Berliinis poole peal

Endel Link, Berliin

Jürgen Vogel ja Sabine Timoteo saksa režissööri Matthias Glasneri seksuaalvägivaldses “Vabas tahtes”. kaader filmist.

Pärast kümne filmi vaatamist võin kinnitada, et kõige parem neist on vanameister Robert Altmani “Preeriakodu kaaslane”, mis on tema 37. ekraaniteos. Film linastus festivali kolmandal päeval ning sellest sai sündmus, mis tõi festivalipaleesse suure kinokunsti tekitatud elamusliku atmosfääri. “Preeriakodu kaaslane” vallutas publiku täielikult. Järgmisel hommikul võis ajalehtede “Berlinale” gallupites näha esimesi neljatärnilisi (väga hea) hinnanguid.

 

Üllatuse saladus

Altmanist on neil päevil Berliini lehtedes palju kirjutatud. Ka selgus, kuidas sündis teos, millega vanameister, kes saab 20. veebruaril 82aastaseks, oskas nii säravalt üllatada. Filmi iva leidmisega oli tal õnne. Juhuse tahtel viis üks New Yorgi advokaat Altmani kokku humoristi, esseisti ning oma 30 aastat “Preeriakodu” šõud teinud Garrison Keilloriga. See kohtumine oli filmimeeste võit, sest selle mehe sulest, kes on ise tegev šõu juhi ja keskse tegelasena (teadustaja, laulja, naljavestja), tuli kiiresti filmi käsikiri. “Preeriakodu kaaslases” on kesksel kohal kantrimuusika, laulud ja naljad laval, kuid film ei piirdu ainult nendega, vaid viib vaataja ka lavatagusesse maailma, kus näitlejad valmistuvad etteasteteks, tuletavad meelde vanu asju, meenutavad endisi kohtumisi ja teevad palju muud.

Loo dramaturgia järgib raadiosaate formaati, kuid eripäraks on see, et näitlejad teevad aastast aastasse samu tüüpkaraktereid: siin on õdede paar Johansoni tüdrukud, on laulvad kauboid Dusty ja Lefty, on duett ja kvartett jm. Kõik filmis esinevad staarid (Meryl Streep, Lily Tomlin, Woody Harrelson, Tommy Lee Jones) on varem selles populaarses raadiošõus kaasa teinud ning neile oli tuttav taas astuda neisse rollidesse, mille mängimiseks šõujuht Garrison Keillor neile suurt improviseerimisvabaduse on jätnud. Filmi vaadates võis veenduda, et nad tegid seda suure mängulustiga. Pealegi filmiti põhiliselt samas paigas, Minnesotas, St Pauli linna Fitzgeraldi teatris, kus seda raadišõud kogu aeg on tehtud. Aga neidki tagamaid teades võib imestada, et võtted kestsid vaid 25 päeva. Meistrite mäng!

 

Avaetenduse küsitavus

Robert Altmani teos sobinuks suurepäraselt festivali avafilmiks, mis olnuks meeleolukaks jätkuks näitleja Heino Ferchi estraadlike võtetega läbi viidud tseremooniale, mis vabastas isegi kultuuriministri Bernd Neumanni ja ka Berliini linnapea ametlikkuse krambist, sest kuna nad tõmmati küsimuste esitamisega dialoogi mängulisusse kaasa. Nii olid nemadki kaasatud filmipeo avamise kabareelikku stiili, kus tooni andsid Max Raabe retrostiilis lauldud kupleed. Aplaus talle ja tema orkestrile ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Järgmisena tuli linale avafilmiks valitud Marc Evansi psühholoogiline kammerlik draama “Lumekeeks”, mis kohe kuidagi ei sobinud sesse ritta ega avaõhtu lustakasse meeleollu. Saksa filmikriitikud ei jätnud seda järgmisel päeval ajalehtedes välja ütlemata. Nende meelest väärinuks see film paremat saatust, kui oli määranud Dieter Kosslick, sest mõni päev hiljem oleks “Lumekeeksi” oodanud süvenenum vastuvõtt. Ja kaks head näitlejatööd: Alan Rickman süümepiinadega surmasõnumit toova autojuhi Alexina ja tütre surmasõnumi vastu võtnud autismihaiget Leenat kehastanud Sigourney Weaver saanuksid suurema tunnustuse. Viimati nimetatud roll sai küll igati kiita, kuid siin pole unustatud ka Dustin Hoffmanile autisti rolli eest (“Vihmamees”, 1988) antud Kuldkaru. Üks kriitik leidis, et nüüd on olemas ka “Rain Women”; meeldetuletus (artikli pealkirjana) polnud ilmselt halvasti mõeldud.

 

 

Saksa filmid on seksuaalsusest

Tugevasti reklaamitud saksa filmidest on ekraanilt läbi käinud kaks: Oskar Roehleri “Elementaarosakesed” ning Mattias Glasneri “Vaba tahe”. Mõlemad filmid käsitlevad seksuaalsust. Roehler teeb seda prantsuse kirjaniku Michael Houllebecqi 1998. aastal ilmunud sama pealkirjaga ja suurt kõmu tekitanud romaanist lähtuvalt, kuid režissöör on pehmendanud teose naturalismi ning loobunud enesetappudega lõpust.

Roehleri film jälgib kahte neljakümnendate eluaastate lävele jõudnud poolvenda, nende elu ja kujunemist. Nad on olnud erinevate vanaemade kasvatada, sest kergete elukommetega emal pole olnud aega lastega tegeleda. Poolvennad on täiesti erinevad karakterid. Tagasihoidlikust ning asjalikust Michaelist on saanud arvestatav molekulaarbioloog, ta on endassetõmbunud pelglik suhtleja. Bruno on tema täielik vastand, juba lapsena tüdrukuid piilunud poisist on saanud küll õpetaja, kuid selline, kes püüab isegi oma õpilaste hulgast leida seksipartnerit. Enda vaoshoidmiseks on ta sunnitud pöörduma psühhiaatri poole, kellele ta jutustab oma elust ja kujunemisest. Ning režissöör pakub Brunost jutustades rikkalikult seksstseene. Mistõttu mõned kriitikud on teda tõtanud juba võrdlema Fassbinderiga, mille aga Roehler oma intervjuudes on tõrjunud. Mõlemad poolvennad on tema filmis oma õnne leidmisega hiljaks jäämas. Kuid päris ilma nad ei jää: Michael leiab kaasaks lapsepõlveaegse koolikaaslase. Bruno leiab oma aga suviste pidutsejate kambast, kus harrastatakse oma fantaasiate väljaelamiseks grupiseksi. Kummagi õnn ei kesta aga kaua. Michaeli kaasa sureb vähki, ootamatult halvatuse saanud Bruno väljavalitu aga otsustab vabaks saada ratastoolist ning kukutab end aknast alla. Vapustatud Brunot näeme taas psühhiaatrikliinikus.

Glasneri “Vaba tahe” on süngem lugu, mis algab räige vägistamisepisoodiga ja lõpeb peategelase Theo enesetapuga. Sinna vahele mahub veel mitu vägistamisstseeni, sest Theo (keda kehastab üks tuntumaid saksa näitlejaid Jürgen Vogel) ei suuda valitseda oma vägivallaiha ja seksuaaltunge isegi siis, kui ta on leidnud pika otsimise järel endale tüdruku Nettie (Sabine Timoteo). Ta tunnistab tüdrukule oma mineviku üles ja jätab ta maha, kuid Nettie hakkab Theod siiski otsima. Film lõpeb kaadritega mereäärsel pingil. Theo istub pingil ja vaatab avamerele, käes on tal žiletitera. Ta on otsustanud lahkuda – vabal tahtel, teadlikuna oma süüst. Tema juurde jõudnud ahastav Nettie ei suuda teda takistada.

“Vaba tahet” on raske vaadata – ja mitte ainult paljude vägivallastseenide tõttu, millega lugu on pingestatud, vaid linateos mõjub oma üksluisuses igavalt. Sellele filmile ei tahtnud aplodeerida mitte keegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht