Avatud ühiskond ja suletud ruum

Donald Tomberg

Cantet’ filmis on klass väike läbilõige Prantsuse ühiskonnast ja ilmselt võib öelda, et selles klassis/koolis toimuvat võib vaadata ka kui selle ühiskonna mudelsituatsioone. Mängufilm „Seinte vahel” („Entre les murs”, Prantsusmaa 2008, 128 min), režissöör Laurent Cantet, operaator Pierre Milon, peaosas François Bégaudeau. Linastub kinos Sõprus alates 20. II . Möödunud aasta Cannes’i festivali võidufilm, Laurent Cantet’ ja François Bégaudeau „Seinte vahel”, toob vaataja ette pooldokumentaalse loo. Ühes tavalises prantsuse riigikoolis maadleb emakeeleõpetaja François Marin oma klassi õpilastega. Kool asub eeslinnas, õpilasteks on peamiselt immigrantide järeltulijad. Kuigi film on lavastatud, areneb lugu esteetikalt nagu dokumentaalne jutustus: kaamera jälgib sündmusi kõrvalt ja kiretult, poeetilisi  aktsente ei lisata. Nõnda on ka vaataja selle filmi puhul nagu vaatleja positsioonis.

On selge, et integratsiooniteemale ei olegi nagu ühest ja lihtsat lahendust ning et tänane globaliseerumine on toonud kaasa olukorra, kus eriti teravalt tõuseb üles identiteedi küsimus. Laiemalt ning ehk veidi lihtsustatult võttes võiks öelda, et probleemi juur on selles, et kui ühiskonna (riigi) arengu ja ka identiteedi määratleb eelkõige majanduslik arvestus, mis  vältimatult toob kaasa teatud protsessid ja muu hulgas ka immigratsiooni, siis üksikinimese identiteet on ainuüksi majanduslikust arvestusest palju keerulisem ja nõudlikum nähtus. Ikka on olemas sellised asjad nagu erinevad kultuurilised taustsüsteemid, kultuurilise „teise” probleem, on olemas mälu ja vajadus määratleda ennast veel kuidagi, mitte ainult raha kaudu. Kuid vahetult, olukorras endas, arvan, avalduvad vastuolud eelkõige kui  keeleprobleem. Ja seda kahel tasandil. Esiteks elementaarne: üldse võimalus kommunikeeruda ehk rääkida samas (rahvus)keeles. Teiseks (elementaarse suhtes sekundaarne) puudutab kultuurilist enesemääratlust ehk siis võimalust rääkida ühtses kultuurilises taustsüsteemis, samas koodis n-ö samadest asjadest ja ka piisavalt sarnaselt selleks, et üksteist mõista. Teine tasand võib tagasi viia ka järelduse juurde, miks on just ajaloost arusaamine, ajaloo  mõtestamine viimasel ajal olnud põletav teema. Olevik toetub ju minevikule. Aga kui territoriaalselt ühtses ruumis (seinte vahel) on erinevad kultuurilised entiteedid, siis on kõrvuti ka erinevad minevikud ja arusaamad minevikust. Ja mida teha siis, kui need minevikud ja arusaamad ei kattu? Või on lausa vastupidised ja haakumatud? Kui näiteks Marokost sisserännanute perest pärit koolipoiss istub Prantsusmaal ajalootunnis, kuidas peaks õpetaja  ajaloost rääkima? Kuidas ta peaks rääkima Maroko ja Prantsusmaa ajaloolistest suhetest, kuidas käsitlema kolonialiseerimist? Aga kui klassis istub üldse vaid paar prantslast ja enamus on teistest rahvustest, kuidas siis üldse rääkida Prantsusmaa ajaloost?

Küsimus on isegi veidi koomiline, aga näiteks Prantsusmaal ilmselt päevakorras. Cantet’ filmis on tegelaseks emakeeleõpetaja, aga ilmselt saaks integratsiooniteemal üsnagi põneva filmi ka  ühest keskmisest Prantsusmaa riigikooli ajalooõpetajast ja tema suhetest klassiga. Nii või naa, kultuurilise identiteedi nurgakivid on ikka samad. Ajalugu (mälu) ja keel. Võiks ju uuesti meenutada ka koduseid pronksiöö tegelasi ja seda, millele nad rõhu asetasid. Õigemini, kuidas nägid nemad antud olukorda. Nende arvates rünnati ju mälu. Aga mälu = identiteet. Teine aprillimässajate valupunkt oli aga dialoog, õigemini dialoogi puudumine. 

Mitmeid kordi ülekorratud tagantjärele (ja mitte ainult) tarkus on lihtne: dialoogi olemasolu korral oleks kõik võinud minna ka teisiti. Kui oleks olnud dialoog, siis me võibolla ei mõtlekski praegu sellele, kas Linteril ja ta kamraadidel on midagi Eesti ajaloos kaasa rääkida. Nojah. Aga võib-olla täidab nüüd meil mingis mõttes dialoogi osa ka saabunud majanduskriis. Seda on muidugi pea võimatu ennustada, aga raske olukord pidavat ju inimesi  liitma.

Vastandumise õigus ja kohustus

Cantet’ filmis üritab õpetaja François oma klassi õpilastele igaühele eraldi läheneda, igaüht eraldi mõista. Peamiselt immigrandid, 14-15aastased õpilased, teavad aga väga täpselt, et õpetajale tuleb vastanduda lausa põhimõtteliselt. Võiks ju esitada rumala küsimuse: aga miks üldse tuleb õpetajale vastanduda põhimõtteliselt? Vastuses ristuvad samuti  identiteediteljed. Vastanduse kaudu tunnetatakse iseennast paremini, vastandumine aitab määratleda oma mina. (Revolutsionäär võib olla ka psühholoogilisest profiilist lähtuvalt, nii et ideoloogia on isegi teisejärguline.) Ning teiseks: on mingid sellised paratamatud asetused, kus vastandumine on juba sotsiaalsesse rolli n-ö sisse kodeeritud. Paar õpilaneõpetaja on üks sellistest asetustest. Ning kui identiteet on niigi habras, siis õpetajale vastandumine  aitab samuti luua nii hädavajalikku status quo’d.

Üks liin, mida Cantet’ filmis on võimalik jälgida üsna mitmes variatsioonis, on just kohustuslik vastandumine ja vaid näiliselt oma õiguste kaitsmisest sündiv draama. Võiks öelda, et siin saab tühisest oluline ja teisejärguline kasvatab endale määravad ja lõplikkusele viivad mõõtmed. On võimalik jälgida, kuidas tegelikud põhjused ei ole konfliktides peaaegu kunagi otseselt  esil, mis aga tähendab, et jäämegi ikka ja jälle tegelema vaid tagajärgedega. Kaugemale me aga ju minema ei peagi. Seda enam, et kõik, kes tahavad vaadata kaugemale, teevad seda ikka isiklikul vastutusel. Meie sotsiaalne reaalsus painutub ümber šabloonide järgi. Ja veidi kibedalt võib nentida, et üksikisiku kangelaslikus võitluses šablooniga tuleb tavaliselt ikka võitjaks šabloon. Klassi värvikast tegelasgaleriist tõuseb  filmi arenedes teistest rohkem esile üks probleemne poiss. Mali päritoluga Souleymane’il on täiesti olemas liidriomadused ja muidugi peab ta status quo raames ka õpetajaga ülbitsema.

Aga teistpidi on poiss ka nagu lõksus. Nii et kuidas ta peakski ennast avama. François leiab sellise õhkõrna tee, nii et tema ja poisi vahele tekib usalduse võimalus, kui korraldab poisi tehtud fotodest klassis improviseeritud mininäituse. Poisi rõõm on siiras. Selgub, et ka tema  on milleski andekas ja et tema eneseväljendus pakub teistele huvi. Väike suur võit võiks öelda. Siis aga tuleb klassi uus õpilane, samuti Aafrika päritoluga Carl, vihjamisi antakse teada tema kriminaalsest taustast. Möödaminnes näeme, et Carli ja Souleymane’i vahel tekib rivaliteet, jalgpalli mängides sõidab Carl viimasele üsna hoolimatult sisse, ühes klassitunnis provotseerib Carl aga Souleymae’i juba otseselt, naeruvääristades tema Mali identiteeti. François  sekkub, Souleymane peab kaitsma oma staatust ja identiteeti, ta lausa peab ka Françoisile vastu hakkama … Souleymane käitumist hakatakse arutama kooli juhtkonna ringis, vastaval koosolekul on klassi esindajatena kohal ka kaks tütarlast. Suurema osa ajast tüdrukud koosolekul kihistavad. Esmeraldal läheb lust isegi nii suureks, et ta peab vahepeal omatahtsi koridoris ära käima. François on koosolekul ainus, kes  Souleymane’i kaitseb, ning kui arutatakse poisi käitumist ja halba õppeedukust, ütleb ta poisi kohta: „Aga võib-olla on ta oma piirid juba saavutanud”.

See mõte aga tähendab ju, vaata, kuidas tahad, ainult kaitset. (Kui poiss on saavutanud piirid korrarikkumises, siis on ju hästi, kui aga õppimises, siis see tähendab ju, et ta teeb oma maksimumi.) Tund klassis pakub aga üllatusi. Esmeralda on klassi informeerinud koosoleku käigust ja teinud teatavaks,  et François nimetas Souleymane’i piiratuks. „Tõde” on päevavalgele toodud ja loomulikult on Souleymane solvunud, sest François on ta reetnud (meenutame õrna usaldust, mis tal õpetaja vastu juba tekkis). Souleymane pärib õpetajalt aru. François tunnistab, et ta nõnda ka ütles. Tüdrukud lisavad õli tulle, Souleymane läheb endast välja ja tahab lahkuda, olukorda sekkub Carl, kes teda kinni hoiab, Souleymane rabeleb lahti ja lööb kogemata koolikotiga  kaasõpilase nina veriseks. Souleymane põgeneb ja … Nüüd tuleb arutamisele juba poisi koolist väljaviskamine. Kuid, nagu selgub, koolist väljaviskamise järel saadaks Souleymane’i isa poisi võib-olla tagasi Aafrikasse. Filmi arenedes saame näha, et Françoisi vastuseisust hoolimata ta ka koolist välja visatakse.

Milleks neist stseenidest nii pikalt kirjutada? Aga selleks, et nähtud arengus on ilmekalt esil kõik justnagu kõrvalised faktorid,  mis aga tegelikult osutuvad reaalsuses määravaks. Souleymane’i hoiaku põhjus tuleneb suuresti kohustusest hoida staatust ja tekkinud rivaliteedist Carliga. Tüdrukud painutavad õpetaja suhtumise ja sündmuste sisu vastupidiseks oma, õpetajale vastanduva hoiaku järgi, olles ise seda teadvustamatagi tegelikeks draama autoriteks. François ei saa hakata Souleymane’ile rääkima, kuidas asjad tegelikult olid, sest see mõjuks ebausutavalt ja  lipitsemisena. Nendest liidetavatest saadakse kokku summa, mis pole resultaadina rohkem ega vähem kui Souleymane’i Aafrikasse tagasisaatmine.

Aga kes siis lõpuks võitis? Kes saab pärja pähe? Cantet’ filmi järgi võiks öelda, et lõppkokkuvõttes võitis kihistamine. Kui komisjoni otsus väljaviskamise kohta on suhteliselt etteaimatav (kui komisjon selleks juba kokku tuleb, siis ilmselt saab teoks ka väljaviskamine), siis märgib see ka laiemalt (kooli)süsteemi šabloonsust.  Võiks isegi öelda, et üsna teravalt välja toodud õpetajat juba põhimõtteliselt torpedeerivate tüdrukute hoiak ning komisjoni hoiak moodustavad siin filmis mõttelise paari. Ning šabloonsus on ju efektiivne. See võimaldab vähese vaevaga määratleda seda, kes oleme „meie”, ja tuvastab kiirelt, õigemini toodab juba ette süüdlased.

Vabadus ja vangla

Cantet’ filmis on klass väike läbilõige Prantsuse  ühiskonnast ja ilmselt võib öelda, et selles klassis/ koolis toimuvat võib vaadata ka kui ühiskonna mudelsituatsioone. Ühelt poolt on ühiskond kui avatud ruum, kuhu saavad kokku tulla inimesed kõige erinevamatest kultuuridest, teiselt poolt peavad aga erinevad etnilised rühmad ka reaalselt kuidagi omavahel kõrvuti hakkama saama. Ollakse ju ikka kusagil „seinte vahel”, töökohal, koolis … Sisserännanud, eriti noored, olles oma sotsiaalsesse  staatusesse ja eeslinnadesse suletud, tajuvad enda säärast sotsiaalset ettemääratud ka kui teatud mõttes vangistust. Sellises püstituses on vastandused eriti kerged tekkima ja olukorda komplitseerib siin just taustsüsteemide paljusus. Kui siin üldse miski aitab, siis kommunikatsioon ja metsik tahtmine näha ka „selles teises” inimest, kellel on oma väärikus. Ja kõigepealt peab tahtma ja suutma vähemalt mingi piirini  teisest aru saada. (Mis ju ei tähenda, et kõik on ette aktsepteeritud.) Aga see on tuim ja tänamatu töö, mille käigus on võimalus endale hoopis kõikvõimalikud õnnetused kaela tõmmata.

Cantet’ film ei joonista vaataja ette kujundeid, aga vähemalt üks stseen toimib siin iseenesest vägagi kujundlikult. Souleymane’i koolist väljaviskamise küsimuse arutlusele on kutsutud ka poisi ema. Aga ema ei mõista sõnagi prantsust. Ema räägib väärikalt komisjonile  omas keeles vastu, komisjon ei mõista aga ema jutust mõhkugi. Halva õppeedukusega Souleymane on tõlgiks ema ja komisjoni vahel, vahendades oma saatuse kaalumist. Kui ema kuuleb, et poega ähvardab väljaviskamine, ütleb ta vägagi tõsiselt midagi omas keeles ja ainus, mida kuulaja siin mõistab, on sõna „Mali”. Vaatajale on umbes 99 protsenti selge, et ema palub poega koolist mitte välja visata, sest muidu saadab poisi isa ta tagasi  Malisse. Souleymane jätab ilmselgelt selle jutu tõlkimata. Väärikus ei luba. Ja komisjon teeb otsuse, mis oli ette teada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming