Balti näitlejad natside ja rüütlite vahel

Aarne Ruben

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on baltlastest näitlejad valdavalt keeldunud välismaa lurjuste osi täitmast. Kuramaa lossi kutsuti kokku mitukümmend näitlejat, ideoloogiarinde veterani, kes on kunagi filmides mänginud fritse ja blondiine. KAADER FILMIST

Üle kolmekümne aasta on Nõukogude massiteabevahendid tootnud vene rahva kangelasliku võitluse lugu Suures Isamaasõjas. Venemaa on selleks müüdiloomeks rakendanud oma parimad jõud nii kirjanduse kui filmikunsti vallas. Nüüdne film „Fritsud ja blondiinid” annab sellele kõigele vastulöögi ja paljastab venelaste võõraviha põhjused. Nõukogude filmis Balti näitlejatel ei lastud isegi rahulikult süüa, nagu näitab filmi ühe peategelase, Uldis Lieldidžsi kirjeldatud juhtum pelmennaja’s. Ka söögi ajal pidi rahvas teda tingimata fašistlikuks okupandiks sõimama.

On tõesti õnnestunud leid, et filmi peakangelaseks on tehtud just lätlane Uldis Lieldidžs, mees, kes on hävitanud kogu oma arhiivi, kuid ei kahetse midagi. Just talle on antud kõige rohkem osatäitmisi veneaegsetes teisejärgulistes sõjafilmides. Korraks paistab ka film võtvat positsiooni, just nagu oleksid Balti näitlejad ise süüdi, et nad müüti tootsid. Lieldidži pannakse ülekuulamise alla, tema poole suunatakse lambid ja Mart Sanderi hääl pärib: „On see ikka tõesti tõsi, et te filmides kordagi inimeste poole ei tulistanud?”.

 

Fatalist ja kurva kuju rüütel

Kaamera saadab Lieldidžsit ka Anapa filmifestivalil, kus ta mõtiskleb varjukülgede üle, mis saadavad meie olemist siin planeedil Maa. Mehe arutlustest selgub väga huvitav filosoofia: need on ise õnnetud, kes omale vaenlasi otsivad. Fašiste pole suurt kunagi olemas olnud, vaid mõned Mussolini sõbrad olid fašistid. Sevastoopoli delfinaariumis elavad lõbusad delfiinid on aga inimeste arengust kaugel ees, meie „eetikat” ei anna nende eetikaga võrreldagi. Lieldidžs arvas, et raudse eesriide kokkuvarisemisega läks midagi paremaks, aga selgub, et ei läinud. Inimesed on ikka sama väiklased kui ennegi.

Lieldidžs on fatalist ja kurva kuju rüütel: ühel päeval tegi ta kõigega lõpparve ja töötab nüüd öövalvurina ühes plaadipoes. Aga 2004. aastal tuli lätlasele uus kiusatus: pakkumine mängida SS-last Fortnerit teleseriaalis „Punane kapell”. „Mis nad mulle ikka teha saavad, ega nad minu renomeed ju ikkagi ei purusta,” võis lätlane mõtelda ja nii ta siis mängiski välja selle Saksa luure agendi, SS-Sonderkommando kuju, kes pidi purustama Nõukogude välisluure rühma „Punane kapell”. Mõnda teist baltlast, näiteks Algimantas Masiulist, ei ole vene kino siiamaani unustanud, maestro saab endiselt ahvatlevaid pakkumisi, mida ta juba ammu enam vastu ei võta.

„Balti näitlejad moodustasid grupi, kes ei saanud peaaegu kunagi tööd esmaklassiliste režissööride juures,” on kurtnud Juozas Budraitis. „Nad pidid kogu aja kehastama fašiste ja miljonäre. Minule ei antud ainult fašistirolle teha, aga oli inimesi, kes tegid neid kogu aeg, Algimantas Masiulis näiteks. Päris kahju hakkas neist.”

Fašistide kehastamine oli Balti näitlejate puhul muidugi vaid asja üks külg. Sergei Tarassov pakkus neile järjekindlalt hoopis õilsate rüütlite (ka välismaalaste!) osi ajaloolistes lastepõnevikes, mis mõjutasid palju tollaste laste maailma. „Ballaadis õilsast rüütlist Ayvengost” (1983) mängisidki ausaid rüütleid rõhuvas enamikus leedu näitlejad; Masiulise kutsus Tarassov tagasi kaks aastat hiljem, oma „Musta noolde” (1985). „Polnud mingit mõtet anda välismaalaste rolle näiteks gruusia näitlejatele,” kirjutas keegi kusagil venelaste filmifoorumis.

Uued „lurjused”

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on baltlastest näitlejad valdavalt keeldunud välismaa lurjuste osi täitmast. Sellele tühjaks jäänud ambrasuurile viskus nüüd peaaegu ainsana venelaste oma näitleja Aleksandr Rapoport, kes mängis tänu oma heale võõrkeelteoskusele CIA ülemat („Peeglisõjad”, 2005) ja salakavalat finantshaid („07 vahetab kurssi”, 2007). Veebilehekülje „Antikangelane kaasaegses vene filmis” andmetel on tõsine antikangelane ka Aleksei Polujan, kellest ka Arbo Tammiksaare filmis „Fritsud ja blondiinid” piisavalt juttu on.

Nimelt astus Polujan vastupidise sammu Balti näitlejatele: nõustus täitma Vene sõduri-vägistaja osa sakslaste filmis „Anonyma – eine Frau in Berlin”. Neil päevil on see film jõudmas vaatajate ette. „Venna” üht staari Polujani tabas selle tembu eest Venemaal kriitikalaviin: „Polujan, me maksame sulle, et sa Saksamaa filmivõtetel kaasa ei teeks”, „Sellised reeturitest lurjused nagu tema pole ära teeninud mitte üksnes karistust, vaid ka avaliku hukkamise, et teistel ei tuleks mõttesse Venemaad ära anda”, „natsid võtsid maha pronkssõduri, aga Polujan elab nende juudaseeklite eest”. Polujan ise ei pidanud seda teemat üldse kõneväärseks, vaid reageeris sellele nagu Tõnu Aav filmis: „Roll on roll, olgu ta või võõrast keelt kõneleva oma”.

Ajuti tundub juba, et nii paljude venelaste suurimpeeriumi-ihalus on muutunud täiesti retsidiivseks. Nõukogude Liidu lagunemisega kaotas moolok suuri tükke ja nii mõnelgi on seda raske üle elada. Ka Arbo Tammiksaar seob oma filmis osavalt toonased Balti näitlejad ja praegused vene kogukonna vandaalid. „Fašistõ! Fašistõ!” karjuvad kinolinal agressiivsete vene noorte karjad, samal ajal aga ilmuvad ekraanile Lieldidžsi, Lumiste, Banionise, Aava, Budraitise, Järveti, Petkevičiuse, Luige, Masiulise, Tomkuse jne pildid. Need oleksidki siis need inimesed, kes on aastakümneid hoolitsenud meie kohta käivate stereotüüpide loomise eest. Aga nad ei ole süüdi: paljude jaoks olid SS-laste rollid võimaluseks anda vaenlaselegi inimlik psühholoogia. Mille kohta ütleb Tammiksaar: „Tekib ootamatuid vastasseise, kui näitlejate algatusel hakkab antikangelaste kujutamisse tekkima inimlikkust ja psühhologiseeritust. 1973. aasta filmis „Blokaad” Juozas Budraitise kehastatud Hitleri adjutant major Dannwitz on „inimnäoline fašist”. Ta koguni kasvab ümber pärast raskeid hingelisi läbielamisi…”

 

Venemaa tööstusharuks on natsielementide otsingud Tallinnas

Stereotüübist tekkis ka konflikt „Fritsude ja blondiinide” levitajate ja Tallinna linnavalitsuse vahel, mis aga kohe lahenes. Nimelt soovitas üks linnaisadest muuta linateose reklaamplakati kujundust: Saksa kiivriga tegelase asemel oleks sinna tulnud imeilus blondiin. Muudatusi oli linnaisadele vaja selleks, et Vene propagandamasin ei saaks Saksa kiivris tegelase reklaami 9. mai paiku kohe ära kasutada. Venemaal on tekkinud omaette tööstusharu, mille sisuks on otsida Tallinnast natsismielemente. Niisuguseid solvanguid ei ole vaja linnale, kes 2011. aastal pürgib Euroopa kultuuripealinnaks.

Sa võid kõnelda ükskõik mida, selle heledapäise nähvitsa jaoks, kes mitme Vene telekanali ülesandel pronkssõduri juures ja mujal reportaaže tegi, jääd sa ikka ja alati paadunud fašistiks. Ta teeb kõik selleks, et leida „fašismi” ka sealt, kus seda pole kunagi olnud. Jekaterina Zorina laseb filmida looduse poolt kiilaks jäetud kaitseliitlasi ja esitab seda Venemaa publikule kui „SSi rünnakrühma”. Ta laseb mitmel eestlasel öelda sõna „riik” ja toimetab siis heliliselt öeldut, et see paistaks kui Reich. Tüdrukud mängivad asfaldil keksu, aga ma olen täiesti kindel, et Vene TV-kanalite jaoks töötav näitsik on valmis isegi osa ruutusid maha nühkima, et kriidiga asfaldile joonistatu paistaks haakristina.

Ja muide, Tallinnast võib ju veelgi leida „fašismi” nende telekanalite tarvis. Pirita tee ja vana Narva maantee vahel on haljasala, millel on korralikult ruutudesse külvatud erivärvilised lilled. Teatud nurga alt on võimalik seda filmida niimoodi, et lilled paistaksid haakristina. See on kollektiivne ajuvaba imperialismihüsteeria, mis praegu osa venelaste teadvuses toimib, ja leidub küllaldaselt poliitprostituute, kes on valmis seda hüsteeriat ka kõige väiksemate summade eest teenindama.

Mart Sanderi arvates oli kõige keerukama psühholoogiaga nats, nn natsi-Hamlet füürer ise. Kuid nõukogulikus kino kunstis ei ole seda ideoloogiliselt nii olulist rolli baltlastele usaldatud. Seal mängis seda alati Saksa DV näitleja Fritz Dietz, kel muid filmiosi peale Hitleri praktiliselt polnudki. Nagu Mihheil Gelovani mängis filmilinal alati Stalinit. Muidugi ei süüdistanud Dietzi Saksamaal vist keegi, et ta kisub sakslaste maine alla.

Samasse tüürib oma jutuga filmis Tõnu Aav. Mängides Saksa ohvitseri, kes hukkab partisane, satub ta Berliinis reaalsete sakslaste peale, kes on väga imestunud selle üle, mida Nõukogude näitlejad Saksamaa pealinnas teevad. „Mängime Saksa ohvitsere,” vastavad näitlejad. Sakslased imestasid väga ja väitsid, et sovetid ei taipa ju midagi eht sakslase psühholoogiast ja „mis nendest vanadest asjadest ikka nii väga välja tuua”. Hitlerist aga teab ehtne sakslane, et tema kohta võib juba öelda kõike, süüdistada teda ka sellistes pattudes, mida ta reaalselt sooritanud polegi. Sest Hitleri kangelaslikkusest ei ole saksa kultuuris midagi järel: ta oli lihtsalt madu, keda nemad olid oma rinnal soojendanud. Ja just sellepärast jäi Fritz Dietz ka kriitikata.

„Fritsud ja blondiinid” on väga hea ning ajalooliselt korrektne film, mille paradoksaalsel kombel teeb veetlevamaks just Uldis Lieldidžsi isiksus. Küllap polnud eriti kerge teda nii rasketele küsimustele vastama saada.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming