Araabia kevade jätku ootel

Aare Ermel

Juutide ja palestiinlaste konflikt on kestnud piibliaegadest tänaseni. Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 1988. aasta 15. novembril. 2011. aastaks oli olukord niikaugel, et Palestiina asus taotlema ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Paraku on globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine suur illusioon. Lähis-Ida konflikti ilmselt ainuõige lahendus oleks: üks riik juutidele, teine araablastele. Palestiina noor film Ülejäänud araabia maailmas tehtuga võrreldes on Palestiina filmikunst üpris noor. Rahvusvahelise tuntuseni on jõudnud napilt kümmekond dokumentaali ja mõned mängufilmid. Needki vähesed kommertslikult edukamad ekraaniteosed on reeglina koostööprojektid Iisraeli ja mõne Euroopa riigiga ning tehtud inglise-, prantsuse- või heebreakeelsena. Esimeseks Palestiina filmiks loetakse helita kroonikafilmi Saudi Araabia esimese kuninga Ibn Saudi külaskäigust 1935. aastal. Lühidoki autoriks oli mees nimega Ibrahim Hassan Sirhan, kelle kodustuudios Jaffas valmis veel mitu tõsielufilmi ning koguni üks mängufilm. Kogu see produktsioon hävis Jaffa pommitamisel 1948. Seejärel soikus kohalik kinoelu paarikümneks aastaks. Sirhan ja tema kaasmaalane Abdallah Ka’wash lavastasid esimesed mängufilmid Jordaanias (1957 ja 1964).

Palestiina rahvuslik filmikunst sündis 1967. aastal. Aastail 1968–1982 tehti üle 60 filmi (valdavalt dokumentaalid). Kolmel korral korraldati Bagdadis Palestiina filmide festival (1973, 1976 ja 1980). Palestiina Vabastusorganisatsiooni valduses oli peaaegu kogu filmipärand. Kui PLO sunniti 1982. aastal Beirutist lahkuma, läks kogu arhiiv „salapäraselt” kaduma.

Palestiina filmist kui sellisest oli põhjust rääkida alles märksa hiljem. Suured teened selles on eeskätt neljal kineastil: Naatsareti linnas sündinud Michel Khleifil (1950), Elia Suleimanil (1960) ja Hany Abu-Assadil (1961) ning Galilea provintsikülast pärit Ali Nassaril (1954, sai filmihariduse Moskvas). Khleifi tähetund saabus draamaga „Pulmad Galileas” (1987), mis pälvis FIPRESCI auhinna Cannes’is ning peapreemiad San Sebastiáni ja Kartaago festivalil. Abu-Assadi uueks koduks sai 1980. aastal Holland, kus ta õppis lennukiinseneriks, kuni leidis tõelise kutsumuse filmiprodutsendi ja -lavastajana. Edutee algas mõistulooga Palestiina-Iisraeli konfliktist „Rana pulmad” (2002). Märksa populaarsemaks osutus Hany Abu-Assadi parima välisfilmi Kuldgloobusega tunnustatud intrigeeriv draama „Kohe paradiisi” („Paradise Now”, 2005), mis mõjub kui rituaal. Režissöör võttis eesmärgiks vaadata kahe viimsele missioonile mineva noormehe argipäeva, et uudiste masendavasse ühekülgsusesse terakenegi inimlikkust lisada. Saïd ja Khaled on lapsepõlvesõbrad, kes imevad õhtuti mäekünkal vesipiipu ja parandavad päeval töökojas autosid. Üllast märtrisurmast keelduda pole võimalik ning leides end Tel Avivi tänavalt, pommivöö ümber, on mõlemal ees raske valik – kas minna lõpuni ja jõuda paradiisi või astuda usukäsu vastu ja pidada tähtsamaks paradiisi siin ja praegu?

Elia Suleiman – palestiinlasest kosmopoliit

Palestiina filmielul ei lähe viimastel aastatel eriti hästi. Kõike kultuurivallas toimuvat hoiab range kontrolli all Gaza tsoonis resideeruv Hamasi kultuuriministeerium, kes pigem tsenseerib või keelab täielikult kui lubab massidesse midagi uudset ja irriteerivat.

Ainus suur erand on olnud elav filmiklassik Elia Suleiman. Elanud, õppinud ja töötanud 1982. ja 1993. aastal New Yorgis, naasis ta Iisraeli spetsiaalselt selleks, et vändata seal oma debüütmängufilm „Kaduvuse kroonika” („Segell ikhtifà” inglise keeles „Chronicle of a Disappearance”, 1996). Olles nüüd poolenisti autsaider, poolenisti kohalik, üritas Suleiman oma pooldokumentaalses tragikomöödias määratleda Iisraelis elutsevate araablaste rahvuslikku identiteeti ja selle muutumist lähiminevikus. Sama teema sügavuti käsitlemist jätkas ta ka PÖFFil linastunud „Jumalikus sekkumises” („Yadon ilaheyya”, „Intervention divine”, 2002), armastusloos Iisraeli poolt okupeeritud läänekalda asundustes. Filmi peategelane E. S. on intellektuaal. Tema isa tegeleb autovedudega. Mees elab Jeruusalemmas, tema pruut aga Ramallah’s. E. S-il on ilus auto. Esialgu paistab, et tegelaste elus klapib kõik. Jeruusalemma ja Ramallah’ vahe on enam-vähem viis kilomeetrit. Kui aga Jeruusalemm kuulutatakse jagamatuks, pole palestiinlastel enam sinna asja. Triloogia lõpufilm „Aeg, mis jääb” (2009) on Elia Suleimani seni kõige ambitsioonikam projekt. Vaatluse all on Naatsareti linnas elava palestiina perekonna saatuse keerdkäigud 60 aasta jooksul.

Teistest filmitöödest väärib esiletõstmist eneseirooniline dokumentaalfilm „Sõda ja rahu Vesoulis” (1997), mille kaasrežissööriks oli ammune sõber ja mõttekaaslane Amos Gitai. Arvukate stereotüüpidega teravmeelselt mänglev „poliitkorrektne” tõsilugu jutustab heade kolleegide rongireisist Pariisist väikesele perifeersele filmifestivalile. Tänavu valminud episoodfilmis „Seitse päeva Havannas” oli Elia Suleimani lavastatud minimalistlik filmijupp üks meeldejäävamaid. Fidel Castro Kuubas tänaseni jätkuv lõputu stagnatsioon, nähtuna palestiinlasest juhuturisti pilguga, on igatahes ilusasti kaardistatud.

Elia Suleimani isikupärases absurdihuumoris on leitud paralleele Jacques Tati, Jim Jarmuschi ja Buster Keatoni loominguga. Kohe kindlasti võib hingesugulaseks pidada portugali sürrealisti João César Monteirot (1939–2003), kes mängis oma allegoorilistes filmilavastustes reeglina ka üht peaosadest, jumalakartmatut anarhisti-erotomaani. Monteiro saavutas rahvusvahelise kuulsuse oma kafkalike fantaasiakomöödiatega marginaalsetest ühiskonnaheidikutest, filmidega „Mälestusi kollasest majast” (1989), „Jumalik pulm” (1998) ja „Tule ja mine” (2003).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming