Baari-Jüri, näri muru, Tipp ja Täpp nüüd tvistivad

 

?KOHTUMINE TUNDMATUGA?. Re?issöör Jaak Kilmi, stsenarist Urmas Vadi. Osades Raivo E. Tamm, Tiit Sukk, Andrus Vaarik, Peeter Oja, Ülle Kaljuste, Maria Avdju?ko jt. Esilinastus 1. jaanuaril ETVs. Kuulun maiste primaatide hulka ja seetõttu armastan kommi süüa. Karl Vaino, kes tuli Tipist-Täpist hiljem, asendas kommid tursa, särje, vimma ja rääbisega. 1990. aastate uues paradigmas lansseeriti cola ja krõpsud, aga nende saaduste maitse ei meeldi mulle teps. Tahan Kasekese kommi. Usun, et eesti parimad (komöödia)filmid tehti 1960. aastatel. Samal kümnendil kui teleekraanil särasid tädi Rutt ja Valdo Pant. See ei ole pelk lapsepõlve nostalgia; ?Viini postmark? lihtsalt on hea film. Hilisematest kümnenditest ei meenu ühtegi nii siiralt naljakat eestlaste tehtud filmilugu.

Hea nalja tegemine on omaette kunsttükk. Nali ei peaks olema õel ega toores. Irooniline nali võib olla vaimukas, aga tegelikult naerame või pigem itsitame tol puhul kahjurõõmust, kus kahjule jääb suurem osa kui rõõmule.

Südametarkus ja lolli kahjurõõm

Urmas Vadi stsenaariumi järgi ja Jaak Kilmi re?ii all valminud telefilmis ?Kohtumine tundmatuga? tehakse südamlikku nalja. Filmis leiduv huumor on olemuslikult sarnane 1960. aastate komöödiaklassikaga ja naivistist maalikunstniku Paul Kondase kui ka teiste temataoliste tõsinaljaka, mitte kunagi ilkuva alatooniga huumoriga, milles enamasti (nii nagu ka Kilmi-Vadi filmis) on pisuke moraal. Vaadake palun Kondase maalide sürreaalseid lavastusi ?Näärivana kalastab?, ?Fantaasia rakettidega?, ?Kohtumine? ja ?Suplevad mehed?! Lihtsus ja heatahtlikkus ei tähenda sugugi igavust, lamedust ja sülti. Vastupidi, vaid (südame)tark suudab rõõmu jagada, loll tunneb kahjurõõmu.

Kommidega ei tohi liialdada ega naljategemist pikaks venitada. Hoolimata ansambel Collage?i närvilise ?taba-taba-taba-taba? saatel ekraanil sebivast sigaderevolutsioonilisest naistesalgast, planeetide kaootilisest tiirutamisest ja kenast hundikoerast venivad esimesed kümme minutit nagu Tallinnfilm.

Õnneks läks sü?ee edaspidi konkreetsemaks. (Mõned venivad kaadrid tulid ka hiljem. Eriti nende kohtade peal, kus dialoogi asendas liigkülluslik visualistika.) Jään vaatama ja rosinad tulevad. Esimesed koos Andrus Vaariku kehastatud Karl Vainoga, kes subtitreerija Mati Tilba (Tiit Sukk) järjekordse saamatuse tõttu peab absurdselt hea kõne sellest, kuidas revolutsioon on rahu allikas ? allikas ujub kala ja rahu ongi tegelikult kala. Järgmine rosin ronib ekraanile Marsi asuka Tipi tegelaskuju (või oli see Täpp?) suust. Tüübid vaatlevad omanimelisi, Maal elavaid lastesaate nukktegelasi, kes laulavad tuntud kommisöömise laulu: ?Täna sööme komme, homme sööme komme, komme sööme ülehomme?. ?Fui, primaadid!? pannakse tolleaegsed laste lemmikud (Maa elanikud) paika.

Sürri nalja, mis antud filmis ei ole tegelikkuse-kes-kusilikult õel, vaid viinipostmargilikult südamlik, saab filmi lõpuni piisavalt. Vadi-Tilba maapealse armastuse kirjeldus Marsi Tipile, kes ei ole varem praktiseerinud ebaratsionaalset tundlemist, kõlab umbes nii: ?Armastus on kui saaks nõgestega vastu kannikaid, tulevad kublad?.

Leebe moralism: armastus ja kaine pea päästavad inimese. Idealistlik ja lapsi armastav Rutt jääb ellu, kui Tipp saab nõgestega. Piret, kes elab molkusest Tilbaga, jääb armastusele kurdiks. Tema lemmib Tilbat vaid raha ja auto pärast. Tilba on õnnelik, et tegi oma esimese saate üksinda ja täiesti kaine peaga. Kellele ei meeldiks armastusväärne ja kaine kodanik, eriti uue aasta esimesel päeval.

Alkohoolne tardumus ja hall kardinal

Kusagilt on meelde jäänud, et Eesti Televisiooni 50. aasta juubeli puhul tehakse mitu filmi. Esimesena linastunud filmis on kangelaseks aasta 1969; kiitus kunstnikule ja muusika valijale stiilitunnetuse ja ajastutruuduse eest, kiitus Valdo Pandile Raivo E. Tamme suurepärases esituses ja Matile. See, et eesti rahva iidol Valdo Pant teles esinedes alati kaine ei olnud, pole saladus. Kes telemaja kohvikus või Kungla kõrtsis käisid, nägid enamasti mõnes lauas Tiidust või Panti tiksutamas. 1960ndate-70ndate pooljumal Pant leidis filmis oma skisofreenilisele olukorrale lahenduse (alkohoolses) tardumuses. Tipp: ?Näib, et Pant tardus stressist?. Mati, kes on juba moodsama aja mees, üritab avaliku  tähelepanu survel tekkinud skisofreeniaga kohaneda. Tema peas elavad üheaegselt nii Tilba, Pant, marslased Tipp-Täpp kui jumal.

Teles ja enamikus ametiasutustes töötas alati hall kardinal, kes kõike juhtis-kontrollis. Filmis täitis rõlge olekuga vennikese rolli ilmselt fantoom või tegelik marslane. Nii pisikest näitlejat (ka lapsnäitlejat) ma ei tunne ja käepärased meedias ilmunud filmitutvustused suurepärast näitlejat nimeliselt ei maini. Avalikkus ei tohtinudki halli kardinali tunda.

Üks mõte veel. Vadi stsenaariumiga oleks mõni teine re?issöör ehk paremini haakunud. Kilmi on tuntud sotsiaalse sõnumi filmindajana. Sotsiaalne närv on vajalik, aga vahest sai Kilmi seekord nõgestega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming