Antiputinlaste hingeelu

Olev Remsu

Kasparov ja Kasjanov haihtuvad siiski tagaplaanile, kasparovlasi ja kasjanovlasi ei näe me filmis peaaegu üldse, keskendutud on limonovlaste sõelumisele.        Dokumentaalfilm „Revolutsioon, mida ei tulnud” („The Revolution, that wasn’t”), 96 min. Režissöör Aljona Polunina, produtsendid Jaak Kilmi ja Ilkka Matila. Kuukulgur Film ja Matila Röhr productions, 2008. Esilinastus Eestis kinos Sõprus 7. I 2009.         Kehv on siis, kui raha pole. Aga kuidas on lugu siis, kui tatsad jalgupidi võis? Aljona Polunina dokumentaalfilm „Revolutsioon, mida ei tulnud” tõestab, et ettevaatlik tuleb olla ka siis, kui projekti finantseeritakse heldelt. Tõsieluline linateos on meie kiirel ajal ülearu julgelt pikk ning venib, venib, venib. Ma soovitaksin selle julgelt poole lühemaks lõigata, kõik kaunid-eepilised kordused välja jätta, et mitte õrritada vaataja heatahtlikkust  ning sümpaatiat kõigi nende vastu, kellele on kallid euroopalik mõttelaad ja klassikaline läänelik demokraatia.

Tees, antitees, süntees

Peatükkidesse jaotatud teos klassikalise struktuuriga: tees, antitees ja süntees. Peatükkide pealkirjad toimivad tummfilmi vahetiitritena, annavad infot aja, koha ja probleemi kohta, ja see on lihtsalt hädavajalik.

Tees – isa Anatoli lõpetab poliitveiderdamise  Venemaa Natsionaalbolševistliku Partei ridades. Mees tõusis seal number kaheks, Eduard Limonovi vangistuse ajal koguni juhtis seda non plus ultra radikaalset massiliikumist.

Ilmselt ei leidu paremat elukutset ühele ekspoliitikule kui laibakosmeetik, see on kohe nii puntki pealt pihta, et tekitab küsimuse: kas juhuslikult täpne tõde või ilus ja mõjus luule? Ehk on tegemist Maksim Gorki realismideviisi rakendusega, et tõde tuleb kaunistada, et see  paistaks tõepärasem?

Limonovlasi lahkavas filmis on tõde kaunistatud laipadega, täpsemini, tõde on kaunistatud laibakaunistamisega, ja ega vist lennukaimgi autorikujutelm oleks suutnud midagi just sellele teosele vajalikumat ja iseloomulikumat välja nuputada. Filmi tipuks on kaadrid, kus muidu laipade habet ajav Anatoli kärbib isiklikku karvkatet oma näol, et ontlik välja paista, olla sama kaunis kui laibad. 

Antiteesiks on Anatoli pöördumine kiriku poole, tõe otsimine Jumalas. Anatoli tunneb end limonovluse reeturina, ent ilmselt kuulub vaataja poolehoid (juhul, kui see üldse tekib) just talle.

Sünteesiks on Anatoli taaskohtumine oma poja Grigoriga, kellest on saanud Limonovi fanaatiline ihukaitsja ning kes lausa relvadega täristab, igatahes laskeharjutustel kokakoolapurki tabab. Imperialistlikku nõiajooki ehk  kokakoolat vihkavad nii marurahvuslased, bolševikud kui mustakuuemehed.

Filmi dramaturgiaplussiks on seegi, et tegemist on ringja jutustamisviisiga: film algab isa rongisõiduga Moskvast 2000 kilomeetri kaugusele vanglasse, kust peab vabanema tema poeg Grigori, filmi lõpus saavad isa ja poeg kokku. Hästi on välja mängitud rongindus kui üks Venemaa sümboleid, ent raudteemotiivid korduvad ülearu tihti, lähevad isegi tüütuks. 

Õige film peab sisaldama vastanduse, ja „Revolutsioonis …” on see kenasti olemas: Anatoli rahulikud ja hingelised usutegelused (puude tassimine ja põrandapesemine lagunevas kiriklas) kontrasteeruvad mässajate laamendamisega Peterburi ja Moskva tänavatel, nende permanentse uulitsasõjaga miilitsa, OMONi ja Alfa-rühma vastu. Nii et dramaturgiaga on okei, see on isegi parem kui mõnes mängufilmis. 

Milline on sõnum?

Dramaturgiliselt toekas filmis on käsitletud ülidramaatilist aega Venemaal, 2007. aastat ja 2008. aasta kevadet, poliitkampaaniaid enne presidendivalimisi, kui klopsiti kokku absoluutselt ebaloogiline opositsiooniblokk Teine Venemaa üllal eesmärgil peatada Vladimir Putini türannia.

Vihkamine on kehv liitja, ainult armastus saab inimesi ja liikumisi ühendada (taas religioossed  motiivid), nõnda kukub katse hakata vastu Putinile kolinal läbi, isegi diskrediteerib demokraatiameelseid liikumisi. Selge, et Teise Venemaa kolm juhti – vaegkarismaatiline literaat Eduard Limonov, kunagine peaminister Mihhail Kasjanov ning male eksmaailmameister Garri Kasparov – jahtisid isiklikku tükki. Vahest oleks kaks viimast neist võimu nimel liitunud ka Putini ja Ühtse Venemaaga, kui neid oleks ainult kampa võetud. 

Parteilisuse aspektist jäävad filmis kõik otsad lahti, autoripositsiooni annab tõlgendada mitmeti. Kui küsime, milline on filmi poliitiline sõnum, siis peab vastama õlakehitusega. Kohe kindlasti ei ole see tõdemus, mis esimesena pähe tuleb, et demokraate (niivõrdkuivõrd) Kasparovi ja Kasjanovi näol ei ole võimalik liita anarhistidega, keda esindab Limonov ning kes juba põhimõtteliselt vihkavad seadusi. Kasparov ja Kasjanov haihtuvad  siiski tagaplaanile, kasparovlasi ja kasjanovlasi ei näe me filmis peaaegu üldse, keskendutud on limonovlaste sõelumisele.

Oleme siin Euroopas seaduslikkuse poolt – ka halvad seadused on etemad kui seadusetus. Nii et kerkib koguni küsimus: ega Polunina film konstateeri Putini-Medvedevi võimu kurba paratamatust? Parem varblane peos kui tuvi katusel? Äkki tahetakse öelda, et kõik putinlusega alternatiivne oleks veel hukatuslikum? 

Limonovlased ülistavad Stalinit, isegi IdaAasia massimõrvarid-türannid Kim Ir Sen (nii käib Kim Il Sungi nimi vene keeles) ja Mao Zedong on neile autoriteedid.

Muidu ausalt erapooletule ning distantsilt jälgivale Poluninale võiks ette heita, miks on maha salatud limonovlaste sümpaatia Hitleri ja natsionaalsotsialismi vastu? Viitab ju sellele Limonovi partei nimigi, rääkimata lipust, mis on ju verega ümbritsetud haakristi uus  versioon – ainult veri lunastab, ainult ohvrid pühitsevad lõpliku võidu!

Ehk oli mahasalgamine finantseerijate ettekirjutus? Või toimis enesetsensuur, autor tajus muusika tellijate maitset? Pakun veel ühe versiooni oletatavaks autoritõeks ja söandan tõlgendada filmi veel niimoodi: Polunina tahab öelda, et kõiges halvas, mis Venemaal sünnib, on süüdi poliitika kui niisugune, eriti just poliitikud, olgu nad ükskõik  mis masti.

Sellele võiks ju põhimõtteliselt alla kirjutada, ainult et mida pakkuda poliitikute ja poliitika asemele. Keegi ju ometi peab ühiskonda ja riiki korraldama-juhtima.

Filmis lastakse öelda Andreil, kes vastandub Anatolile ja on natsbolide fanaatiline poolehoidja, et Venemaa peab vabanema kõigist tapjatsaaridest, mõrtsuk-peasekretäridest ja kriminaal-presidentidest, kuid need õiged  sõnad ei jää domineerima. Hoopis vastupidi, pöörduvad ütleja enda ja tema partei vastu. Sest mille muu kui poliitkuritegevuse ülistamisega tegelevad limonovlased? Täpselt samuti nagu seda on Venemaa ajaloos teinud kõik Kremli ja Talvepalee valitsejad.

Ja miks Leninile on halastatud? Oli ju tema üks peamisi alatuse süsteemi alusepanijaid? Või imetletakse Lenini lurjuslikult peent võimumängu, mis lõppude lõpuks viiski just tema  kogu Venemaa ja kõigi tema naabrite õnnetuseks riigi tippu?

Limonovlaste Lenini-kultus muidugi iseloomustab limonovlasi, kuid siin oleks küll vajalik olnud autori otsene hinnang.

Limonovlased ja putinlased

Masside poliitika põhineb emotsionaalsusel (mis annab võimaluse nendega manipuleerida), emotsionaalsus püsib isiku- ja müüdikesksel poliitikal, mis on Venemaale olnud ajast  aega iseloomulik. Siit ka limonovlased, putinlased, kasjanovlased, kasparovlased ja kõik teised, kaasa arvatud leninlased ja hitlerlased.

Filmi kulminatsiooniks-peakonfliktiks on episood, kus Moskvas Kremli ees leiab aset kaks vastakat meeleavaldust. Ühed kisendavad „Rossija – Putin!” („Venemaa on Putin!”), teised „Rossija bez Putina!” („Venemaa ilma Putinita!”). Ja rohkem polegi midagi öelda! Ja tõtt öelda, seesugustes oludes pole vajagi  rohkem midagi öelda. Selge, et riigi ja ühiskonna mõjutamisega pole seesugusel lihtsusel midagi tegemist, niimoodi võivad karjuda ainult demagoogide poolt kavalalt ära lollitatud massid.

Režissöör Polunina ei tegele siiski plakatlike tõdede paljastamisega, kuigi laseb neil ise paljastuda. Selgeks saab see, et vabaduseks peavad kõik ainult iseenda võimulepääsu või võimulolekut. Vabaduse definitsioon on selles  filmis osalejatele (välja arvatud usumehed) üsna lihtne: kui oled jõudnud kõrgusele, kus sul õnnestub teiste vabadust piirata, siis oledki vaba.

Polunina ei lahkagi poliittõdesid, vaid vaatleb poliitikas osalevate inimeste iseloomu ja hinge, mis on taas mängufilmilik element selles filmipublitsistilises teoses. Polunina portreteerib limonovlasi ja see on tal hästi õnnestunud. Päris ideaalilähedane on poliittaganeja  Anatoli portree, selle loob suuresti sisemonoloog, millele rajaneb vaataja ja ekraani vaheline kuuldekanal. Anatoli mõtted on dostojevskilikud, ürgvenelikud, ja neis on nii sügavat filosoofiat kui kõrget kunsti. Kordaminek on kirikla tooste tõstva papi portree, kuigi pikk õhtusöök venelikult-lohakalt kaetud laua taga lohiseb mis lohiseb. Mida siis ikka pühakojas muud teha kui viina visata, eks ole? Ent jutud, mida laua taga räägitakse, ei paku midagi uut. Tõsi, need ei olegi mõeldud niivõrd jagama dokumentaalset infot tänase-eilse Venemaa poliitmaastiku kohta, kuivõrd ütlejaid-uulitsapoliitikuid portreteerima. Siiski, kindlasti oleks film võitnud, kui episood oleks olnud lühem.

Kas limonovlased pääsevad võimule?

Dokumentaalfilmi sihtgrupp on määratlemata. Filmi täielik mõistmine nõuab tänaseeilse Venemaa poliitilise olukorra nüanssideni  tundmist, mida ei saa aga nõuda keskmiselt vaatajalt. Vahetiitrite info võinuks olla tunduvalt põhjalikum, kuigi ma mõistan, miks sellega on kasin oldud – pearõhk on siiski inimestel ja mitte poliitikal.

Viimases peatükis, sünteesis, kuuleme Anatoli pojalt Grigorilt, et ränk valimiskaotus (võib-olla putinlaste sohk?) on limonovlasi siiski pisut õpetanud: kui varem plaaniti võimule tulla tosina võitlusaastaga, siis nüüd on  eesmärk edasi lükatud 20-30 aastaks. Igatahes mullu 64aastane Limonov ise ilmselt ei näe oma unistuste täitumist.

Venemaa oludes võib kõike juhtuda. Kujutlege, et kolmkümmend aastat tagasi oleks keegi soovitanud gaasijuhtme ehitamist Ukrainast mööda. „Teate, parem on vältida Ukrainat. Äkki saavad iseseisvaks, siis tekib meil raskusi gaasi müümisega Europasse,” oleks see nõuandja ennustanud. Kindlasti oleks paremal  juhul kõlanud vastuseks hobusenaer, halvemal juhul oleks niisugust prohvetit hulluks peetud, ta töölt lahti lastud ja psühhiaatriakliinikusse trellide taha toimetatud, Stalini ajal isegi seina äärde viidud. Seadusetuse või nõrgalt seaduslikes oludes toimib juhus. Bolševike võimulepääs 1917. aastal oli juhuste juhus ja nii võib edaspidigi juhtuda, pole sugugi välistatud, et seadusetul Venemaal pääsevad võimule limonovlased. Ma olen Peterburis ja Krasnojarskis  olnud limonvlaste paraadil ja demonstratsioonil, ma olen ise meelitsi tajunud, kuivõrd nakatav on see protestiõhkkond. Olen kõnniteel seisnud ja olen olnud sunnitud endas jõuga maha suruma mu seest iseenesest kerkinud kaasarõkatuse „Rossija bez Putina!”. Olen mõistnud inimesi, kes mu kõrvalt kõnniteelt on tormanud ennastohverdavalt ja enesetapjalikult sõiduteele demonstreerivate antiputinlaste ridadesse. 

Tuleme tagasi filmi juurde! Kaameratöö on lihtsalt meisterlik, valgus inimeste palgel portreteerib neid täpselt. Oleks ainult teos lühem ja kohati selgem!