Apoloogia RIFFile

Eesti film Rotterdami filmifestivalil

TÕNU KARJATSE

Milleks kirjutada festivalist, kus keegi ei käi, ja filmidest, mida keegi ei näe? Samal põhjusel, miks Eesti ajakirjanduses kirjutatakse ka Cannes’ist, Berliinist ja Karlovy Varyst: tegemist on olulise festivaliga, mis näitab oluliste tegijate väärt filme. Hoopis vähem või üldse mitte kirjutatakse Veneetsiast, Göteborgist, Torontost, Busanist, mis filmifestivalidena pole mitte vähem tähtsad. Kui poleks Rotterdami ja filantroop Hubert Balsi, oleks paljudel underground-autoritel ja ka alles oma filmitööd alustavatel andekatel kineastidel hoopis raskem maailma kaugematest kolgastest esile pääseda.

Eelkõige šokeeriva „Nekromantiku“ sarja järgi tuntud Jörg Buttgereit on kolmest osast koosneval horror-kassetil „Saksa äng“ lavastanud episoodi „Viimane tüdruk“, mis viitab õudusfilmi viimasele ellujääjale. Pildil nimitegelane (Lola Gave).

Eelkõige šokeeriva „Nekromantiku“ sarja järgi tuntud Jörg Buttgereit on kolmest osast koosneval horror-kassetil „Saksa äng“ lavastanud episoodi „Viimane tüdruk“, mis viitab õudusfilmi viimasele ellujääjale. Pildil nimitegelane (Lola Gave).

Kaader filmist

Rotterdami filmifestivali (RIFF) on peetud juba 44 aastat. Rotterdami trump, millele RIFF on oma tuntuse rajanud, on uudsus, uuenduslikkus ja julgus näidata filme, mida teised festivalid oma kavasse ei pane. Rohkem kui nelja dekaadi jooksul on toimunud muudatusi ka siin: festival on pööranud pilgu arengumaade poole ja Hubert Balsi Fond, mis on 1989. aastast andnud festivalile finantsabi, aitab rahastada Lähis-Ida, Aafrika ja Ladina-Ameerika kineastide tegevust. Võib ju vaielda selle üle, kas HBFi rahastatud filmid on liiga üheülbalised või mitte ja järgivad mõnede kriitikute sõnul teatud kindlat festivalifilmi malli. Räägitakse ka sellest, et festival on kaotanud oma teravuses ja programmi on hakatud lisama rohkem arengumaade filme. Kuigi vaatajate hulga hoidmise eesmärgil on kavva võetud levipotentsiaaliga menukeid, on RIFFil siiski oma nägu ja see peegeldab ka ajastule iseloomulikke jooni. Filmide süüdistamine ühetaolisuses on pigem üldistav liialdus, sest igal aastal võib HBFi toetusel valminud filmide seast leida ka omanäolist ja kompromissitut filmikunsti. Selliste filmide leidmiseks tuleb programmikomisjonil rohkem vaeva näha. Suured festivalid ei viitsi aga oma kavade koostamisel seda tihti teha, sest lihtsam on valida juba tuntud filmimaade toodangu hulgast või toetuda teiste festivalide filtrile. Seega ähvardab Rotterdami teatud isolatsiooniprobleem, kuid nii on see olnud alati. Kes veel, kui mitte RIFF oleks esile tõstnud näiteks sellise saksa underground-filmi tähe nagu Jörg Buttgereit, kellelt võis tänavusel festivalil näha isegi kahte filmi: esimest ja ainukest Ida- ja Lääne-Saksa põrandaaluste filmitegijate ühistööd „Jeesus. Film“ („Jesus – Der Film“, 1986) ja tänapäeva Saksa B-kino tegijate kogumiktööd „Saksa äng“ („German Angst“, Jörg Buttgereit, Michal Kosakowski, Andreas Marschall, 2015), mis tõi ilmselt ainukese filmina kaasa osa vaatajate vihase reaktsiooni ja demonstratiivse saalist väljamarssimise. Kui „Saksa ängi“ võtavad oma kavasse eeldatavasti ka arvukad žanrifestivalid nagu näiteks Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival (HÕFF), siis „Jeesus. Film“ on just selline teos, milliste pärast tasub Rotterdami sõita. 1986. aastal palus filmiprojekti algataja Michael Brynntrup oma sõpradel ja aatekaaslastel valmistada uue testamendi peatükkide põhjal oma nägemus Jeesuse loost. Ainukeseks tingimuseks oli sama peategelane, see aga ei seganud näiteks lahendamast Maarja kuulutamise episoodi juurviljadega. Brynntrupi projekt on näide sellest, kuidas anarhistlik ja naivistlik isetegevuslik lähenemine leiab otsetee pühakirjani, minnes mööda sealt, kuhu takerduvad tõsimeelsed professionaalid. Muidugi ei ole „Jeesus. Filmil“ sellist mõjusust nagu Pier Paolo Pasolini „Matteuse passioonil“ („Il vangelo secondo Matteo“, 1964) või üle võlli koomikat nagu Monty Pythoni „Briani elul“ („Life of Brian“, 1979), kuid saksa ja austria avangardfilmist ning 1980ndate esteetikast mõjutatud noorte kompromissitu lähenemine toob tähenduste ja konventsioonidega mängides välja pühakirja alternatiivsed tõlgendusvõimalused (Doris Kuhni Maarja Magdaleena, keda ahistavad sekspesus vambid, või Buttgereiti Jeesus-vampiir). See on kutse mängule, piiridest vaba mõtlemise lubadus, mis on võrreldav ka keskaja teoloogiatudengite mustade missade ja pühakirja paroodiatega, mida nad oma lõbuks lavastasid.

Ehkki Rotterdami festivali filmidele jagus igas vanuses vaatajaid ka varastel, hommikul kell üheksa toimunud seanssidel, on festivalipubliku nappus ja kinoskäijate vähenemine üleilmne trend, mis on jätkunud juba rohkem kui dekaadi. Põhjuseks peamiselt kodukino pealetung ja paljundustehnika kättesaadavus. Üks festivali kaastootmisturul CineMart arutuse all olnud teemasid oligi üleeuroopaline autoriõiguste seadus. Ehkki seadusest on seni olemas vaid eelnõu, kardavad kineastid, et Euroopa komisjoni plaan ühtlustada liikmesriikides autoriõiguste reeglid kärbib suuresti ka kaastootmisvõimalusi, see aga oleks karuteene filmisektorile. Senist vabadust kasutades seadis RIFF ajaga kaasaskäimiseks paari aasta eest sisse oma YouTube’i konto, kuhu festival laadib üles lühifilme ja valikuliselt ka võistluskavades olnud täispikki mängufilme; sellest aastast on RIFFil ka oma VoD (Video on Demand) platvorm, millega liitunud linnades linastati festivali ajal kavas olnud filme ja vaatajad said digiplatvormi kaudu osaleda ka kohtumistel tegijatega. Järgmine samm on koostöö iTunesi, Google Play ja Vimeo VoD platvormiga, et levitada festivalifilme ka nende kaudu. Online ei saa ilmselgelt asendada kinosaalides toimuvat festivali ja seda ühtsust, mis tekib vaatajate vahel, kuid selles väljendub tänapäeva kultuuritarbija nõudlus, mida ei saa eirata.

Aja märk olid ka RIFFi kaks alaprogrammi, mis pühendatud propagandale ja sürrealismile. Mõlemas programmis linastus ka Eesti film: propagandaprogrammis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?“ (2013) ning sürrealismikavas Jaan Toomiku „Maastik mitme kuuga“. NO99 dokumentaalfilm poliitilise teatriprojekti „Ühtne Eesti“ saamisloost oli Hollandi publikule paras üllatus. Filmi võiks näidata uuesti ka Eestis, kus taas seisavad ees riigikogu valimised. Semperi ja Ojasoo film demonstreeris ilmekalt propagandistlike mehhanismide võimsust lagunevate ideoloogiate taustal. PR (PR = propaganda = avalikud suhted) on kardinal, kelleta kuningas on võimuta. Nii nagu see juhtus „Ühtse Eestiga“ Eestis neli aastat tagasi, jäi ka nüüd Rotterdami vaatajatele esialgu segaseks, kas tegemist oli päris poliitika või näitemänguga. Ehk siis küsimus on, kust jookseb reaalsuse piir poliitikas ja massidega manipuleerimises. „Kust tuleb tolm … “ paljastas meisterlikult poliitika lavatagused mehhanismid ja see läks korda ka Hollandi publikule. Hämmastust tekitas NO99 sotsiaalne julgus ja halastamatu teravus igapäevapoliitika demagoogia ning populistlike meetodite käsitlemisel. Seletuste ja taustainfo järele oli selge vajadus, kuid kahjuks ei selgitanud ka keegi festivali poolt, et NO trupp on hõivatud uue poliitilise alatooniga suurlavastusega. Võib-olla festivali korraldajad lihtsalt ei teadnud seda.

Jaan Toomiku filmil „Maastik mitme kuuga“ (2014) oli Rotterdami festivalil rahvusvaheline esilinastus. Alaprogrammi „Signaalid. Tõesti? Tõesti.“ („Signals: Really? Really.“ koostaja Olaf Mölleri hinnangul on „Maastik mitme kuuga“ üks silmapaistvamaid täispika mängufilmi debüüte läinud aastal. Oluline on see kiitus juba seetõttu, et RIFF ongi olnud eelkõige uuendusliku ja värske lähenemisega esikfilmide festival. Toomik jäi Möllerile silma juba Oberhauseni lühifilmide festivalil 2010. aastal, kui lühifilm „Oleg“ (2010) võitis žürii eriauhinna. Möller tunnistas, et isegi „Olegi“ potentsiaal ei lasknud aimata seda kunstilist taset, millega Toomik üllatab oma esimeses täispikas filmis. Rotterdami paljunäinud publikut ei hämmastanud aga mitte niivõrd Toomiku filmi sürrealistlik alatoon – unenäo ja reaalsuse piiril kõikuva peategelase maailm –, vaid pigem võttepaigad, eelkõige Eesti rabamaastik, ürgse vaikuse puutumatu reservuaar. Ehkki autorile endale oleks võib-olla rohkem pinget pakkunud esinemine võistlusprogrammis, oli festivali otsus linastada see kõrvalprogrammis filmile konteksti mõttes isegi parem. Võistluskavas oleks ta pidanud konkureerima Hubert Balsi Fondi rahastatud linatöödega, sürrealismi kõrvalprogramm andis aga võimaluse olla juba äravalitud: linastus ju Toomiku film samas kavas Roy Anderssoni, Shinya Tsukamoto, Quentin Dupieux’ ja Jörg Buttgereiti uuemate töödega. Möller leiab Toomiku filmis elemente Luis Buñuelilt ja Georges Franjult. Ehk siis, meistrid pole unustatud, ehkki unustamine oleks justkui moodsa tarbimisele suunatud klõpsuajastu ideoloogiliseks aluseks.

Kahjuks pole eesti film Rotterdamis esindatud mitte igal aastal, viimati näitas RIFF eesti filmikunsti 2007. aastal, kui linastus Kadri Kõusaare toona siin kohtumenetlusega keelatud „Magnus“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming