Armastuse valem

Romantilised komöödiad pakuvad põnevuse asemel turvatunnet: kaks inimest kohtuvad, nägelevad, armuvad, komistavad mingi probleemi otsa, aga – oi! – probleem laheneb.

MARTA BAŁAGA

Ma ei ole päris kindel, kuidas see juhtus. Võib-olla on see seotud mu kategoorilise keeldumisega vaadata vabal ajal midagi vähegi head (ausalt, küsige minult ükskõik mida monstrumautode kohta) või sooviga hilisöise snäki kõrvale asju mitte keeruliseks mõelda. Igatahes, lugu on nii: hakkasin hiljuti romantilisi komöödiad vaatama ega saanud enam pidama.

Järjepanu vaadates lähevad romantilised komöödiad ääretult huvitavaks, aga enne kui alustame: romkomi all pean silmas Ameerika klantsfilme kümnend enne ja pärast millenniumivahetust, mitte soliidseid screwball-komöödiaid Claudette Colbert’iga peaosas või Billy Wilderi teravmeelitsemisega. Väga lihtsal põhjusel: selleks ajaks oli nii filmitegijatel kui ka -vaatajatel selge, mis töötab, ning see teadmine kasutati maksimaalselt ära. Ilmselt täiesti normaalne nähtus – ettearvatavus on teatud maani peavoolufilmi alus. Ehkki enamik žanre loodi mõttega anda inimestele märku, mida oodata, on romantilised komöödiad viinud asja niikaugele, et peale lõpplahenduse on võimalik üldjoontes ette näha kogu süžee ja isegi karakterite iseloom. Loomulikult vallandas see kriitikute põhjendatud viha. „Romantiliste komöödiate masendav üksluisus on skandaalne!“ kurtis New York Timesi külgedel A. O. Scott. Noh, ega märulifilmgi ole üleliia originaalne – seepärast „Kiirete ja vihaste“ sari endiselt nii palju rõõmu pakubki –, ent millegipärast ei ole Jason Stathami kunagi nii palju pilgatud kui Meg Ryanit.

„Üles tunnistada, et sulle meeldivad romantilised komöödiad, on sama hea kui nentida, et oled pooletoobine, ent see ei ole takistanud mul neid nautimast,“ on avameelselt kirjutanud koomik Mindy Kaling oma elulooraamatus. „Ma lihtsalt vaatan romkome kui ulmekino alamžanri, kus kujutatud maailmas kehtivad teised reeglid kui päris elus. Mulle meeldib nii väga vaadata inimesi kinoekraanil armumas, et olen valmis taltsutama oma uskmatust situatsioonide suhtes, mis saavad võimalikuks vaid romantiliste komöödiate fantaasiamaailmas. Olen hakanud nautima hetki, mil peategelane komistab ja kukub näiteks hirmuäratavalt kalli pulmatordi sisse. Mulle isegi tundub, et minult on midagi ära võetud, kui naispeategelase kleit ei rebene korvpallimängu ajal. „Tulnuka“1 Ripley on äravahetamiseni sarnane ükskõik millise Katherine Heig­li mängitud tegelasega – nad tegutsevad kõik samal tasemel vinges välmes.“ Või on tegutsenud, nagu tõendavad tulevased kinokavad: romantilised komöödiad, nagu me neid tunneme, on jäänud ajalukku. Seega hakkame pihta, kuni veel saab.

Renee Zellweger ja Hugh Grant filmis „Bridget Jonesi päevik“.

Kaader filmist

Ma tunnen ennast täpselt nagu Julia Roberts „Kaunis naises“,2 ainult ilma kogu selle prosti­tut­siooni­­värgita“. Romantilised komöödiad pakuvad põnevuse asemel turvatunnet: kaks inimest kohtuvad, nägelevad, armuvad, komistavad mingi probleemi otsa, aga – oi! – probleem laheneb. Lühidalt, sa tead, mida oodata, ja võid seega lõõgastuda. Selle eest võiksime ajal, kus igas jumala telesarjas tapetakse julmalt oma tegelasi, natuke tänulikud olla.

Vahepeale mahuvad avalikud õrnus­avaldused (soovitatavalt vihmas), rohkem kihlvedusid kui pokkeriturniiril ning korterid, mida vähemasti pool tegelastest (eriti ajakirjanike rollis) ei tohiks olla võimeline endale lubama – see on eriti Nancy Meyersi pärusmaa, kes pani mu filmi „See on keeruline“3 vaatama pelgalt sisekujunduse pärast. Ja muidugi montaažid: lahkumineku-, õnnelike päevade või – minu eriline lemmik – remondimontaažid.

Kui päris aus olla, ei häiri klišeed mind karvavõrdki. Mitte et kõik neist töötaksid, sest romkom on tohutult õrn segu: kui kas või ühte koostisosa on veidi liiga palju, kukub kogu asi kokku kiiremini kui Uma Thurman pärast paari napsu (või õlut?) „Juhuslikus abikaasas“,4 mis on iseenesest suurepärane näide, kuidas romantilist komöödiat teha ei maksa. Romantiline komöödia on nagu Coca-Cola: kõik teavad retsepti, ent olulised on kogused ja vahekorrad – ja näitlejad.

Ma olen lihtsalt tüdruk, kes seisab kuti ees ja palub tal armastada teist tüdrukut“. Selleks et teha eelmainitud sisuga filmi, mis ei mõjuks seejuures äärmiselt tüütult, peab olema erakordselt osav. Seetõttu on mõne filmitegija ja näitleja romkomiteemalise loometegevuse pihta suunatud lauskriitika ausalt öelda täiesti põhjendamatu.

Võtke või Julia Roberts, kes on tulevaste armastajate esmakohtumiste mängimises nii pagana vilunud, et ta suutis edukalt välja mängida nad-ei-jää-kokku-triki P. J. Hogani „Minu parima sõbra pulmas“5. Ja siis on veel Meg Ryan, kelleta oleks „Unetud Seattle’is“6 lihtlabaselt judinaid tekitav teos. Sümpaatsus on loomulikult oluline, ent mina panustan kerge tuvastatavuse peale: romkomis peab naine olema pilkupüüdev, aga „normaalne“ – ja selleks pannakse ta sageli koperdama, kukkuma, end avalikult alandama, purjuspäi hulluma ja probleeme lahendama terve karbi šokolaadi või jäätisega, mida näitlejanna ise isegi ei nuusutaks. Täiuslik naine toimetab selles universumis puhtalt selleks, et käia pinda tõelisele peakangelasele ehk vaatajale. Tundub lihtne, ent kui sa sellega mööda paned, tulevad loo nõrgad kohad valusalt nähtavale (ja selle all ei mõtle ma ainult tunnustatud näitlejaid). Isegi lugupeetud ja palju kiidetud näitlejannad on romkomi proovinud ja põrunud: kasvõi Uma Thurman (liialt modellilik), Julianne Moore „Veetluse seaduses“7 (liiga tõsine) või isegi Bridget Jones isiklikult – Renee Zellweger –, kelle üle võlli mängitud upsakas ärinaine saadetakse filmis „Linnapreili provintsis“8 Minnesotasse (sellest hiljem pikemalt). Sama kehtib ka peategelaste armsamaid kehastanud näitlejate kohta.

Sa tekitad minus soovi olla parem mees“. Naljakas, kuidas keegi justkui ühel hetkel otsustab, milline kompu sobib naistekatesse. Dermot Mulroney tõestas end musta ratsuna, ehkki võib tekkida raskusi meenutada teda kusagilt mujalt, samuti kujutas Harry Connick jr Matthew McConaughey endast mõnda aega tõsist ohtu „Pulmaplaneerija“, „Kuidas 10 päevaga kutist lahti saada“ ja „Raskusi lahkumisega“9 kihvtise koosluse tõttu, ent ei leidnud kuidagi oma kohta ning vahetas meeleldi romkomi esimesel võimalusel prestiižsemate draamade vastu. Tõele au andes ei saa aga keegi niikuinii kunagi Hugh Granti vastu.

Mis on kummaline, arvestades, et Grant ei ole kunagi olnud tavapärane romkomi tüüp, kes olid tugevamad ja edukamad, ent kuidagiviisi see töötas. Kui tema perfektsuseni lihvitud roll „Bridget Jonesi päevikus“10 Colin Firthile üle läks, ilmnes, et ees ootavad suured muutused.

See üks öö, kui me peaaegu seksime, aga siis nimetab ta mu peenise printsess Sophiaks“. Kõige enam rabab nonde filmide vaatamisel seksi kujutamine, õigemini selle puudumine. See võib omakorda selgitada vahepeal tekkinud auku romkomide maailmas, mille täitsid trafaretsed komöödiad tüdrukute õhtutest. Mitte et see oleks ilmne, sest on võimalik ühtaegu rääkida seksist (tavaliselt võltshäbelikult, näiteks Emma Stone’i sõbralt saadud õpetussõnad „Sa peaksid tundma õppima tema riista kerget kõverust“ filmis „Rumal pöörane armastus“11) ja nautida kellegi dekolteed. Ent romantilistes komöödiates ennustab seks enamasti õnnetust.

Pärast esimest koos veedetud ööd tekib paaril tavaliselt silmapilkselt mingi probleem ja asja ees, teist taga minnakse natukeseks lahku. Ja enne kui keegi mainib „Kaunist naist“, siis vaadake lähemalt: esimene oluline öö kahekesi (koos suudlemisega ja puha) lõpeb alati ühtviisi. Isegi hoora jaoks on romantilise komöödia reeglid töökohustustest olulisemad. Kui seks ka jutuks tuleb, siis tavaliselt nii lapsikul viisil, et võtab imestama, miks taustamuusikas naerukihinat kuulda ei ole. Siinkohal tasub meenutada lapsi seksleludega restoranis mängimas („Inetu tõde“12), pimedas helendavaid anaalkuule kellegi vanaema kaelas („Pruudipoiss“13) või eriti kummastav vestlus aiakujukese genitaalidest („Pulmakorraldaja“), kusjuures taustaks kõlab enamasti mõni totter situatsioonikoomika stiilis viisike. Ja kuidas saakski unustada Meg Ryanit õhtusöögi ajal orgasmi saamas filmis „Kuidas Harry kohtas Sallyt“.14 Palju kiidetud stseen, mille lõpus ütleb vanadaam „Palun mulle sama, mida tema sööb“, võtab suurepäraselt kokku naiste seksuaalsuse kujutamise enamikus selletaolistes filmides: omaenda keha osas täielikus teadmatuses naised loodavad, et võileib pakub neile orgasmi!

Jääb mulje, nagu ei oleks seks suhte oluline osa, vaid lihtsalt viis meestele meele järele olla, mis muidugi selgitab lõputuid vestlusi orgasmi teesklemise teemal. „Kas sa teesklesid?“ küsib Gerard Butler „Koleda tõe“ lõpus, kui üksteisele armastust avaldanud paar saab viimaks sängi hüpata. „Sa ei saa seda kunagi teada,“ kõlab vastus. Hirmnaljakas, tõesti.

Ma ei usu lahutusse.“ – „Aga sa oled ju lahutusadvokaat!“ – „See on ainult töö“. Seksi portreteerimine tõestab, et romantilised komöödiad on äärmiselt konservatiivsed. Seetõttu on nagu aamen kirikus, et tegelased, kes peaksid ühel või teisel põhjusel lahutama, seda kohe kindlasti ei tee. Nad mõistavad viimaks, et parem maapoisist abikaasa pihus kui linnavurle katusel („Kallis kodu Alabamas“15) ning purjus peaga (mis värk selle joomisega on?) meheks võetud tüüp ongi tegelikult see õige („Veetluse seadused“). Pagan, isegi võltsabielu „Juhuslikus abikaasas“ väärib jätkamist. Ainus erand on „Rumal pöörane armastus“, ent isegi seal jäetakse avatuks võimalus, et abielupaar tulevikus jälle ära lepib.

Õnneks on kuni pulmadeni peaaegu kõik lubatud, sest ei ole midagi paremat kui viimasel minutil altari eest põgenemine ja pulmakleidiga joostud maratonid, mis on niivõrd populaarne käik, et sellest on inspireeritud terve „Põgeneva pruudi“16 süžee. Tegelikult on suisa jahmatav, kui palju filme on pühendatud pulmadele ja abielule ning mida lollimal põhjusel, seda parem: võtkem või „Ettepanek“,17 kus maalt väljasaatmise ohuga silmitsi naine teeb abieluettepaneku oma pugejast assistendile. Abielu või liberaalsemal juhul püsisuhe on niivõrd oluline, et karjäärile pühendunud naist kujutatakse enamasti surmtõsise töönarkomaanina, kelle veatu soeng lausa kisendab vallapäästmise järele – ning kui need juuksed viimaks langevad, on asi tõsine. Vägijook mängib sageli olulist rolli, sest peakangelanna on enamasti niivõrd kõrk, et ei suuda oma soove väljendada muul moel kui ainult napsisena (raske on mitte kulmu kortsutada nende lõputute purjus peaga sebimiste ja amelemiste peale) või maale sõites. Alles siis, kui mukitud linnapreili saadetakse ühel või teisel põhjusel maale, leiab ta pisitasa elu mõtte ja respektaabli kuti (eelistatult lapsepõlvekallima, kes ei usu lahutusse). Näete? Kõik mängib kenasti välja.

Kas need on sinu sõbrad?“ – „Ma pole neid kunagi varem näinud!“. Kuid mitte enne mõnd komistuskivi, sest inimesed valetavad romantilistes komöödiates. Nad valetavad ja petavad selleks, et enne finaali oleks kena raskus, mida ületada, sest mainitud valed tulevad muidugi alati päevavalgele. Mistõttu on tarvis karja „omamoodi“ kõrvaltegelasi, kes aitavad viimasel minutil bussijaama või, khm, pressikonverentsile joosta. Ja kui juba peategelased on klišeedest pungil, siis kõrvaltegelastega on lugu veel hullem.

Alati leidub mõni tobujussist parim sõber, kelle rolli on näiteks Kathryn Hahn ja Judy Greer täiuslikkuseni lihvinud. Tavaliselt on nad seiklushimulisemad ja sõnakamad, sest nende ülesanne on utsitada peategelast „elu nautima“ ja kutti taga ajama, aga pole kunagi nii piltilusad kui peategelane, et mitte asjatut segadust tekitada. Siis on veel geist parim sõber (eelmise variandiga koos parim kombinatsioon) ja teised partnerid, kellel puudub algusest peale igasugune lootus, aga muidugi on vaataja ainus, kes sellest aru saab.

Asi on lihtne: kui filmi lõpuks on sul kahju altari ette jäetud kaaslastest, vajab kogu masinavärk veidi õlitamist. Selleks et asi kõigile osalistele lihtsamaks teha, on mahajäetavad kaaslased kas äärmiselt mõistvad või lahkuvad ise esimesena, nagu ette tundes tulevasi sekeldusi ja pettumust. Muidugi ei juhtu kõik alati päris nii lihtsalt: stseen, kus Matthew McConaughey üritab oma kihlatut veenda altari eest põgenema lihtsalt selleks, et ta ise ei peaks seda tegema, ajab lausa judinad peale. Aga, noh, seda teeb „Pulmaplaneerija“ niikuinii.

Romantiline komöödia on juba korduvalt surnuks tunnistatud, seda enamasti rahulolevate kirjatsurade poolt, kellele pakub plikaliku žanri hääbumine ilmselget rõõmu. Kaua oodatud naispeaosalistega frantsiisid tegutsevad eelistatult märulivallas, sest tänapäeval tuleb olla Wakanda sõdalane, mitte armuke. See ei ole iseenesest halb, sest ka romkomi fännid peavad tunnistama, et see ei ole just eriliselt kõikehõlmav ega mitmekesine žanr, ehkki 1990ndad pakkusid laia valiku ka afroameerika päritolu publikule, mis oli paraku sama totter. Rääkimata sellest, kui geist parim sõber tegi ühel hetkel sujuvalt ruumi mustanahalisele parima sõbra karakterile – teate küll, see tegelane, kes on olemas puhtalt sellepärast, et peategelasel oleks, kellega korvpalli mängida.

Nancy Meyers, žanri üks alahinnatud loojaid, nägi seda ette: „Kultuur kalestub – tõsielusarjad on meelelahutuse standardi alla tõmmanud. Suhete vajalikkus seatakse kahtluse alla. Ilmselt on inimesi raskem lõbustada klassikalise kirjutamisvormiga, ja romantiline komöödia on klassikaline žanr.“

See on tõsi: millenniumivahetuse kuldaja filmide lips on läbi. Seda tõestas hiljuti Reese Whitherspooniga peaosas „Tagasi kodus“,18 mis oli ainult pealtnäha päris värk. Romkomid on muutunud kas meestesõbralikumaks (näiteks Judd Apatow), labasemaks („Pruutneitsid“,19 ükskõik kui väga see film ka ei meeldi, ei ole tegu romantilise komöödiaga), palju keerukamate teemadega indie-filmideks (näiteks abordikomöödia „Laps mis laps“20) või elulähedasemateks teleseriaalideks. „Nagu hunnik õnnetust“21 paigutub kuhugi vahepeale, sest konventsionaalse lõpplahenduse kiuste suudab peakangelanna viinavõttu taluda ja seksib kellegagi peale härra Õige. Tubli tüdruk!

Moodsas, üdini poliitkorrektses maailmas kortsutatakse kulmu toheda advokaadi peale, kes läheb mingi kuti pärast hulluks. See oleks kohane reaktsioon ka töökoharomantika teema, abielu kui ainuvõimaliku õnneliku lõpu raiumise ja selliste lausete nagu „Sina muudad mu terviklikuks“ puhul. Seega, jätke hüvasti naistega, kes muutuvad prille eest ära võttes iluduskuningannaks, viimasel minutil lennujaama jooksmiste ja šoppamismontaažiga, mille taustaks kõlab hetke kõige kuumem poplugu. Seda muidugi juhul, kui ei leita uut Juliat.

Tõlkinud Maarja Hindoalla

1 „Alien“, Ridley Scott, 1979.

2 „Pretty Woman“, Garry Marshall, 1990.

3 „It’s Complicated“, Nancy Meyers, 2009.

4 „The Accidental Husband“, Griffin Dunne, 2008.

5 „My Best Friend’s Wedding“, P. J. Hogan, 1997.

6 „Sleepless in Seattle“, Nora Ephron, 1993.

7 „Laws of Attraction“, Peter Howitt, 2004.

8 „New in Town”, Jonas Elmer, 2009.

9 „The Wedding Planner“, Adan Shankman, 2001; „How to Lose a Guy in 10 Days“, Donald Petrie, 2003; „Failure to Launch“, Tom Dey, 2006.

10 „Bridget Jones’ Diary“, Sharon Maguire, 2001; „Bridget Jones. The Edge of Reason“, Beeban Kidron, 2004.

11 „Crazy, Stupid, Love“, Glen Ficarra ja John Requa, 2011.

12 „The Ugly Truth“, Robert Luketic, 2009.

13 „Made of Honor“, Paul Weiland, 2008.

14 „When Harry Met Sally …“, Rob Reiner, 1989.

15 „Sweet Home Alabama“, Andy Tennant, 2002.

16 „Runaway Bride“ Garry Marshall, 2009.

17 „The Proposal“, Anne Fletcher, 2009.

18 „Home Again“, Hallie Meyers-Shyer, 2017.

19 „Bridesmaids“, Paul Feig, 2011.

20 „Obvious Child“, Gillian Robespierre, 2014.

21 „Trainwreck“, Judd Apatow, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming