Asi ei ole kirjastamises, küsimus on kirjutamises

Jaak L?s

Kirjastamisega pole probleemi, küsimus on: kuidas panna inimesed kirjutama? On põhjust veel kord naasta teema juurde: missugune on seis eestikeelsete filmiraamatute rindel? Teada on, et uusi omakeelseid filmiraamatuid sama hästi kui polegi (ei ilmu poeletile juba aastaid), samas seisame eesti filmi esimese suure tähtpäeva, 100. sünnipäeva künnisel. Aasta 2012 võiks olla eesti filmi aasta.

15. augusti Sirbis kutsub Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) tegevjuht Marge Liiske eesti filmist kirjutajaid üles tegutsema ja hakkama valmistama Eestis tehtud või tehtava filmitöö kajastusi raamatu vormis. Kirjutises „Hakake kohe tegutsema!” pöördutakse artikli „Tumm tünnis…” (vt Sirp 8. VIII) vastusena küll mõnevõrra üllatava konkreetsusega allakirjutanu poole, üllatavana selles mõttes, et küsimus ei saa ju olla ainult ühes või kahes võimalikus filmiraamatu kirjutajas, neid on potentsiaalselt õnneks tublisti rohkem. Aga ometi on väga hea, et neid kirjainimesi on nüüd avalikult julgustatud.

Sellega võinuks arutelu lõppenuks lugeda ja nende ridade kirjutaja võiks rahulikult vilet lastes riigiarhiivi jalutada, jätkama mõne Eesti filmiloo huviväärse täpi uurimist, et vaadata, missuguste protsesside voos see täheke on vilkunud, kui suureks selle saaks kirjutada jne.

Katsun kommenteerida mõnd Marge Liiske jutus esile tõusnud asja. Eriti veel, et vähemalt üks passus oli suunatud kindlale adressaadile. Siinjuures on tähtis lisada, et kuigi (esimese) vastulause kirjutas Marge Liiske, ei ole alljärgnev vastuseks üksnes temale või veel enam, mitte mingilgi määral ei tohiks vastusest välja lugeda etteheidet temale ja tema taga seisvale äärmiselt tähtsale Eesti filmindusinstitutsioonile. Pealegi ei ole ju EFS kaugeltki ainus riigieelarveline institutsioon, mis võiks eestikeelsete filmiraamatute valmimisele mitte üksnes moraalselt kaasa aidata. Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvusringhäälingu Eesti Televisioon (kõik mis puutub Eesti Telefilmi), Tartu ülikool, Tallinna ülikool… kes veel? Midagi on aja jooksul ju ikka ilmunud, ent koondpilt on võrreldamatu teiste kunstivaldkondadega: teater, muusika, arhitektuur jm.

Aga nüüd tagasi algatatud arutelu juurde. Olgu siis veel kord juttu mälust. Meenutame.

Lisaks alates 2001. aastast igal talvel ilmuvale reklaamfilmograafiale „Estonian Films” (2005. aastast lisandus sellele igakevadine „Estonian Documentaries”), toetas Eesti Filmi Sihtasutus XXI sajandi avakümnendi esimesel poolel terve rea filmiraamatute valmimist. Õnneks ilmus filmiraamatuid ka väljaspool EFSi toetusringi, näiteks Eesti Rahva Muuseumi üllitatud Johannes Pääsukese raamat ja 2004. aastal tulnud Juri Lotmani „Filmisemiootika” eestikeelne tõlge. Toetati järgmisi raamatuid: „Kummardus Andrei Tarkovskile” (ilmus 2001), „Nimed marmortahvlil” (2002), „Between Genius & Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation” (Chris Robinson, 2003), „Pääsuke. Filmitegijate infoleht 1993–2001” (2003), „About Estonia” (Eestimaa Raphaël Gianelli-Meriano Kinobussi ringreisi(de)l tehtud fotode vahendusel, 2004), „Tallinnfilmi mängufilmid 1977–1991” (Õie Orav, 2004), „Keskea rõõmud” (Valentin Kuigi mängufilmistsenaariumid, 2005), „Pärnograafia” (Toomas Kall ja Priit Pärn, 2006). Ühele autorile anti oma aja kohta üsna soliidne toetus raamatu kirjutamiseks vajalikeks arhiiviuuringuteks, ent raamatu käsikiri on minu teada tänini valmimata, ehkki kõik planeeritud eeltööd on ära tehtud. Üks toetustaotlus raamatu kirjutamiseks ja kirjastamiseks jäi rahuldamata, kuna esitatud tekstinäited ei osutunud veenvaks. Võib-olla olen ka midagi unustanud, sel juhul palun vabandust.

Niisiis, raamatud EFSi toel ilmusid, viie aastaga kokku kaheksa, kõik väga erinevad nii tekstilt kui vormilt. Ei palju ega vähe. Võinuks olla rohkem, aga suurema hulga toetamine oleks olnudki juba kahtlane, sest EFSi nn varia eelarverida oli ja on endiselt kõhnuke, ehkki kunagisega võrreldes märgatavalt kasvanud  nagu ka EFSi kogu eelarve.

Oluliseks peeti just nimelt nn altpoolt tuleva initsiatiivi toetamist, mis on nüüdseski arutelus tähtsal kohal. Konkreetset sihtprogrammi ei olnud, oli üksnes otsustatud, et kui vähegi võimalik, tuleb filmiraamatute valmimist toetada. Vahendeid selleks oli üsna napilt, EFSi peaeesmärk oli ja on filmide valmimise toetamine. Tookordses filmindusolukorras, mis erineb tänasest võib-olla nagu kuu päikesest, oleks raamatuprogrammi väljakuulutamine olnud ennatlik, ehkki sellest oli juhatustes korduvalt juttu. Küll sai välja kuulutatud ja teostatud Eesti filmiajaloole keskendatud programmid „Eesti animatsioon 70” (2001) ja „Eesti film 90” (2002), mõlemad tänaste võimalustega võrreldes kaunis ahtas mahus, nende raames ilmus ka üksikuid abistavaid trükiseid. Niisiis ei saa ma nõustuda oponendi lausungiga minu aadressil: „Mäletamata seda, et Eesti Filmi Sihtasutuse pearahastajana ei tundunud filmiraamatute kirjastamise programm talle midagi sellist, mida üks rahastaja algatama peaks”. Sellise programmi loomise vajadust ei unustatud nende aastate jooksul ja sellest on vähemalt kolmel korral olnud juttu ka „Eesti film 100” (EF 100) koosolekutel. Lubatagu tsiteerida dokumenti 21. aprillist 2005, mida arutati EF 100 töörühma esimesel koosolekul: „Võimalikke alaprogramme: Eesti filmi käsitleva raamatusarja käivitamine, Eesti filmikirjanduse kirjastamise aktiviseerimine väljaspool konkreetset raamatusarja”. Nüüd loen imestusega ja õnneks esmakordselt 15. augusti Sirbist „EF 100” kohta, nagu oleks see üksnes programm, „mille raames taastatakse ja digitaliseeritakse vanu eesti filme”. Nii kitsalt polnud seda juubeliasja kunagi kavandatud, kuid lisaks loeme veel Sirbist, et nimetatudki tegevus on takerdunud.

Tunnistan siin, et omaaegne, pelgalt ootuslik valmisolek tegijate pakutu toetamiseks ei olnud õige tee. Me tegime vea.

Nüüd tagasi juba ilmunud filmiraamatute toetamise juurde. Kõik loetletud raamatud said kirjastamistoetust, välja arvatud üks: see oli stipendium kanada uurijale Chris Robinsonile eesti animatsioonist raamatu kirjutamiseks. Kirjastamisega pole probleemi, küsimus on: kuidas panna inimesed kirjutama?

Marge Liiske kirjutab oma vastulauses toetustaotlusprojekti vormistamise aast ja beest. Kõik on õige, küllap nii tulekski teha. Ainult ühe väikese agaga. Raamatu kirjutamiseks (oleneb muidugi, missuguseid õigusi raamatu alustamiseks või tõlkimiseks omandama peab) ei ole ju tegelikult mitte mingit kirjastust vaja, kirjastus võib vabalt liituda siis, kui käsikiri hakkab valmis saama. Raamatu kirjutamiseks on vaja aega=raha nagu igaks tööks. Mingeid erilisi suuri kulusid peale aja=raha sellega esialgu ei kaasne. Tõsi, ajaloolise-eluloolise raamatuga seoses tuleb juurde paljunduskulusid, reisikulusid – kõik arhiivimaterjalid pole Tallinnas.

Juttu on olnud Balti filmikooli õppejõu Jarmo Valkela teooriaraamatu eestindusest ja Tartu ülikooli õppejõu Lauri Kärgi „Eesti filmi ajaloost”. Juttu on neist olnud varsti kaks aastat. Fakt,  mis näitab, et filmiraamatu tegemine, isegi siis, kui autor on vastava valdkonna palgaline töötaja, võtab aega. Raamatut ei tee valmis üleöö, seda teab iga Sirbi lugeja.

Üks võimalus on, et EFS hakkab ise raamatuid tegema, lisaks ingliskeelsetele eesti filmide tutvustusraamatutele, mis ilusti igal aastal eelarvestatud. Eeskuju niisuguseks tegevuseks ei tule otsida kaugelt. Soome Filmi Sihtasutus, nähes, et soome kineastide kutsetööd puudutavad mälestused on hävimisohus, algatas 1970. aastatel raamatusarja, kes jäädvustatud omaaegsete proffide (helimehed, labori-inimesed, kaameramehed jt) kogemused. Iga operaator juba memuaare ei kirjuta, sellegipoolest on tema mälestused ja kogemused tulevaste professionaalide, kas või üliõpilaste jaoks jäädvustamist väärt. See oleks vaid üks näide. Aastal 2009 on see minu arvates juba teostatav võimalus, veel mõni aasta tagasi – täiesti mõeldamatu filmiprodutsentide arvamussurve tõttu.

Marge Liiske kirjutab oma artiklis: „Kindlasti oskavad asjaosalised paremini seletada, miks on asjad kujunenud sellised, nagu nad on…” Ei tahaks mitte kuidagi nõustuda, et EFS ei ole kõnealuses teemas asjaosaline, nagu ei saa ka nõus olla, et asjaomane kompetentsus nii kergesti teiste kaela jäetakse. Kuna EFSi tegevjuht märgib, et tema ei tea nii hästi kui teised, miks filmiraamatuid ei ilmu, olekski võib-olla kõige parem hakata nende ilmumist ise esile kutsuma. Siis on teadmine ja tegemine kõik ühe katuse all koos.

„Tumm tünnis…” ei olnud kirjutatud halisemiseks, nagu Baltikumi mõjuvõimsaim kinematograafiaametnik oma vastulauses kergelt paista lasi. Ennemini oli see midagi appikarje taolist. Aga veel pigemini oli jutt kirjutatud filmiavalikkuse tähelepanu juhtimiseks teemale, mida produtsendikeskne Eesti filmindus on senini (võibolla isegi mõningase omakasumõttega) vältinud. Ühe raamatu tegemine maksab sama palju kui odav dokumentaalfilm… „Mis nad tulevad meie õue peale …” – vahest olen naiivne, kui arvan, et praegu filmitegijad (ja nende hulgast valitud filmiraha jagajad) filmist kirjutajatest enam nii ei arva. Tegelikult on see ju kõik kokku üks eesti film, nii ekraanidel liikuvad pildid kui ka nende kohta kirja pandud sõnad.

Küsimus on: kes filmiraamatuid teeb? Ja millest peaksime alustama? Kirjutajaid meil on, aga kuidas nad oma muudest töödest vabaks osta? Kuidas kirjutajaid juurde leida?

Teen konkreetse ettepaneku: seoses Eesti kinematograafia ligineva juubeliga loovad (nimelt ei ütle „kaaluvad loomist”) Eesti Filmi Sihtasutus ja Eesti Kultuurkapital aastas kaks sihtstipendiumi: üks stipendium filmiraamatu(te) tõlkimiseks (maakeelne oskussõnavara selles vallas vajab korrastamist ja arendamist, klassikud ootavad eesti keelde ümberpanemist), teine stipendium eesti filmi(tegija(te)) kohta raamatu(te) kirjutamiseks.

Kokku neli stipendiumi aastas, kogusummas – võttes eeskujuks „Ela ja sära” stipendiumi – 720 000 krooni. Nimme ei hakka seda summat võrdlema mõne filmiliigi keskmise eelarvega, sest mõlemad valdkonnad vajavad toetamist ja ühte ei saa teha teise arvel.

Sellised stipendiumid hakkavad vilja kandma tasapisi, raamatud ei sünni üleöö, aga kindel on, et nende olemasolu korral ei võta me aastat 2012, mil möödub sajand Johannes Pääsukese esimese filmitöö linastamisest, vastu ilma eestikeelsete filmiraamatuteta. Ja 2014. aastaks, mil möödub sada aastat esimese omamaise menufilmi „Karujaht Pärnumaal” kinodesse jõudmisest, on olemas juba päris kena väike riiulivahe uusi filmiraamatuid.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht