Armeenia film ja kultusrežissöör Vigen Tšaldranjan

Aare Ermel

„Hädakarje” („Dzaõn barbaro…”/ „The Voice in the Wilderness”, Armenfilm 1991, 122 minutit, värviline), režissöör Vigen Tšaldranjan, stsenaristid Ara Stepanjan, Aghasi Aivazjan ja Vigen Tšaldranjan, operaatorid Vrezh Petrosjan ja Arto  Melkumjan. Peaosades Vigen Tšaldranjan, Mikael Pogosjan, Marine Gukasjan, Ara Stepanjan, Rafael Kotanjan jt. „Heida armu, Jumal” („Kyrie eleison/ Lord Have Mercy”, Armenfilm 1997, 95 minutit, värviline/mustvalge), režissöör, stsenarist, kunstnik, monteerija ja produtsent Vigen Tšaldranjan, operaator Rudolf Vatinjan. Peaosades Vigen Tšaldranjan, Hratšja Harutjunjan ja Irina Karatševa.          Armenfilm rajati 1923. aastal; 1966. aastal anti stuudiole omamaise kino teerajaja Aleksandr Bek-Nazarovi (tegelikult Amo Beknazarjan) nimi. 2005. aastast kannab kompanii nime Armenia Studios, mis omakorda kuulub USAs elavate armeenlaste suurfirmale CS Media City.  2004. aastast alates toimub juuli esimestel päevadel Jerevanis rahvusvaheline filmifestival „Kuldne aprikoos”.  

 Armeenia juurtega filmiloojatest on usutavasti  rahvusvaheliselt tuntumad Hollywoodis hiilgavat karjääri teinud Rouben Mamoulian („Dr Jekyll ja mr Hyde”, „Kuninganna Kristiina”, „Zorro märk”), Sergei Paradžanov ja Prantsusmaal tegutsenud režissöör Henri Verneuil ning laulja ja näitleja Charles Aznavour. Nõukogudemaa kinoekraanidelt teatakse näitlejaist vahest Armen Džigarhanjani ja Dmitri Haratjani ning režissööridest Roman Balajani, „Tabamatute tasujatega” tuntust kogunud Edmond Keosajani  ja Karen Šahnazarovit. Uuema aja nimedest meenuvad esmajoones kanada kineast Atom Egoyan, armeenia-indiaani verd poplauljatar Cher ja briti koomik Rowan Atkinson. Mõneti üllatav on, et armeenia mainekaima dokumentalisti Artavazd Pelešjani novaatorlikke eksperimente (1967–94) noorem filmihuviline ei tunne. Paljuski on põhjus selles, et Pelešjan (kes on meie Eve Kivi ja Jaan Ruusi eakaaslane) pole lubanud enda tosinat tõsielufilmi vähemalt  oma eluajal ametliku videolevi jaoks digitaalselt restaureerida.   

Möödunud sügisel oli Jerevani videokaubanduse suuremateks bestselleriteks Arsen Aslanyani tähelepanuväärne dokumentaal „Kristlik Armeenia“ („Christian Armenia”, 2007), Sergei Paradžanovi majamuuseumis huvilistele pakutav Georgi Paradžanovi meenutusfilm „Ma surin lapsepõlves…” (2004), Vigen Tšaldranjani menulavastused „Hädakarje”, „Heida armu,  Jumal” ja „Vaikimise sümfoonia” (2001) ning Edmond Keosajani kultuslik situatsioonikomöödia „Mehed“ („Thgamardik”, 1972). Lugu nelja taksojuhist sõbra tobenaljakatest ettevõtmistest olevat armeenlaste seas umbes sama populaarne nagu meil on näiteks Sulev Nõmmiku telekomöödiad „Mehed ei nuta” või „Siin me oleme”. 2007. aastal püstitati keset Jerevani kuulsatele filmikangelastele isegi mälestusmärk. 

Armeenlased käisid Eestis   

Aastail 1990–1996 valmis Armeenia riiklikes ja erastuudiotes paarkümmend mängufilmi (lisaks veel lühi-, dokumentaal- ja animafilmid). Filmitootmise dünaamika oli ebaühtlane, nagu ka teistes endistes liiduvabariikides. Kui 1990. aastate algul oli Armeenia filmitootmises buum tänu ootamatult tekkinud sponsorite rahatulvale ning aastas valmis viis kuni seitse linateost,  siis 1994–95 filmimine praktiliselt seiskus. Peapõhjuseks energiakriis ja asjaolu, et riik filmitootmist ei rahastanud. Erastuudioid oli tollal registreeritud umbkaudu 20, kuid reeglina lõpetati tegevus pärast esimest filmi. Olukord hakkas paranema, kui Armeenia kultuuriministeerium tegi panuse noortele režissööridele ja uutele nimedele. Üheks andekaks debütandiks oli praegu 55aastane Vigen „Vagaršak” Tšaldranjan (rahvusvaheline nimekuju 

Vigen Chaldranyan), kes lõpetas 1978. aastal Jerevani teatriinstituudi ja kolm aastat hiljem Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi. Tuntus tuli juba esimese lühifilmiga „Aprill”. Too filmike pälvis grand prix’d Sverdlovskis ja Kiievis ning FIPRE SCI auhinna Moskva rahvusvahelisel filmifestivalil. Tšaldranjani rahvusvaheline maine algas religioosse mõistulooga „Hädakarje” (tööpealkirjaga „Martirose palverännak”), mille peamiseks  võttepaigaks oli valitud Pirita kloostri lähem ümbrus (kahetunnises ekraaniloos võib tuttavlikku siluetti näha ühtekokku kolmveerand tundi). Võtted tehti 1989. aasta südasuvel ning statistidena kaasati tööprotsessi kümneid ja kümneid eestimaalasi. Muidugimõista koosnes filmigrupp põhiliselt armeenlastest, timuka väikeses kõrvalrollis osales legendaarne vene näitleja Jevgeni Jevstignejev.       

Vigen Tšaldranjani isikupäraseid autorifilme on võrdlemisi keeruline žanriliselt klassifitseerida. Nagu paljud rahvuskaaslastest kolleegid, otsib temagi oma keerukates mõtisklustes (kas otseselt või alltekstis) vastust küsimusele: kust  me oleme tulnud ja kuhu me läheme? Sisuliselt on paljudest tänapäeva Armeenia filmidest läbi käinud vastus kõigile nendele poliitilistele, sotsiaalsetele ja majanduslikele vapustustele, mis Armeenial on tulnud iseseisvusaastail läbi elada.       

„Hädakarjes” naaseb kodukanti munk  Martiros (teda kehastab režissöör ise), kes on kõrgeima tõe otsinguil sooritanud ümbermaailmareisi koos Christoph Kolumbuse ekspeditsiooniga. Kõikjal, kus Jeesusega sarnanev mees on otsinud südameheadust ja harmooniat, on Martiros enamasti kohanud vaid patuelu ja silmakirjalikkust. Nõnda ongi püha mees sunnitud naasma „oma kloostrisse“. „Hädakarjet” on tunnustatud nelja auhinnaga Thbilisi rahvusvahelisel filmifestivalil  „Kuldne kotkas”, kuldauhinnaga Houstoni ülemaailmsel filmifestivalil ja Michel Legrand’i nimelise preemiaga.     

Tšaldranjan 20 aastat hiljem       

Veel paarkümmend aastat tagasi oli probleemiks, et pea kõik olulised kinofilmid, mis linastusid edukalt rahvusvahelistel festivalidel, ei leidnud teed omaenda, Armeenia vaataja  juurde. Et Armeenia filmihuviline ei tunne uuemat kodumaist filmikunsti ning tal on probleeme oma rahvusliku identiteedi teadvustamisega. Tänaseks on võimalused selleks oluliselt paranenud. Ehk parafraseerides Mark Twaini üldtuntud lauset: „kuuldused Armeenia kino enneaegsest surmast on tugevasti liialdatud”. Palju avastamisrõõmu pakub ka Vigen Tšaldranjani järgmine tipplavastus „Heida armu, Jumal”, unikaalne pilguheit intellektuaalse  filmi tegemise tööprotsessile (režissööri rollis on taas tema). Seejärel jätkus rahvusvahelise mehe edutee mõistulooga „Vaikimise sümfoonia”, ambitsioonika müsteeriumiga „Naispreester” (2007; tegevus langeb 301. aastasse m.a.j., kui algas armeenlaste pööramine ristiusku) ning Jerevanile ja kogu Armeeniale pühendatud draamaga „Maestro” (2009). 13. mail 2010 esietendus Thbilisi ooperiteatris Tšaldranjani lavastatuna Pjotr Tšaikovski ooper  „Jevgeni Onegin”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht