Animatsioon. Maa, kus passid ei loe

Giannalberto Bendazzi: „Animatsiooni ajaloo ja kriitikaga tegelevad maailmas väga vähesed.“

IEVA VIESE

Giannalberto Bendazzi üritab oma raamatutes ära kaardistada kogu maailma animatsiooniajaloo ja hetkeseisu.

Giannalberto Bendazzi üritab oma raamatutes ära kaardistada kogu maailma animatsiooniajaloo ja hetkeseisu.

Pressifoto

Itaalia õpetlane Gainnalberto Bendazzi elutseb ühes Genova korteris vaatega Liguuria merele, aga tema teadmiste ja teoreetilise panuse mõju ulatub üle kogu maakera. Bendazzi kuulub nende esimese põlvkonna kriitikute hulka, kes aitasid 1960. aastatel panna aluse animatsiooni kui kunstivormi teoreetilisele tõsiseltvõetavusele. Enne seda käsitleti animatsiooni kui üht filminduse veidrat kõrvalnähtust.

Muude saavutuste hulgas on Bendazzi avaldanud ja toimetanud animatsioonist üle 20 raamatu, sealhulgas ka esimese maailma animatsiooniajaloo käsitluse „Multifilmid. 100 aastat filmi­animatsiooni“.1 Nüüd on ta uurimistööd veelgi laiendanud. Bendazzi uurib animatsiooni suundumusi ja annab üksikasjaliku ülevaate riikidest, stuudiotest ja tegijatest, määratledes olulised hetked ja sündmused animatsiooniajaloos, kunsti ja ühiskonna kontekstis.

On õnn, et Bendazzi töö kaalukus ei suuda varjutada selle itaallase võluvat isiksust, katkematut uudishimu ja head huumorimeelt.

Te olete võrrelnud animatsiooni poeesiaga.

Gainnalberto Bendazzi: Jah, see võrdlus on mulle alati tundunud täpne, see mind alguses animatsiooni poole tõukaski. Noore filmikriitikuna armastasin luulet ja mõtlesin, kas oleks võimalik teha lühifilm analoogilise mõtlemise abil, selle asemel et rääkida loogilist lugu näitlejatega. Analoogia on märksa olulisem. Mõtteviisina on see tänapäevasest ühiskonnast välja juuritud, aga algselt mõtleski inimkond sedaviisi. Mõtleme analoogiliselt ka nüüd: kui jutt on Ameerika jalgpallist, mainiksime järgmisena ragbit. Analoogia kahe nähtuse vahel, millel on teatud sarnasus. Analoogilise mõtlemise puhul on olulised metafoorid ja metamorfoosid ja kõik need süsteemid, millele tuleb meelte abil intuitiivselt läheneda. Mulle on need kõige vajalikumad, sest selline filmide interpreteerimise viis on palju rikkalikum ja vabameelsem. Sellised filmid, näiteks „Isa ja tütar“,2 paistavad olevat väga lihtsakoelised, nende esitatud probleemid selged, aga pisiasjadeni minnes selgub, et paljude huvitavate vihjete saamiseks tuleb vaadata väga tähelepanelikult. See kehtib nii hindu kui ka hollandlase, filmi autori de Witi kohta. Kehtib maailmas kõigi kohta, sest igaühel meist on tütar või poeg, isa või ema. Need tundmused on meil kõigil ühised.

Kas väidate, et animatsioon on võimsam väljendusvahend kui mängufilm või muud kunstid, mille leviala määrab neis kasutatav keel?

Kunstiliselt jõulisem, seda küll. Animatsioon on nii väljendusvahendirohke, et ületab tähendusrikkuselt kõik muud meediumid. Välja on kujunenud aga nii, et mida intelligentsem, seda rohkem püütakse selle eest põgeneda. Seega mõju vaatajaskonnale puudub, sest vaatajas­kond piirdub ehk mõnesaja inimesega.

1780. aastatel üritas Immanuel Kant selgitada valgustusaega. Ajastut, mil ühiskonnas domineeris intellekt. Kant ütles, et temale tähendab see inimkonna võimalust ületada talle iseenda seatud piirangud. Kui ümberringi vaatan, võin teda mõista. Võib-olla mõjutab meid kõiki sama maksiim: tegelikult me kardame teadmisi ja poeme end kaitsva ignorantsuse varju. Kant võttis mõtte kokku ladinakeelse fraasiga sapere aude ehk söanda olla arukas. Kõlab umbes nagu julge olla vaba. See on väga ebamugav positsioon, üldiselt eelistatakse mitte võtta sellist seisukohta.

Kuidas kirjeldaksite oma uut raamatut „Animatsioon. Maailma ajalugu“?3

Minu eesmärk oli olla oma väljenduses nii selge kui võimalik. Vihkan kriitikuid, kes peidavad end keerulise sõnastuse taha, seetõttu olen püüdnud olla väga vahetu ja samal ajal anda võimalikult põhjalik informatsioon ja hinnang. Mul on kahju üliõpilastest, kes seda raamatut kasutama hakkavad – kui hakkavad. Minu eesmärk ei olnud teha raamat neile, kes kasutavad seda mõne hinde või ainepunkti saamiseks. Olen kirja pannud oma tõe animatsioonist. Seda saab käsitleda ka teisel viisil, loodetavasti paljudes tulevastes raamatutes. Mina olen ainus hull, kes on võtnud ette nii keerulise ülesande, et tuua kaardile kõik riigid, ühtki teisele eelistamata. Minus on küllalt don Quijotet, selleks et päästa väetimad võimukamate ikke alt. Kui Hollywoodi suurstuudio teeb mõne filmi, siis on sellel juba eos palju võimu, seda me teame. Kui aga mõne vaese maa vaene stuudio tuleb välja hea filmiga, teavad seda vähesed. Minu õiglustunne kehutab mind ulatama talle abikätt.

Suures plaanis on maailmas praegu umbes 200 inimest, keda võib pidada animatsiooni asjatundjaks. Loomulikult on selline liigitus üldistav – keegi võib teada kõike Jaapani animatsioonist või nukufilmist või plastiliinianimatsioonist, aga ei ole kursis mõne teise haruga. Teadmisest ei piisa, on vaja osata paigutada oma teadmised konteksti.

Õnnetuseks tegelevad animatsiooni ajaloo ja kriitikaga maailmas väga vähesed. Teen kõik, mis suudan, selleks et kriitikuid ja ajaloolasi lisanduks, sest usun, et kunstiliigina väärib animatsioon käsitlemist ja animaatorid tunnustust oma raske töö eest. Kerge see ei ole. Seni nähtud ja loetud raamatud on väga head, aga viimase kümnendi jooksul on tulnud vaid kolm-neli sellist, kus püütakse anda üldpilti, mis maailma animatsioonis toimub. Ka need ei suuda katta näiteks seda, mis toimub Lätis – kraabitakse ainult pealispinda. Seda mitmel põhjusel: need teosed on mõeldud üliõpilastele ega saagi väga süvitsi minna. Ma ei väida, et need on halvad raamatud, üldiselt ikka head, aga neid piirab silme ees olev sihtrühm.

Kanadalane Chris Robinson on uurinud Eesti animatsiooni geograafiliselt üsna kaugest piirkonnast.4 Tundub, et animatsioonil ei pruugigi olla päritolumaaga tugevat sidet.

Jah, arvan ka täpselt nii. Mõnel juhul on animafilm maaga seotud, nagu näiteks Zagrebi koolkond. Kui vaadata nende bibliograafiat, siis kõik on serbohorvaadi keeles. Väga-väga vähe lugemist on ka inglise keeles ja teistes keeltes ei ole peaaegu üldse midagi, sest see koolkond on väga tihedalt seotud oma linna ja ajaga, mil Jugoslaavia oli suure Tito juhtimise all veider segu sotsialismist ja kapitalismist. Üldiselt on animatsioon aga rahvus omaette. Ma ei ole kunagi tunnetanud, et näiteks Poola animaatori päritolu erineks minu omast. Või hindu, ameeriklase või argentiinlase oma. Ükskõik, kelle. Festivalile minnes tean, et saan teistega rääkida ühist keelt. Lähen, käsi välja sirutatud, et suruda inimeste kätt, sest arvan, et oleme samast puust. Ise olen itaallane, aga kirjutanud oma parima raamatu Alexandre Alexeieffist, kes oli Prantsusmaal elanud venelane. Selliseid näiteid on palju, et oma parimad kirjutised on valminud neist, kellel on muu pass. See ongi ainult pass.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 Giannalberto Bendazzi. Cartoons. 100 years of Cinema Animation, 1994.

2 „Father and Daughter“, Michael Dudok de Wit, 2000.

3 Giannalberto Bendazzi. Animation. A World History, 2015.

4 Chris Robinson. Estonian Animation: Between Genius and Utter Illiteracy, 2003.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming