soomeski laineid löönud, olid kohal nende juhtiva lehe Helsinkin Sanomat ajakirjanik ja fotograaf.

 

Küüned peopesas

 

Näost kaameks keegi filmi peale ei läinud ja taskurätte silmile ei surutud. Minust mõni pink eemal istus noor ametnik, välimuse järgi arvates sakslane, ja jälgis pingsalt ekraani, küüned peopessa surutud.

Teistegi ilme järgi ei olnud kahtlust, et ohvrite pisarad ja tähenduslik vaikimine jõudis mõjusalt kohale. Tasakulgeva pildi ja sõnaga mindi kaasa, mis siis, et tegu pole teab mis professionaalse teose, vaid pigem isikliku emotsionaalse dokumendiga.

Linastuse järel uurisin banketilaudade vahel, mida lääne-eurooplased Imbi filmist arvavad. Nagu oodatagi, oli küüditamine ning ehk suisa punaterror tervikunagi tavalistele läänlastele tundmatu maa. Flaami politseinik, kes on Eesti risti-põiki läbi sõitnud, muidugi teadis asjast, kuid iirlasest ametnikule oli see uudisteema.

Ameeriklanna Beth tunnistas samuti, et küüditamised ja Eesti ajalugu üldse on tema kaasmaalastele teadmata. Sellegipoolest tuli ta “Tõrjutud mälestusi” kaema ning Arkansasesse festivalile kutsuma, kuna see kõneleb emotsioonidest, mis ei tunne riigipiire.

 

Kraapiv küsimus

 

“Tõrjutud mälestuste” näitamise järel ütles britist parlamendisaadik Christopher Beazly, et nähtu on osa suurest valust, mis on Euroopas teadmata. Ning küsis: kas eestlased tahavad, et sellest teada saadaks? Filmis ütlesid vanainimesed alatihti, et nad ei taha seda meenutada.

Arvan nagu Imbigi, et valu ei saa peita igavesti. Tõrjutud mälestused trügivad pinnale ja summeerunud vägivald vaimus on mõneti hullemgi kui üleelatud kehaline valu.

Kümmekonna aasta eest sain kevadises Tartu linnas peksa. Hulk aega ei tahtnud ma juhtunust sõnagi rääkida – ohvri tavaline reaktsioon tükkis enesesüüdistamise ja kättemaksuihaga. Lõpuks ei pidanud närvid vastu: arutasin selle jama mõne sõbraga läbi ning hakkas tõesti parem.

Korra peksa saada on tühiasi võrdluses sellega, kui kogu su noorusel lasub piina ja hirmu vari, nagu Imbi emal, tädil ja paljudel teistel terrori küüsi jäänutel. Terror elab edasi – ja mitte ainult seda otseselt kogenute, vaid terve rahvuse eneseteadvuses.

 

Igal oma valu

 

Euroopa ajalugu leemendab kuni möödunud sajandi teise pooleni verest: küll on tapetud oma rahvast, küll lähemaid ja kaugemaid naabreid. Igal rahval on isiklik valu ja häbi koos vähem või rohkem tõrjutud mälestustega.

Ühest küljest tagab ajalooline vereküllus, et kui eestlased oma valu lagedale toovad, haagivad läänlased selle neile lapsest saati tutvustatud õuduste külge. Väga hea, et Imbi Paju filmist libisesid läbi natsi-Saksa sõjalennukid, see aitas veelgi kaasa mõistetavussilla ehitamisele.

On ka ilmne, et me ei löö läänes kedagi küüditamistega pahviks. Nagu jäi kõlama ka Toomas Hendrik Ilvese ja Andres Tarandiga vesteldes, jõuavad “Tõrjutud mälestused” ennekõike nende inimesteni, kes Eesti vastu mingil viisil huvi tunnevad. Meie valu ei saa kehtestada üleüldise valuna ning see pole ka eesmärk.

Tähtis on, et eesti valu ei vaikitaks maha. Vähemalt neile, kes teavad Eesti olemasolust, ei tohi jääda muljet, et Nõukogude Liit oli vabatahtlik moodustis ning et punased kuriteod on äärmusvalgete väljamõeldis. Just seesugune pilt levivat läänes veel tänapäevalgi.

 

Juudivaenu juured

 

“Tõrjutud mälestustega” samaaegselt näidati europarlamendi hoones filmi sunnitud prostitutsioonist. Kahtlusaltite isikute meelest võis seksikam seanss olla sihilikult ajastatud punaterrori filmilt publikut näppama. Kui see oli tõesti nõnda, soovin terrorieitajatele kõike halba.

Samuti soovin halba neile eestlastele, kes pistavad kisama sõnavabadusest, kui vangi pannakse inimene, kes väidab avalikult, et juutide holokausti pole olnud, või kui mõistetakse kohut Pinocheti üle.

Kui aga mina pröökaksin, et küüditamist ei olnud, käis vaid varaste ja mõrtsukate arreteerimine ning loomavagunites olidki peamiselt loomad, inimestega vaguneid oli igas ešelonis üks või kaks? Siis mind rebitaks lõhki. Ja õigusega.

See on lisapõhjus, miks eesti valu tuleb ära rääkida ja teadvustada, miks mälestusi ei tohi tõrjuda. Usun, et holokausti päeva tähistamise vastaseid ei ole loomu poolest emotsionaalsed värdjad, vaid nende seisukohta põhjendab suhteline vaikimine punasest terrorist. Umbes nii, et kui meie valu ei tunnistata, siis ei tunnista meie teiste valu. Mälestus punasest terrorist on surutis, mis mürgitab eestlaste rahvuslikku teadvust ühtaegu valu, häbi ja vihaga.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming