Antibanausne ettevõtmine Läti lähistel

Vaatamata dokiajalugu läbivale lustakale mängulisusele pole see kultuurivald vabanenud tegelikkusega tõsiteaduslikus läbikäimises olija oreoolist.

VALLE-STEN MAISTE

Tõrva dokumentaalfilmide festival 15. – 17. X.

Tõrva tahab Stalini surma-aastal avatud toonases stiilis kinomaja uuele hingamisele äratada.

Tõrva tahab Stalini surma-aastal avatud toonases stiilis kinomaja uuele hingamisele äratada.

Britt Randma

Saksa filosoof Martin Heidegger süüdistas teaduslik-tehnilist maailma mõtlematuses, uskudes, et Sokratese-eelsed kreeklased mõtlesid rohkem. Väljenduda tavatses Heidegger seejuures raskepäraselt. Uusaegsest tõest kui efektide efitsientsist rääkimise vahel praalis tumekeel, et pudedas kriiditükiski on enam tarkust kui terves õhtumaises ideevundamendis. Pole ime, et leidus neid, kes arvasid, et uusajale mõtlevamat eeskuju otsides polnud Heidegger mitte ainult ülekuumenenud, vaid ka napsine.

Ent muistsete hellenite mõtlemisaldis vaim ei avaldunud ainult Heideggeri lummanud Sokratese-eelsest ajast pärit hämarfragmentides. „Oikonomikoses“ laseb Xenophon lausuda Sokratesel endal: „Käsitöölise amet ei jäta aega tegeleda sõprade ja riigiasjadega. Kui keha on käsitöö tagajärjel nõdrenenud, muutub hingki alatumaks ja tööline inimese ning kodanikuna närusemaks.“ Ka Aristoteles vihjab „Poliitikas“, et külmas põhjas peavad inimesed ellujäämiseks enam siplema, mistõttu nad on vaimse arusaamise ning kunstimeele poolest põdurad ning võimetud riiki valitsema ja majandama.

Neid, kel pole piisavalt jõudeaega, et olla hea ja väärikas kodanik, nimetati Kreekas banausideks. „Banausne“ märkis mõneti ka seda, mida tänapäeval kutsutakse banaalseks. Eeskätt oli banausne aga kõik, mida tehti praktilist eesmärki või tulu silmas pidades ja mis pärsib mängulist, loovat ja idealistlikku. Tänapäeval elame me kõik enamjaolt banausselt. Praktiliste sihtide ajel keele vestile vedamine on vägagi õilis. Sellest, mida võiks tähendada oma nõtruse või närususe vähendamine sõbra ja kodanikuna, ei saa aga keegi kuraditki aru.

Tõrva dokumentaalfilmipäevi tuleb seevastu pidada eeskujulikuks modernseks antibanausseks ettevõtmiseks, kristalseks näiteks, mille toel kasvada inimese ja kodanikuna. Analüütikud on filmivaatamise toime osas paisanud õhku küll vastuolulisi hinnanguid. Just dokkidele lähenemisel on vaatlejaid iseäranis inspireerinud Lacanist ja Althusserist mõjutatud paljastamispüüd. Milline ja kelle huvides on varjatud ülemdiskursus, mis punub oma võrku kinolina pealispinnal jooksva näiliselt sileda narratiivi taustal – just seda laadi küsimused ja kahtlused on lähikümnenditel enim häirinud ülelugenud filmisõbra und.

Sellist paranoiat võib mõista. Dokiajalugu läbivale lustakale ja perversselegi mängulisusele vaatamata pole see kultuurivald vabanenud tegelikkusega tõsiteaduslikus läbikäimises olija oreoolist. Kui keegi, siis just dokumentalist ei tohi trikitada, rääkimata valetamisest, sumbaku ka terve maailm postmoderni ja nihilismi mädasoos. Juba dokumentalistika suur algus oli kantud konfliktsetest sihtidest. Pealtnäha silumata tegelikkusepildistuse taga on ju dokkidegi puhul loomulikult kunstnike ja tehnikute manipulatsioonid ja valikud. Kriitik Patricia Aufherheide väitel ei pea enamik dokfilmide tegijaid end mitte tegelikkuse vahendajateks, vaid loojutustajateks.

Hullemad vastuoksused tulenevad aga arvukate dokumentalistika isade propagandistlikust meelestatusest. Ehkki John Grierson ja Dziga Vertov rikastasid dokižanri sotsiaalselt aktiivse sihiseade ja loova ning koguni avangardse mõõtmega, oli neile enesestmõistetav riiklike tellimustööde vastuvõtmine ja parteilise ürituse teenimine. Leni Riefenstahlilt saadud fašismiesteetilisi ja teoreetilisi impulsse kasutavad lokaalsed agittaidurid uljalt pea sajandi jagu hiljemgi – meenutagem või oma „hittsingli“ esitusel justkui pilvedelt laskunud Savisaart. Frank Capra pidas kaameraga militaarset kihutustööd tehes end südamepiinadeta fašismivastaseks õilishingeks jne.

Sõja järel tauniti riiklike tellimuste täitmist ja võitlevatel 1930. aastatel nii levinud parteilist (iseäranis komparteilist) kuuluvust ja pühendumist dokumentalistide hulgas eriti. Doksuperstaar Michael Moore’i näitel teame aga, et nn parteilisest erapoolikusest prii kineasti agiteeriv kallutatus võib olla riiklike propagandistide omast eksalteeritum ja manipulatiivsemgi. Bush nooremat mõnitades Moore mitte ainult „ei muutunud nendesarnaseks“, vaid kohati „neist“ vastuvõetamatumakski.

Kuid kas Lacan, Althusser jm prantsuse vaktsiinid aitavad? Ka lakkamatu filminarratiivide tagant varjatud raha, võimu jm huvide ning manipulatsioonide otsimise palavik ei vii eriti kusagile. Võib ju paigutada Roland Barthes’i briti jüngri Colin MacCabe’i õpetuse kohaselt dokumentaalnarratiivi sileda koe sisse lugematuid raputavaid katkestusi. Priit Pulleritsule ja Urmo Soonvaldile seda, et meedia ei ole tegelikkuse peegeldus, niikuinii pähe ei tao. Nende neitsilik näoilme, mis kinnitab usku Eesti elu kajastamise objektiivsusse ja netikommentaaride arvamusi vahendavasse jõudu, on jääv nagu päike.

Taibud jahugu mokumentaalidest, dokumentaalsetest simulaakrumitest jne, vanemtoimetajatele jäävad reality-show’d ja dokseebid ikka tegelikkuse terasteks pildistusteks. Kui jõululaupäeval on esiuudiseks tühjad pildid bussipeatusest, „kus võeti kinni pedofiil“, kui „kliendi kass tapab strippari mao“, kui tarbijatoimetaja kutsub naislugejaid „sissejuhatavalt imelisse mopimaailma“ ning tõsielureportaaž kodanike värskematest seksiharjumustest näeb välja kui Lõuna-Eesti pornoajakirja esimene trükiproov, kõneleb lugejaga loomulikult elu ise. Niisugune juba on tänapäeva maailmas kõige reaalse ja tõsielulise üle laiuv usaldusfoon.

Peaaegu kõigi Tõrvas näidatud dokfilmide lookanga varjus olid peidus küsimusi tekitavad traagelniidid. Kuid keda ikka aitab see järjekordne semiootiline tahukas, mis näiteks osutab, et Reet Aus kiusab oma sisukas filmis rõivatootjaid, et oma literaadile üle jõu käivale taastustsehhile kliendibaasi kasvatada. Võimalik, et hoolikalt kaevates jõuaksime mõne filmi puhul ka mõne niisuguse tõiga või manipuleerimisvõtteni, mida me õilsaid sihte seades heaks kiita ei saaks. Korraldajatele aga näisidki intrigeerivad filmid olevat vaid vahend, mille toel kehutada külalisi osalevale mõtlemisele. Tegu oli eelkõige mõtlemispäevadega, kus valitses humanistlik, sotsiaalselt tundlik, tervemõistuslik, mõõdukalt optimistlik maailma parandada püüdev vaimsus. Selline, mida audiovisuaalsfääri kriitikutest on esindanud ilmekaimalt ehk Raymond Williams. Tema arvates võib meedias ju varitseda salakaval diskursus, kuid selle kõrval täidavad filmid muidki funktsioone: jutustavad lugusid, lahutavad meelt, peegeldavad maailmas toimuvat ja tõstatavad selle kohta ka kriitilisi küsimusi.

Williams ja juba läinud sajandi 1930. aastatel samuti dokumentalistikaga tegelenud Walter Benjamin teadsid, et „filmistuudios on aparatuur sügavale tegelikkusse tunginud“. Väideldes meediadeterministidega, kes rõhutasid meediumi, keelekasutuse ja vormi rolli sõnumi määrajana, arvas Williams benjaminlikult, et vorm ja meedia ei valitse sisu üle vastuvaidlematult. Filmilood ei suru diskursiivsete ja formaalsete trikkide tõttu vaatajat tingimata maadligi, vaid annavad talle ka arenemisvõimaluse.

Võib arvata, et Tõrvas näidatud Grant Baldwini ja Jenny Rustemeyeri toiduraiskamisele keskendatud filmis „Lauake, kata end“ („Just Eat It: A Food Waste Story“, 2014) avanevat pilti ei saa globaalsele tarbimisühiskonnale ühtlaselt kohaldada, kui see ka Kanadas blufita filmilindile on saadud. See pool aastat vaid kaupluste ja hulgiladude ära visatud toidust söönuks saanud paarist rääkiv taies ei paku kiireid ja lihtsaid lahendusi toidupuuduses perede ja kodutute probleemidele ega aidanud väga edasi ka toidu ületootmise ja kliima soojenemisega seonduvate murede osas. Oluline on, et film(id) ja järgnenud arutelu(d) pani osalejad mõtlema ehmatavate tõikade üle, mida me globaalse tarbimiskultuuri osalistena mugavalt kahe silma vahele armastame jätta.

Rõiva ja toidu tarbimisele pühendatud filmidele järgnenud arutelus hämmastas, millise enesestmõistetavusega arvasid noorte kõrval vanemadki vaatajad, et raiskamisele tuleb otsustavalt piir panna. Kapitalism ju rajanebki fetišismil: midagi ei toodeta ainult vajaduse, vaid ikka ka eputamise ja edevuse pärast. Paratamatult valitsebki meeletu ja tarbetu ületootmine. Selle mentaalsuse tuntud vastand on aga ju plaanimajandus, mille toel saavutatud heaolu, eluea jm näitajate tase peaks kogenumatel veel meeles olema. Kas siis tahetaksegi tagasiminekut sellesse aega või usutakse mingi vahepealse variandi võimalikkusse?

Niisuguste küsimusteni, rääkimata vastustest, ei jõudnud ei filmitegijad ega arutelu. Ent ühe päevaga kogu maailma ära ei paranda ega universumit kapitalismist või kapitalismi tema pahedest ei vabasta. Sellele vaatamata pani mõttevahetust juhtinud Valga toidupanga esindaja Teresa Sale jagatud teave mõtlema paljudele väikestele olulistele asjadele. Kuidas saavutada, et hulgilaod ja poed oleksid valmis andma rohkem äraviskamisele määratud toitu vähekindlustatutele? Panga kogutust ei jätku praegu kaugeltki isegi Valga piirkonna tuhatkonna majanduslikes raskustes lapse toetamiseks. Samal ajal viskavad jae- ja hulgikaubitsejad üle 90% toidust, mida müüa ei õnnestu, abivajajatest mööda minnes lihtsalt ära, kusjuures Maxima ei tahtvat hädalistest midagi teada, Selver olevat aga märksa empaatiavõimelisem. Teatud võimalused neid muresid lahendada peaksid nende andmete valguses ju ilmnema?

Isegi kui lahenduseni kohe ei jõua ja kõige nähtuga nõus ei ole, sunnivad dokfesti filmid ja arutelud külastajat ümbritseva maailmaga mõtlevalt suhestuma. Ehkki pean Edward Snowdeni teguviisi õigeks ja tagakiusamist põhjendamatuks, tuleb tunnistada, et Laura Poitrase kuulsas filmis „Citizenfour“ (2014) on kodanike varjatud ebaseadusliku jälitamise probleem esitatud veidi ühekülgselt ning hüsteeriliselt. Luuregi peab ju pingutama, kui kaaperdatud lennukid purustavad torne ja tuhandeid elusid. Seni pole ka kuulda olnud kogutud andmete kasutamisest mõne kitsa grupi poliitilistes, ärilistes jm erapoolikutes alatutes huvides.

See ei takista aga filmist ajendatuna mõtisklemast jälgimisühiskonnaga kaasnevate võimalike tõsiste ohtude üle. On tööandjaid, kes käsitlevad neljakümmet iganädalast töötundi palgatöötaja elus enda omandina. Firmade sõidukites on seadmed, mis võimaldavad tööandjal autojuhtide päevakaval pilku peal hoida. Meilgi on lapsevanemaid ja koole, kes harjutavad turvalisuse ettekäändel lapsi koolipäeval filmides ette inimmaterjali tulevaseks ekspluateerivaks jälgimiseks.

Tõrva dokfest on omalaadne ettevõtmine. Programm koosnes kümmekonnast filmist, millest pool kodu- ja teine välismaised ja mille fookuses olid sotsiaalsed probleemid, erinevad kultuurid ja ellusuhtumised ning käsitluse raamiks helikunstile pühendatud aastast inspireerituna sageli muusika. Valik oli läbivalt tugev, ent mõistetavalt ei saa Pigilinna väike üritus rõhuda filmide erakordsusele ja uudsusele. Paratamatult pakuti ka neid, mida on Eesti keskustes juba näidatud. Kuid, nagu öeldud, oli eelkõige tegu mõtlemispäevadega ja sellisena mõjus festivali formaat vägagi elujõulise ja uudsena.

Suvisel arvamusfestivalil tahetakse kogu mõtlemisaines ja kõik mõtlejad korraga korraks mäe otsa kuhjata. Teemasid ja sõnavõtjaid saab seal hõlmamatu ja lämmatav hulk, kusjuures puuduvad põhiettekandjad, kellel lasuks käsitletava läbimõtlemise ja -töötamise vastutus. Nagu pinnapealsust veel vähe oleks, pikitakse programmi skandaalseid tolanäitlejaid, seltskonnaelutähti ja lõbuajakirjade staartoimetajaid. Tõepoolest: element, millest on niisugune põud, et on hädatarvilik seda mittetulundusfestivalidega turgutada. Kuigi ka Tõrvas sõna võtnute seas oli mõni tühjavõitu edvistaja, oli enamik etteasteid asjalikus vaimus ning filmid andsid erinevalt arvamusfestivali põhjaliku ettevalmistuseta vestlusringidest aruteludele toeka aluse.

Helme kihelkonnakeskusesse sattus dokfest pooljuhuslikult. Kultuuriakadeemia tudengitest korraldajad mõtlesid esmalt ikka „kõikide festivalide kodu“ Viljandi peale. Kuid kui levis teave, et Tõrva tahab Stalini surma-aastal avatud toonases stiilis kinomaja uuele hingamisele äratada, saidki viimati Valentin Kuigi „Perekonnapiltides“ (1989) nähtud hoone ja linn taas kinokaardile.

Peakorraldaja Liisa Nurmela sõnul mõeldakse kolmanda Tõrva dokfesti ettevalmistamise kõrval ka laienemisele teistesse Lõuna-Eesti väikeasulatesse. Ei ole midagi tänuväärsemat. Eestis on liiga palju snooblikke, glamuurist pakatavaid kitsale eliidile suunatud kultuuriüritusi. Ülemäära mõeldakse kultuuritegija enda ja maksujõulise, kuid niigi pöördumatult kultuuri kiindunud inimese peale kultuurist üleküllastunud keskustes. Vaimsuse külvamine sellest ringist väljaspool on meie kultuurielu ja -poliitika suurim puudujääk ja olulisim väljakutse, et inimene, sõber ja kodanik kasvaks ja banausne taganeks. Igaühes meist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming