Bolševistlik poliithaltuura

Olev Remsu

Pikk, lohisev ja nämmutav film ei suuda avada kodanike komiteede unikaalsust maailma ajaloos.Dokumentaalfilm „Rahva vabadus” (Stuudio Navona, 2010, 90 min), stsenarist, režissöör ja operaator Jaan Kolberg, idee autor Illar Hallaste, toimetaja Eve Pärnaste. Maarja Vardja muusika, produtsent Tiiu Õunapuu. Esilinastus 5. III kinos Artis, ETV eetris 2. IV. Ehk peaks otsima viisakamaid sõnu? Aga milleks läbi-lilletseda, mis ei tähenda muud kui silmakirjatsemist. Ütlen otse välja: „Rahva vabadus” on tõeline käkk, mis on häbiks nii tegijaile kui finantseerijaile. On selline nähtus nagu teemaga löömine. Eriti levinud oli  see Nõukogude perioodil. Halturtšikud vorpisid teoseid nn revolutsioonidest, kolhooside õitsengust ja rahvaste sõprusest, teenisid kõvasti raha, said ordenid rinda ja teenelisteks tegelasteks. ENSV kultuur on seesuguseid töid täis, neid soperdati kõikides kunstiliikides, eriti filminduses, ja seda nimetati sotsialistlikuks realismiks. Kas mäletate definitsiooni? Sotsialistlik realism on partei kiitmine parteilastele arusaadavas vormis.

Nähtus ise ulatub muidugi kaugemale minevikku, ent siin vaadeldav „Rahva vabadus” on oma vormilt eelkõige sotsrealistlik. Juba pealkiri lõhnab selle järele. Kas keegi mäletab filmi  „Rahva tahe”? See kujutab bolševistlikust vaatepunktist 1940. aasta sündmusi Eestis, on täis häbitut valet, ent esteetilises ja professionaalses mõttes ületab see laimuteos mäekõrguselt „Rahva vabaduse”.     

Nüri ülistamine 

Sisu poolest on muidugi teisiti. „Rahva vabaduses” püütakse kiita siiski seda, mis on kiitmist väärt, nimelt kodanike komiteede ja Eesti Kongressi liikumist, aga see teeb ju asja ainult hullemaks. Selline mannetu ja nüri ülistamine tekitab vaid kõhedust. Ma jäin rahule ainult muusikalise kujundusega, muu kõik on praak. Tegemist on peaaegu täiesti organiseerimata materjali kuhjamisega, selle üsna valimatu paiskamisega vaataja ette. Ülesehituses näeme ja kuuleme pikka-pikka intervjuude rodu, neid võib vabalt ringi tõsta, nende järjestuses pole absoluutselt  mitte mingisugust printsiipi. Ainus kunstilise organiseerimise võte, mis filmis kasutamist leiab, on raam – näeme koguni topeltraami. Esimesena ja viimasena räägib neiu, mida ta arvab oma kodumaast, lõpus tõdeb, et nüüd (see on pärast filmi vaatamist) on ta mõistnud ajalugu. See paistab vale.

Kummaline, kuid pikk, lohisev ja nämmutav film ei suuda avada kodanike komiteede unikaalsust kogu maailma ajaloos, vaatajale, kellel puudub eelinformatsioon, jääb asi ikkagi selgusetuks. Tõsi, DVD-karbis leidub veel hale brošüürike, mis asja veidi selgitab, kuid selle lisamine on päris naeruväärne katse, ilmselt  haaramine viimasest õlekõrrest. Vist on tegijad mõistnud, et asi on käest ära läinud, ning püüdnud päästa veel, mis päästa annab. Seada tekst pildirea vastu/kõrvale! See on peaga vastu müüri jooksmine. Kujutage ette ajakirjanikku, kes seisab kioski kõrval ning püüab leheostjatele seletada, mida ta tegelikult oma ilmunud artikliga mõtles. Ja topeltraami teine kiht?   

Religiooniga võõpamine ja kuulsuste autahvel

See valmistab veel suuremat hämmingut. Pastor Jaan Tammsalu loeb millegipärast täiesti tühjas Rohuneeme kabelis palvet. Selle tekst on mõjus, samuti pole mingeid etteheited väljendusele, ka mitte kaameratööle. Ainult milleks seda vaja on? Kodanike komiteede liikumine oli rahvuslik ja poliitiline, julgelt nõukogudevastane üritus, usuga polnud sel mingit pistmist,  ehkki mõned pastorid selles ju osalesid. Haistad üht: palveraamiga tahetakse 20 aastat tagasi toimunud tegevust ümber mõtestada, anda sellele uus kallak, klantsida rahvuslikule tähtsündmusele peale religioonivõõp. Sellist asja nimetatakse võltsimiseks. Ja kes on intervjueeritavad? Neid on palju-palju, kõik lugupeetud inimesed, aga siia filmi on nad võetud põhimõttel, et jumala pärast keegi tähtsatest välja ei jääks! Niisuguse valimisega ei ole tahetud saada tõele pihta, moodustatud on hoopiski autahvel, kus kõik olulisemad asjaosalised kenasti reas. Aga see on ju poliitika, mitte publitsistika, mitte dokumentaalfilm  veel vähem õppefilm. Poliitilise valiku printsiip ei väljendu ainult sõnasaanutes, veelgi ilmsem on see mahasalgamises. Me ei näe ega kuule kedagi, kelle arvamus autoritele-rahastajatele ei sobiks. Mõned küsitletavad lasevad oma vastustes teravaid nooli Rahvarinde pihta. Euroopas kehtib juba Rooma aegadest peale tava kuulata ära teinegi pool. Audiatur et altera pars! Ei „Rahva vabaduses” ega bolševistlikus „Rahva tahtes” pole seda tehtud, mõlema filmi käivitajad ja teostajad on end sel moel määratlenud meie kultuurist väljapoole. 

Kas oleks olnud raske kutsuda oma seisukohta avaldama mõni käremeelne ühiskonnateadlane, kellele oleks saanud siis vastu vaielda, nõndamoodi dispuuti arendada? Dramaturgiliselt oleks see pingestanud lõputult venivat filmi, ajalooliselt oleks tõele rohkem pihta saadud. Minule pole seesugune suhtumine uus. Ma olen kogenud „Rahva vabaduse” ühest punktist lähtuvat ajalookäsitlust TRÜs NKLP ajaloo loengutel ja seminarides ning mäletan, kui igav see oli. Aga õnneks oli see ka põhjuseks, miks peaaegu keegi bolševistlikke luulusid tõe pähe ei võtnud. Kõik tajusid, et tegemist  on sulaselge valetamisega. Ehk ei panda siinjuures pahaks otsepöördumist?       

Kallid ERSP kaaslased, kallid Eesti Kongressi kaaslased!

Hüva Eve Pärnaste, hea ülikoolikaaslane ja paljuski ühiste väärtuste kandja!

Eve, sul on selles filmis kolm funktsiooni. Esmalt oled sa intervjueeritav, teiseks oled sa intervjueerija, kolmandaks toimetaja. Ükski neist ei sobi teisega kokku, kõik kolm tuleb rangelt lahus hoida. Kas sa mõistad, kuidas kaheneb usaldus, kui alul intervjueeritavast saab pärast intervjueerija? Tähendab – puudub pisemgi objektiivsus, seda pole taotletudki.

Veelgi suurem apsakas on juhtunud toimetamisega. Toimetaja  nõudlikkus oleks kõige etem abi filmi autorile, seda aga ei näe ma üldse. Ma toon ühe, lausa uskumatu näite. Filmis räägib president Toomas Ilves, et iseseisvas Eestis ei visata prahti maha, kuna peetakse lugu oma riigist. Toimetaja kohus oleks lugupidamisest presidendi vastu selline lasteaiajutt välja võtta. Seda pole tehtud, järelikult on toimetaja kohust valesti mõistetud.

Toimetaja pidanuks mõistma, et inimesele, kes asjaga kursis pole, ei selgu filmist kodanike komiteede olemus. Toimetaja ülesanne on distantseeruda ainest ning vaadata tööd karmilt ja võõra inimese silmadega. Toimetaja kokkumäng autoritega on teose nurjumise  üks eeldusi – ja kahjuks on see „Rahva vabaduses” juhtunud. Teoks on saanud koduvideo, mis on arusaadav üksnes omadele, ainult siseringi inimestele ja mida ilmselt lähedaste ringkonnas on vaadata sama mõnus kui sirvida perekonnaalbumit. Haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud töö kohta on seesugune tulemus kasin.

Kui ohtralt tuleb ette teemast möödarääkimisi! Jüri Kukk on muidugi üks meie kangelasi, ainult et ta suri vangilaagris juba 1981. aasal, nõnda ei puutu ta kuidagi kodanike komiteede liikumisse. Tema põrmu kodumaale toomine iseloomustab küll toonast  poliitõhkkonda, kuid teeb filmi laialivalguvaks. Asjaosalised võivad muidugi rõõmustada: nende tegu on ära märgitud ja sel põhjusel on leidnudki episood filmis kajastamist. Kui käsi südamele panna, siis kuidas seda nimetada? Enesekiituseks?

Rein Kilk jutustab põneva seiga ühest poliitkoosolekust, mis algul oli mõeldud punavõimu tugevdamiseks, ent pöördus Enn Tarto vabastamise nõudmiseks. Jälle tüüpiline näide 1980. aastate lõpu vaimust, kuid üldteemaga vähe seotud. Filmi üks meeldejäävamaid episoode on mesilasega, mis sind nõelata püüab. Kena, aga ega ometi see mumm ole kuidagi ühenduses poliitikaga?  Toimetaja oleks pidanud stsenaristile soovitama, et kuule, võtame need ja need lõigud välja ning toome filmi vähemalt ühe inimese, kes eitab täielikult kodanike komiteede osa taasiseseisvumise ajaloos. Las räägib, mis ta mõtleb, ja nõnda on peegeldatud kogu ühiskondliku arvamuse spekter. Eve, toimetajatöö on absoluutselt tegemata. Kongressikaaslased! Filmist on saanud eneseülistus. See tekitab meie rahvusele iseloomuliku tagasihoidlikkuse puudumise tõttu lausa tõrget, jätab mulje, et keegi peale asjaosaliste ei hinda kodanike komiteesid. 

Tõsi, mõni üksik vastaja on suutnud hoiduda enesele õla peale patsutamast, enamik teeb seda suure rahuloluga. Sõna saab terve perekond, nõnda et võime filmi rahastamise asemel rääkida endale reklaamiaja ostmist. Õige toetaja ei nõua endale osa, ei sea tingimusi ega määra teose sõnumit! Sügava lugupidamise ja ahastusega

Sinu ja Teie O. R.       

Ma olen päris kindel, et asjaosaliste hulgas on tohutul arvul neid inimesi, kes on tahtnud siiralt ajalugu jäädvustada, alustada meie taasiseseisvumise ühe võtmesündmuse, Eesti kodanike komiteede liikumise audiovisuaalset uurimust. Ent poliitprofiidi lõikajad ja priske kopika teenijad on peale jäänud, teinud häbi nii endale kui kodanike komiteedele. Veel kurvem  on tõdeda, et „Rahva vabadus” pole sugugi ainus, tegemist on tendentsiga. Ekraanile on juba jõudnud paar samasugust teost. Lehest on olnud lugeda, et mõned on veel tegemisel. Ja põhjendatakse seda kõike isamaa-armastuse ja noorte patriootliku kasvatamisega. Mõne puhul on need sõnad salakavalaks ettekäändeks poliithaltuura viljelemiseks, teise puhul uskumatu naiivsus. Ette ei oska hinnata, kuid kahjuks ei sisenda teada antud autorkond erilist lootust. Nende pärast, mis valmis, on päris piinlik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming