Armunud Eisenstein

MART NOORKÕIV

Mängufilm „Eisenstein Guanajuatos“ („Eisenstein in Guanajuato“, Holland-Mehhiko-Soome-Belgia-Prantsusmaa 2015, 105 min), režissöör-stsenarist Peter Greenaway, operaator Reinier van Brummelen. Osades Elmer Bäck, Luis Alberti jt. Linastub kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza.

„Eisenstein Guanajuatos“ tundub lisavat hoogu viimasel ajal Greenawayle tehtud kriitikale, et vorm on tema filmides sisu üle liigselt võimust võtnud.

„Eisenstein Guanajuatos“ tundub lisavat hoogu viimasel ajal Greenawayle tehtud kriitikale, et vorm on tema filmides sisu üle liigselt võimust võtnud.

Kaader filmist

Eksperimentaalsuse ja eklektilisuse poolest tuntud Peter Greenaway pole katsetanud oma uusimas filmis mitte niivõrd vormi või narratiiviga, vaid pigem vene filmiikooni Sergei Eisensteini isiku ja kuvandiga. Greenaway Eisenstein on kaugel filmiõpikutes kanoniseeritud kujust. Soomlase Elmer Bäcki mängitud Eisenstein on joviaalne kloun, kes tihtilugu tormab, hüpleb, tantsib läbi stseenide. Greenaway nägemuses jääb Riias sündinud vene 1920. aastate montaažfilmi ühe võtmeisiku looming tagaplaanile ning esile kerkib tema pikka aega ametlikes käsitlustes maha vaikitud eraelu.

Kahe esimese mängufilmiga „Streik“ („Стачка“, 1925) ja „Soomuslaev „Potjomkin““ („Броненосец „Потёмкин“, 1925) ülemaailmset tähelepanu ja kiiduavaldusi nautinud Eisenstein alustas oma aastatepikkuseks veninud maailmaturneed 1928. aastal. Filmikunsti uueks messiaks tõstetud režissöörist tahtsid kõik oma osa saada ning pärast Euroopas reisimist ja tollase kultuuri kõrgkihiga kätlemist siirdus Eisenstein Paramounti stuudio kutsel Hollywoodi, kus talle pakuti võimalust teha mis tahes talle sobiv film. Konveieril töötavas filmitööstuses oli aga välja kujunenud oma arusaam filmitegemisest ning Eisensteini ambitsioonid ja revolutsiooniline lähenemine filmikeelele ei tahtnud kuidagi ühtida Hollywoodi reeglitega. Pärast mitme potentsiaalse projekti ning isegi stsenaariumi valmimist öeldi Eisensteinile siiski lõplikult ära ning kuna tema ja ta kaaskonna (kaasrežissöör Grigori Aleksandrov ja operaator Eduard Tisse) jalgealune läks kommunismi painet järjest enam üle võimendava Ameerika Ühendriikide pinnal üpris tuliseks, suundus filmilavastaja Mehhikosse.

Eisenstein oli nimelt tutvunud Ühendriikide vasakpoolse kirjaniku Upton Sinclairiga, kes nõustus rahastama täieliku loomingulise vabadusega vändatud filmi Mehhikost. Greenaway filmi keskmes on Eisensteini põgus peatus väikelinnas Guanajuatos ning ülimalt spekulatiivne armulugu sealse kohaliku mehega. Kogu eelkirjeldatud taustsüsteemi esitab Eisenstein ise filmis mitmes järjestikuses kiirtulena edasi antud stseenis. See tundub ennekõike olevat Greenawayle platvorm esitlemaks kuulsat vene režissööri puudutavaid detailseid teadmisi. Nagu rohketest teadmistest uhkelt pulbitsev õpilane, kes püüab kõike ühte esseesse ära mahutada, on ka Greenaway dialoog tihti üleliia detailne ja õpikulik. Filmist ei kooru ühe filmiajaloo kõige mõjukama režissööri kohta sügavamat arusaamist, kui saab paarist Wikipedia lõigust.

Vähemalt visuaalselt on film aga leidlik ning mitmekesine. Filmi tuleb teatud viisil monteerida, nagu ütleb filmis ka Eisenstein ise, rääkides filmivõhikutest Sinclairidega. „Eisenstein Guanajuatos“ on tehtud ikkagi ühest montaažiteooria rajajast ning igavalt kokku pandud film oleks seetõttu tõeliselt irooniline. Film on suures osas üsna dokumentaalne, palju on klippe ja fotosid Eisensteini filmidest ja dialoogis mainitavatest ajaloolistest isikutest. Greenaway ei ole kitsi kasutama erisuguseid montaaživõtteid, et teha narratiiv kineetilisemaks. Muu hulgas ilmuvad ekraanile ka mitmed üpris grotesksed joonistused, sest Eisenstein oli ka muljetavaldavalt produktiivne sirgeldaja. Kõik Greenaway võtted pole küll õnnestunud, kuid vormi lennukus on hädavajalik, sest lugu ise on erakordselt inertne. Filmis on rohkelt filmitegemise-teemalisi monolooge, kuid ainult paar kiiret kaadrit, kus Eisenstein üldse kaamera ligiduses viibib. Peaaegu kogu tähelepanu on koondatud Eisensteini spekulatiivsele armuafäärile kohaliku intellektuaali ja õpetajaga.

Eisensteini tragikoomiline seksuaalne ärkamine on filmi põhiline, et mitte öelda ainus läbiv joon. Greenaway pole kunagi peljanud alastust ega ole hoidnud end ka siin tagasi. Venemaa otsus filmi mitte näidata on sealseid dogmasid arvestades loogiline – jutt on ju ühest sealse filmiajaloo suurkujust.

Armulugu jääb aga lühikeseks, kuna rahulolematute Sinclairide ja ka kodumaa surve Eisensteinile järjest kasvab. Stalin on kahtlaselt kaua läänes viibinud lavastaja juba kui variseri avalikult hukka mõistnud. Sinclairide raha lõpeb ja kannatus katkeb ning Eisenstein on sunnitud Venemaale tagasi pöörduma, ilma filmitud materjali ja vastse kallimata. Viimane on muidugi väljamõeldis.

Häda ei ole ses filmis mitte niivõrd Eisensteini intiimse poole näitamisega, vaid halb on selle üleekspluateerimine, otsekui oleks allasurutud homoseksuaalsus olnud ta kõige olulisem isikujoon, millest tulenes kõik muu. Greenaway sõnul muutis Eisensteini välislähetus režissööri rohkem inimesekesksemaks ning seda on selgelt tunda tema heliperioodi filmides „Aleksander Nevski“ („Алексáндр Нéвский“, 1938) ja „Ivan Julma“ I ja II osa“ („Иван Грозный“, 1944, 1958), kus varasem massistseenidele orienteeritud vaatemängulisus on asendunud üksikisiku psühholoogia uurimisega. Greenaway pole kahjuks püüdnudki oma iidoli vast leitud ihutunge kuidagi huvitavalt kontekstualiseerida.

Bäck on saanud oma küllaltki raske rolliga imetlusväärselt hakkama ning mis tahes komistustes võib süüdistada pigem kohmakat dialoogi kui näitlejat. Kõik ülejäänud karakterid on õhkõrnad karikatuurid, eriti Upton Sinclairi naine Mary ning tema vend Hunter Kimbrough, kes tulevad Mehhikosse Eisensteini ohjeldama. Nende äärmusesse kalduv võhiklikkus on igavalt naeruväärne. Greenawayd on aga huvitanud muu kui Eisensteini ühe olulisema eluetapi ajalooliselt tõepärane kujutamine. Jääb aga küsimus, mida on saavutada ühe (kahtlemata väga olulise) detaili võimendamisega, kui samal ajal jäetakse kõrvale peaaegu kõik muu. Selline kitsas eesmärk ei ava kuidagi režissööri uutmoodi neile, kes on tema elukäigu ja tööga juba tuttavad, ega anna piisavalt sügavat pilti ka neile, kes on temaga ehk ainult nime poolest kokku puutunud. Raske on ette kujutada, kellele see film peaks korda minema. Loodetavasti äratab see vähemalt piisavalt huvi Eisensteini ja tema hiiglasliku pärandi vastu.

Eisenstein oli tõeline piinatud geenius, kelle loomingulised püüdlused põrkusid tihti tugevalt kokku Nõukogude režiimi võika absurdsusega. Tema filmograafia ridade vahele mahub hulgaliselt lõpetamata jäänud, katkestatud ning isegi hävitatud ettevõtmisi. Nende hulgas mõjus talle ehk kõige rängemalt lõpetamata jäänud Mehhiko film. Film monteeriti Ameerikas ribadeks ning režissööri algkavandite järgi monteeris olemasoleva materjali lõpuks kokku Eisensteini kauaaegne kolleeg Grigori Aleksandrov. „¡Que viva México!“ esilinastus 1979. aasta Moskva filmifestivalil, rohkem kui 30 aastat pärast Eisensteini surma. See jättis tugeva pitseri kogu tema ülejäänud loometeele. Greenaway filmi järgi näib küll suurim tragöödia olevat olnud hüljatud armusuhe, milles peitub kahtlemata teatav väärtus, kuid kahjuks domineerib see kõige muu üle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming