Asi on asi, mitte see, mida selle asja kohta öeldakse

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „Lindmees ehk Võhiklikkuse ootamatu voorus” („Birdman, or Unexpected Virtue of Ignorance”, USA 2014, 119 min), režissöör Alejandro González Iñárritu, stsenaristid Alejandro González Iñárritu, Nicolás Giacobone, Alexander Dinelaris ja Armando Bo, operaator Emmanuel Lubezki, helilooja Antonio Sanchez. Osades Michael Keaton, Edward Norton, Naomi Watts, Zach Galifianakis, Amy Adams, Emma Stone jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Sõprus, Ekraan, Astri, Cinamon, Solaris, Artis.

Alejandro González Iñárritu „Lindmehes” on selle loo pealkirjaks pandud maksiim kleebitud näitleja Riggan Thomsoni (Michael Keaton) riietusruumi uksele. Olgugi et tegemist on üsna õhukese filosoofialõiguga – selliseid fraase levitavad Facebookis ja Twitteris tuima järjekindlusega inimesed, kes üritavad jätta muljet mõttesügavusest –, võtab see lause täiuslikult kokku „Lindmehe” keskmes olevad pinged, kuulsuse lõksud ja ettekujutuse tegelikkusest, mida kõike selles filmis ka mänguliselt pilatakse.

Film võtab kohe avastseenis hoo üles, kui me näeme Thomsonit (too on Broadwayl välja toomas lavastust lootuses, et see parandab tema mainet pärast aastatepikkust karjääri Hollywoodis superkangelase Lindmehena) mediteerimas mõne jala kõrgusel maapinnast. Silmapilk tekib vastuolu meie ettekujutusega sellest, mida ühes tüüpilises Ameerika indie-filmis näidatama peaks, ja meid kistakse maailma, kus reaalsus ja fantaasia on omavahel pidevas võitluses. Varsti saab selgeks, et see on vaid üks paljudest dihhotoomiatest siin filmis.

Narratiivi tasandil räägib film Riggani veendumusest, et tema aastad superkangelasena on kahandanud tema reputatsiooni näitlejana. Tema lavastus, Raymond Carveri näidendi „Millest me räägime, kui me räägime armastusest” adaptsioon, on katse näidata teda kellegi teise kui Hollywoodi hoorana. Kui aga mängu tuleb kõrvalosaline Mike Shiner (Edward Norton), paneb viimase katse iga stseenis „tõde leida” Riggani end tundma veel võltsimana ja kahtlema selles, kas see tema legitiimsusotsing on ikkagi vaeva väärt.

Lisaks muudele muredele hakkab Rigganit (Michael Keaton) kummitama ta kunagine alter ego Lindmees, kes veenab teda teatrist lahkuma ja naasma Hollywoodi kassahittide juurde.

Lisaks muudele muredele hakkab Rigganit (Michael Keaton) kummitama ta kunagine alter ego Lindmees, kes veenab teda teatrist lahkuma ja naasma Hollywoodi kassahittide juurde.

Kaader filmist

Ühest küljest analüüsib film pinget, mis tekib populaarsuse ihalemise ja midagi väärt olemise soovi vahel. Võitlus pulbitseb Riggani sees (pidevalt rääkiv Lindmehe hääl veenab teda lahkuma teatrist ja naasma Hollywoodi, et teha „Lindmees 4”) ning asja mõte tehakse vaatajale puust ja punaseks, kui teatrikriitik Tabitha Dickson (Lindsay Duncan) lubab lavastuse hävitada, ilma et oleks seda näinud, sest „ … ma vihkan sind. Ja kõike, mida sa esindad. Väljavalitud. Ärahellitatud. Isekad. Lapsed. Õndsalt koolitamata ja teemavõõrad, kes ei suuda kas või proovida teha päris kunsti”. Jääb tunne, et Iñárritu valikus võtta kriitik esindama negatiivset kangelast on teatud kahjurõõmsat kättemaksu. Riukalikku lähenemist on märgata kogu filmi rollivaliku juures. Pole saladus, et Riggani osa kirjutati kohe algusest peale silmas pidades Michael Keatonit, kes on olnud Tim Burtoni Batmani-filmide täht. Samas ei maksa ka unustada, et nii Edward Nortonil („Uskumatu Hulk”/„The Incredible Hulk”, Louis Leterrier, 2008), Naomi Wattsil („King Kong”, Peter Jackson, 2005) kui isegi Zach Galifianakisel („Pohmakas” 1–3 / „The Hangover” 1–3, 2009–2013) on olnud lühiromaan Hollywoodi peavoolu žanrikinoga. Filmis on lähenetud nende staari-persona’dele mänguliselt: Galifianakis on paigutatud tema tüpaažist erinevasse rolli (tema osatäitmine on siin filmis teistega võrreldes üsna sirgjooneline) ja lisatud sellega filmis alati kohal olevale tõelisuse ja fantaasia duaalsusele veel üks kiht. Kui intrigeeriv see duaalsus ka poleks, ei tohiks osatäitmiste puhast ja jõulist kvaliteeti siinkohal ära unustada. Kõrvalosalised on kõik tasemel, eriti Nortoni meetodnäitleja, kes eksponeerib võrdsel määral ülbust ja enesekindlust (kuigi tema lugu tundub üsna järsult lõppevat). Kõike hoiab aga koos Keaton Rigganina, näitlejana, keda piinab mõte ta enda võimalikust keskpärasusest. Keatoni närviliselt energiline tegelane on kokkukukkumise äärel, justkui kartuses, et kohe-kohe paljastatakse tema „vale”. Hingetuks võttev ja pillikeelena pingul esitus, mille käigus suudab Keaton oma tegelaskujust jätta ühtaegu nii sümpaatse kui ka vastumeelse mulje. Hetk, kui ta tütar Sam (Emma Stone) võtab ta kallal hävitavalt mehe olulisuse teemadel („Kes sa selline oled? Sa vihkad blogijaid. Sa viskad Twitteri üle nalja. Sul pole isegi Facebooki lehte. Sind pole olemas”), toob esile meeleheitliku soovi „olla keegi”, aga on ka traagiliselt valgustuslik moment, mõistmine, et elu on mööda läinud.

„Lindmehes” on lihtne näha Holly­woodi satiiri. Kuigi see on filmis alati kohal, ei jää Iñárritu kinni hammustavasse kriitikasse, vaid ohkab pigem sügavalt, maailmast väsinuna. „Lindmees” pilab nii neid, kes arvavad, et nad on üle nn madalast kultuurist, kui ka neid, keda võiks süüdistada madalaima ühisnimetaja pakkumises. Kõrge ja madala kultuuri dihhotoomia näitab end ka filmi esteetikas. Palju on olnud juttu sellest, et „Lindmees” jätab mulje ühest lõigeteta stseenist. See film on operaator Emmanuel Lubezki märkimisväärne tehniline saavutus, mõjub orgaanilisena, muutumata valitud vormi orjaks. Film mõjub teatrilikult, seda enam, et suurem osa filmi tegevusest toimubki päris teatrihoone sisemuses, ja on puudutanud teatri ja filmi vastanduse teemat. Kõrvutus meenutab veidi dialektilist käeharjutust: teatri naturalism versus puhas Hollywoodi-ekstsess (ühes Riggani fantaasias näeme võitlusstseeni, mis võiks vabalt pärit olla mõnest suurest suvefilmist). Kas „Lindmees” on parem ja seeläbi „rohkem väärt” film, kuna kutsub esile seose legitiimsemana tajutava teatritraditsiooniga? Kas tavaliste Hollywoodi troopide kasutamine teeb selle vähem kultuurseks? Filmis on hetk, kus Watts ja Amanda Riseborough suudlevad pealtnäha eikuskilt sisse sadanud olukorras – ja sellele episoodile ei viidata filmis enam kordagi. Tagantjärele tundub, et on nalja visatud Hollywoodis kõikjal viibiva erutusvajaduse üle ning viidatud, et selliste stseenide kasutamise taga on soov kõnetada võimalikult laia vaatajaskonda. Ühes teises kohas ütleb Shiner, et „populaarsus on prestiiži litsakas nõbu”, viidates sellele, et need kaks välistavad teineteise. Kas ka „Lindmees” võib olla üks või teine, aga ei iial mõlemat korraga? Iñárritu ei tundu filmi jooksul lõplikku valikut teinud olevat. Ta on nautinud hoopis nende sisekaemuslike küsimuste esitamist, soovimata neile mingit asjalikku vastust anda.

„Lindmees” on unikaalne elamus, sest nii vaatajaskonnaga kui iseenda vormiga mängitakse pidevalt mingit mängu. Hollywoodi ja seal elutsevate egode satiirina on see üks korralik teos, mille mõjule aitavad kaasa nii erakordne operaatoritöö kui mõned suurepärased osatäitmised. Ühe filmikunsti kui ehk kõige rohkem pinnapealsuses ja võltsuses süüdistatud kunstivormi esindajana on see film haarav uurimus tõelisuse olemusest ja sellest, et tõepüüdlust hinnatakse kõigest kõrgemaks.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming