Armastusest, füüsiliselt

Gaspar Noé: „Tahtsin kujutada armastust sellisena, nagu mina seda tunnen.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Gaspar Noé

Gaspar Noé

telestar.fr

Selle aasta ehk ühe kõmulisema arthouse-filmi „Armastus“ („Love“) režissöör Gaspar Noé üritab endast jätta pingevaba muljet, mille alt tundub kumavat aga ebakindlus ja ka, tundub mulle, halvasti varjatud põlgus ajakirjanike vastu. Ehk teab ta sisimas, et „Armastus“ vajab rohkem õigustamist kui mõni teine tema film? Nõuab päris head fantaasiat, et näha „Armastuses“ midagi enamat, kui pelgalt graafiliste seksistseenidega vürtsitatud naiivset ja veidi kohmakat eneseotsingulugu. Nagu pornograafia puhul ikka ei ole ka siin probleemiks mitte seksi kujutamine, vaid see vaevalisus, millega täidetakse stsenaarsed tühimikud voodistseenide vahepeal. Kontseptsioonina on „Armastus“ aga intrigeeriv ja teatud eetiliste ja esteetiliste normide nihutamise seisukohalt oluline. Kas tõesti on lõppemas ajastu, kui seksi kujutamine kinolinal on vaieldamatu tabu?

Miks teil „Armastuse“ võtetega nii kaua aega läks?

Rahalised põhjused. Meil polnud raha filmi alustamiseks. Üks naine, mingi rikas ameeriklane, pidi kogu filmi kinni maksma, aga ta ei saatnud meile kunagi lepinguid. Siis oli vahepeal üks produtsent, kes pidi kaasprodutseerima, aga ka tema kadus ära.

Kas teil võtab filmide tegemine tavaliselt kaua aega? Teil on filmide väljatuleku vahel päris suured vahed.

Püüdsin võtta aasta puhkust pärast „Ootamatut tühjust“ („Enter the Void“, 2009). Ei tahtnud kohe uuesti võtma hakata, sest olin kuidagi väsinud. Põhiliselt aga, jah, ootasime raha ja lõpuks finantseerisid seda filmi üldse erainvestorid. Ainult Canal+ andis umbes neljandiku filmi eelarvest.

Kas see on tavaline põhjus, miks võtted venivad?

Ma ei olnud ka näitlejate valikus väga kindel. Hoidsin paljusid inimesi ooterežiimil ja otsustasin näitlejad lõplikult ära alles üks nädal enne võtete algust. Probleemiks olid ka rohked seksistseenid käsikirjas, eriti tüdrukutele, kes olid alguses oma rolliga nõus, aga hakkasid endas hiljem siiski kahtlema.

Kas plaanisite „Armastuse“ algusest peale 3D-filmina?

Kui üks filmi produtsente Vincent Maraval müügifirmast Wild Bunch esmakordselt filmi kohta Varietyle ja Sceen Internationalile teada andis, ütles ta justkui pooleldi naljatades, et sellest tuleb 3D-film. See info läks veebilehele üles ja ühtäkki hakati seda igale poole ajakirjandusse kopeerima. Mõne aja pärast olime seda sammu sunnitud võtma lihtsalt paratamatusena. Mulle väga meeldib 3Ds filmida. Kui me filmi ettevalmistusega tõsisemalt alustasime, siis kuulsin kuskilt, et Prantsuse filmikeskuse kaudu on võimalik saada mingit n-ö uue tehnoloogia toetust. Selle toetusskeemi alla läks ka 3Ds filmimine, nii et selle eest on tegelikult maksnud Prantsusmaa valitsus.

Kas „Armastusest“ on olemas ka 2D-versioon?

Ma ise pole 2D-versiooni vaadanud, aga filmimise ajal tuli küll ette tehnilisi nüansse, mis muutsid 3Ds filmimise protsessi mulle keeruliseks. Nii ei ole võimalik näiteks võtta käsikaameraga värelevat, rappuvat pilti. Meil oli ka kindel soov filmida täiesti staatilisi pikki kaadreid, aga seda oli steadicam-kaameraga raske teha, sest kogu süsteem kaalub suhteliselt palju. Pidime käsikirjas ka neid tehnilisi piiranguid ja võimalusi arvesse võtma.

Kas 3D ei limiteeri teie levivõimalusi? „Armastus“ tundub pigem olevat arthouse’idesse mõeldud film, aga 3D võimalust pakuvad pigem multipleksid.

Tänaseks mängitaks ka juba kõigis arthouse’ides filme üksnes DCP-formaadi pealt. 3D jaoks pole enam tarvis eraldi ekraani, vaid ainult 3D-prille. Mulle meeldib 3D kõige rohkem Dolby süsteemis, Dolby 3D-pilt on eredam ja valgem. On ka Paramounti 3D-süsteem, aga see ei ole nii hea.

Tuleb tunnistada, et ka uued 3D-telekad nagu Panasonic või LG on väga head ja parandavad vanema videopildi kvaliteeti mängimise käigus tunduvalt.

Kas te olete ka ise suur tehnoloogiahuviline?

Filmikoolis käies olin sellest kõigest küll huvitatud jah.

Armastus“ tundub viitavat sellele, et armastus on suures osas, kui mitte täiel määral, füüsiline. Kas teie arvates on see nii?

Mul on olnud katoliiklastega armuafääre, aga need ei kestnud kuigi kaua. Pikas suhtes seisab suur osa inimestevahelisest sidemest seksuaalsusel.

Kas „Armastus“ on mingis mõttes vastureaktsioon sellele, kuidas kujutatakse tänapäeval filmikunstis armastust?

Tahtsin lihtsalt kujutada armastust sellisena, nagu mina seda tunnen. See pole autobiograafiline film, aga paljud tegelased meenutavad inimesi, kes on mu elus olnud.

Armastuses“ on palju viiteid vanadele filmidele, aga uutele filmidele mitte?

„Armastuse“ peategelane on tegelikult täielik filmihull, seda on näha kas või plakatitest ta toa seintel. Vahepeal on tal ka minu vana Fassbinderi särk seljas, selline hästi pikk särk. Aga, jah, uutele filmidele viiteid ei ole.

Te peaksite kuulma, kuidas ta rääkis ühes stseenis „Gravitatsioonist“ („Gravity“, Alfonso Cuarón, 2013), aga see jäi montaaži käigus filmist välja. Ta rääkis midagi natside saatmisest kosmosesse ja mul oli sisetunne, et see ehk ei tee mõnd inimest väga rõõmsaks.

Kas teile meeldis „Gravitatsioon“?

Visuaalselt väga. Filmi esimesed 40 minutit on ilmselt parim filmilõik, mida ma olen viimastel aastatel näinud. Ma vaatasin seda seitse korda. Nende minutite pärast. Hämmastav.

Nii et kas „Armastus“ on fantaasiate väljaelamine, kunagiste sündmuste rekonstrueerimine või veidi mõlemat?

See on kõik üks suur muinasjutumaa. On asju, millel on sarnasusi sellega, mida ma elus õppinud olen, teised episoodid võivad pärineda mu parimate sõprade elust …

Te astute „Armastuses“ ka ise üles galeristina. Kas see on viide Hitchcockile, kes oli igas oma filmis ühes stseenis statist?

Esiteks ei pidanud ma endale palka maksma, sest ma olen ka filmi produtsent ja pidin selliste asjade peale mõtlema. Ka teine produtsent Vincent Maraval astub filmis üles Casteli rollis. Oli naljakas end filmi sisse panna ja ka tüdruk tundis end minu vastas mängides enesekindlamana. Kõik minu seksistseenid olid simuleeritud ja võib-olla soovis ta ka limiteerida seksistseenide vahetut kogemust.

On sel vahet, kas seksistseenid on simuleeritud või mitte?

Ma ei tahaks siin iga stseeni eraldi lahkama hakata, aga eks seal on nii simuleeritud kui ehedaid episoode. Kui miski kinolinal tõeline välja paistab, siis ta suure tõenäosusega seda ka on.

Kas olete arvestanud võimalusega, et teie film lõigatakse tsensuuri eesmärgil ümber? Kas teeksite seda ise või laseksite seda teha kellelgi teisel?

Ei, ma ei ole selle peale mõelnud … Ilmselt teeksid seda siiski produtsendid. Pornograafia on tänapäeval internetis igal pool kättesaadav. Iga mobiiltelefoniga laps võib paari minutiga jõuda kõige hullema pornoni, nii et mingisuguste filmide tsenseerimine tundub tänapäeva maailmas tõelise idiootsusena. Minu filmis ei ole seksi kujutatud millegi räpasena, erinevalt netipornost, mis on stiliseeritud millekski kunstlikuks ja võltsiks: kõik tüdrukud on raseeritud, kutid näevad välja nagu atleetvõimlejad ja naised võtavad ette viis meest korraga selle asemel, et näidata meile armastavat paarisuhet.

Kas teie puhul toimis teatud enesetsensuur? „Armastuses“ kujutatav seks on üsna … normaalne, kui svingimine välja arvata. Kas te ei soovinudki näidata mingit veidramat tegevust?

Stsenaariumis oli stseenide kirjelduses küll kirjas, et seksistseenide kujutamisel on võimalikud igasugused valikud, aga filmima hakates tundsin, et ei taha inimestele asjata stressi tekitada, eriti ka sellepärast, et tüdrukud ei ole tegelikult näitlejad. Ma ei tahtnud ka lihtsalt Lars von Trieri matkida, seda on juba kõik näinud.

Rääkige oma koostööst operaator Benoît Debie’ga, kellega olete partnerid juba „Ümberpöördumatust“ („Irréversible“, 2002) peale.

Ta on suurepärane. Väga sõbralik inimene ja tõeliselt hea maitsega. Teda on raske asendada.

Kas 3D-tehnikas filmimine muutis ka midagi temaga seoses?

Ei. 3Ds filmimise eripära on see, et üles saab võtta üksnes digitaalsete kaameratega, mis aga mulle meeldib. Digitaalselt saab üles filmida suure hulga materjali, millest läheb võib-olla vaid mõni üksik minut lõpuks filmi sisse. Nii tekib rohkem ootamatuid maagilisi momente.

Miks on inimestel endiselt probleem rääkida seksist?

Ma ei tea. Mul küll mingit probleemi pole (naer).

Seda leidub ju kõikjal meie ümber, reklaamis ja internetis, aga miskipärast on selle näitamine kinolinal endiselt piiratud.

Kõigile valitsustele meeldib inimeste seksuaalsust oma kontrolli all hoida. Võim selle üle võimaldab inimesi orkestreerida ja juhtida.

Nad kardavad kaost.

Seksis on tõesti midagi kaootilist. Kui inimesed seksima hakkavad, siis ei mõtle nad enam millestki muust, see toob meis välja selle loomalikuma aspekti. Paljudel maadel ei soovita armastust näidata. Jaapanis ei tule näiteks kõne allagi valge mehe kujutamine koos jaapani naisega. Võib-olla sellepärast, et kohalik pornotööstus kardab võimalust, et jaapani naist võib erutada valge mees.

Miks ei tsenseerita vägivalda kaugeltki nii rangelt kui seksi?

Ma ei tea. Tundub loomulik näidata midagi sellist, millega tegeleb enamus inimesi. Inimeste seksuaalelu ei pruugigi olla väga kaugel „Armastuses“ näidatavast. Miks seda aga filmides rohkem ei kujutata, ma ei oska öelda.

Kas te arvate, et ühiskond muutub selles plaanis avatumaks?

Mul oli selle filmi rahastamisega suuri raskusi, paljud lükkasid meie projekti tagasi, nii et …

Armastust“ ei soovinud ära osta ükski Leedu levitaja, sest rangelt katoliiklikus riigis peeti selle kinodes väljatoomist võimatuks. Kas religioon võib selle filmi puhul osutuda veel üheks barjääriks?

Siin filmis on tõesti teatud paganlik vaim … Kuigi peategelane palub filmi lõpupoole, et „Jumal, palun aita mind“, võib tegelikult aru saada, et ta on ateist, kas või juba nende filmide põhjal, mis talle meeldivad.

Kas on keeruline kujutada filmis mehe ja naise seksuaalorganeid esteetiliselt?

Ma ei tea … Minu meelest pole vahet, kas filmida peenist või kätt, mõlemad on kehaosad. Peenis on ehk graafilisem kui vagiina. Filmisime ka lähikaadreid naise maagilisest kolmnurgast, aga need jäid filmist suures osas välja.

Kas sellised otsused on puhtalt intuitiivsed?

Jah, tegin nii, nagu tundus õige. Lars von Trieri filmis („Nümfomaan“/„Nymphomaniac“, 2013) oli palju lähikaadreid erinevatest peenistest ja see tundus tolle filmi kontekstis ka olevat sobilik.

Kas peenis oli ka üheks faktoriks peaosalise valikul?

Küsisin tüdrukult, kes mulle Karl Glusmanit tutvustas, et kas ta võiks olla selles plaanis sobilik, sest ma teadsin, et ta on temaga maganud. Vastus oli jaatav. Lükkasin isegi enne näitlejaproove tagasi palju-palju tüdrukuid. Küsisin neilt, kas nad on raseeritud või on neil tavaline kolmnurk, ja enamik oli raseeritud nii, et see nägi välja nagu metroopilet või Hitleri vuntsid. Mina selliseid kujutisi küll oma filmi ei taha. Nii jäi umbes 80% tüdrukutest kohe filmist välja.

Millist publiku reaktsiooni te „Armastusele“ ootasite?

Filmi tehes arvestad ennekõike enda ja meeskonnaliikmete ja oma sõprade arvamusega. Omaenda ja sõprade maitsest suuremas plaanis üldse ei mõtlegi.

Gaspar Noé sõnul oli „Armastuse“ käsikiri seitse lehekülge pikk.

Gaspar Noé sõnul oli „Armastuse“ käsikiri seitse lehekülge pikk.

Kaader filmist

Aga nüüd, kui film on valmis?

Hmm, ilmselt viitate sellele ejakulatsioonistseenile. Tõesti kummaline, et kui seda näidatakse korraga kinos 3000 inimesele, siis saavad ka 3000 inimest korraga endale selle kõik näkku.

Kas selliste kaadrite eesmärk on provotseerida või on siin taga esteetiline kaalutlus?

Sel konkreetsel juhul on see pigem nali. Ma ei ole vaatajaskonna vastu lugupidamatu. See on lihtsalt lõbu pärast. Kui inimesed küsivad minult, et kuidas see mõjutab filmi levi või midagi sellist, siis ma tõesti ei tea.

Ei hooli ka?

Ei. Ja mitte üldse nendele mõeldes, vaid enesetsensuur tundub lihtsalt mõttetu.

Aga filmide tegemiseks on ju raha siiski tarvis?

Halvemal juhul jäävad investorid lihtsalt oma rahast ilma. „Armastus“ on minu arvates väga kommertslik film. Mingis mõttes.

Aga te tahate ju ka edaspidi filme teha?

Mul ei ole suurt karjääriplaani. Võtan iga filmi lõppeesmärgina ja kui filmi valmis saan, siis võtan aja maha. Tahan, et mu filmid on just sellised, nagu nad on, ja isegi mitte ennekõike kunstiteostena, vaid mingisuguse kinematograafilise projekti seisukohavõtuna. Kui see töötab, siis töötab.

Ja kui ei tööta, siis kas teil on selleks puhuks ka mingi tagavaratöö olemas?

Režissöörina saan osa filmi tuludest. Selle eest saan üüri ära maksta ja olengi juba eluga rahul. Ma ei kuluta väga palju raha.

Ütlesite pressikonverentsil, et teie isa on teie üle uhke.

Ja-jaa. Ta oli esilinastusel ega öelnud mulle pärast filmi eriti midagi, ainult korrutas, et „sa läksid liiga kaugele“. Ma ei tea, kas see oli kompliment või mitte. „Peenis suunatud otse kaamerasse … Ma ei tea, see mulle küll ei meeldinud.“

Nii et te olete väga lähedased?

Jaa. Ta on suurepärane kunstnik, inimene ja isa.

Kas te räägite temaga ka oma tulevastest projektidest? Kas te arutate isaga oma filme?

Jaa. Ta tuleb ka tihti võtteplatsile või mon­taažiruumi, kui ma seal parasjagu tegutsen.

Kas te arutate ka kellegagi oma projekte, et kas ideest saab asja või mitte?

Jaa, mul on sõbrad, kelle arvamust ma usaldan.

Kas on keegi vahel öelnud ka, et „Unusta ära, Gaspar, see on loll mõte“?

Ei. Ma usaldan tõesti näiteks Vincent Maravali, kellega koos ma „Armastuse“ tootsin. Piisavalt, et julgeda talle filme näidata montaažietapis. Kui aga filmi näidata kellelegi, kellega su maitse ei kattu, siis võib tulemus olla probleemne, sest nad panevad ette üks või teine asi filmist välja lõigata. Mõni kaader või stseen, mis võib olla filmi toimimiseks hädavajalik. Ma ei soovita rahastajatele mitte midagi näidata enne, kui asi on valmis.

Kas porno on mõjutanud teie elu ka väljaspool filmi?

Teismelisena üsna palju, aga siis olid formaadiks videomakk ja kassetid. Ma pole mitte-mitte kunagi sellega tegelnud pärast seda, kui kogu pornomajandus internetti üle kolis. Ma pole kunagi avanud ühtki pornosaiti …

Tõesti? Miks?

Ma ei tea. Minu meelest on üks asi seda telekast vaadata, aga arvutist … Arvuti on minu arvates kõige ebaseksikam vahend visuaalsete kujutiste edastamiseks.

Aga te ju teate, et on inimesi, kes vaatavad ka „Armastust“ oma arvutist?

Jah, muidugi. Kuulsin, et linastusel Lyonis oli üks mees end filmi ajal kinosaalis rahuldama hakanud (naer). Tema kõrval istus üks inimene mu müügifirmast Wild Bunch ja ägas, et kogu filmielamusest sai mingi luupainaja. Sama oli juhtunud ka Argentinas veel hullemal kujul, kuna seal oli filmiks „Ümber­pöördumatu“.

Millised filmid teile tavaliselt meeldivad? Kas te vaatate kõike ja palju?

Oleneb asjaoludest. Viimaste aastate elamustest meenub mulle jaapani animatsioon „Printsess Kaguya lugu“ („Kaguya-hime no Monogatari“, Isao Takahata, 2013). Ja üks, mis mulle veel meeldis, oli „Hõim“ („Плем’я“, Miroslav Slabošpitski, 2014), ukraina film.

Kas kaaluksite ka animafilmi tegemist?

Võib-olla … Kuigi mulle meeldivad näitlejad ja valgustus ja sellised asjad. Kuna ma ise ei joonista, siis oleksin ka vahetust kogemusest pisut eemal. Ja animatsiooni tegemine võtab väga palju aega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar