Animalindude lennuvõime(tus)

EMILIE TOOMELA

Täispikk animafilm „Kurjad linnud“ („Angry Birds“, USA-Soome 2016, 97 min), režissöörid Clay Kaytis ja Fergal Reilly, stsenaristid John Cohe, Mikael Hed, Mikko Pöllä ja Jon Vitti, põhineb samanimelisel mängurakendusel.

Kas ka roheliste sigade kuningas meenutab mõnd Ameerika poliitikut?

Kas ka roheliste sigade kuningas meenutab mõnd Ameerika poliitikut?

Kaader filmist

Sõnapaar „kurjad linnud“ seostub mu mälus otseteed kuulsa õudusfilmiga, kus Hitchcocki pilgu läbi muudeti linnud filmiajaloo jubedaimateks õudustegelasteks. Sügavalt freudistlike motiividega linateos kujunes lapsepõlves mu üheks lemmikuks, mida vaatasin uuesti mitu korda, teadmata isegi, miks. Lindude kiirus, täpsus, intelligentsus mõjusid ühtaegu õõvastavalt ja paeluvalt. Hitchcock meelitas vaatajat ikka ja jälle vuajerismile ning kohatus olukorras naerma õudselt lõbusate naljade üle.

1960ndate filmide ja tänapäevaste „Kurjade lindude“ võrdlemine paneb muhelema küll. Ometi pakub sel aastal välja antud animatsioon väga mitmetahulist tõlgendusruumi. Kui „Linnud“1 keskendus naiselikule seksuaalsusele, selle ebakõladele isiksuse arengus ja ühiskonnas, siis „Kurjade lindude“ peamiselt meestegelastest koosnevas galeriis on linnud lennuvõimetud. Lennuvõimetus, täieliku eneseaktualisatsiooni saavutamatus ning sellega kaasnev meheliku frustratsiooni väljendus on ilmselt kõige eredamalt vermitud „Ameerika iluduses“2 kujutatud Pontiac Firebirdi soetamise stseenis, kus punane sportauto märgib keskeakriisi kulminatsiooni. 1969. aasta Pontiac Firebird on kihutanud läbi mitmest kultusfilmist väga erinevatel aegadel („Punane ring“,3 „Politseinik“,4 „Knight Rider“,5 „Starsky ja Hutch“6 jne) nii Euroopa kui ka Ameerika filmitraditsioonis. Tuli ja lind, lendamine, ründamine ja välkkiire liikumine on „Kurjade lindude“ mängurakenduse keskmes, film aga keskendub enamasti malbele eneseirooniale ja raugenud kriitilisele pilgule Ameerika massikultuurifilmile.

„Kurjade lindude“ lugu on lihtne. Film on tempokas, värviline, ameerikalike „kildude“ ja tegelashäältega. Lisatud on veidi (enese)irooniat, mis teeb sõnamängud tüüpilisest mitmekesisemaks (free rage chicken, anybody?). Idüllilisel saarel pesitsevad kõiksugused sulelised elavad koos üldises üksmeeles – ainult peategelasel Redil on raskusi sulandumisega. Indiaani sõdalast meenutavate kulmudega õnnistatud Redi narritakse väljanägemise pärast, lind muutub üha üksildasemaks ja kibestunumaks. Koos filmivaatajatega teeb talle tujutut nalja saarel toimuv: see, kuidas ei toimi bird control ja emaslinnud teevad, munad kõhule seotud, sünnituseelset joogat. Pärast järjekordseid sekeldusi saadetakse Red viharavile. Tema ja veel kolm ühiskonnast väljatõugatud lindu peavad ravikuuri tulemusena terveks saama, et saalis taastuks üldiselt valitsev zen-õhkkond.

Saarele saabuvad aga võõra kultuuri esindajad, rohelist värvi sead, kelle suure uhke laeva sarnast ei ole linnud varem näinud. Tähelepanuväärne, et nimetatud imetajate stilistikas on nii mõndagi Ühendriikidele viitavat alates kiivritest, mida nad kannavad, armastusest rohelise peekoni vastu (ameeriklane on ameeriklasele hunt) ja populistlikust laulurepertuaarist, kus viis on kantrist laenanud ja sõnad mõnest valimiskampaaniast. Rohelised sead lahutavad lindude meelt ja sulelised võtavad nad sõbralikult vastu. Ainult üksik punanahk Red leiab, et olukord on hapu. Kui sead lindude munadega plehku panevad, haarab Red oma tiiva alla ülejäänud seltskonna ja läheb mune päästma.

Sündmuste keerises näib olevat režissööride eesmärk juhtida tähelepanu kõrvale tõsiasjast, et „Kurjades lindudes“ pole otseselt lugu, mida jutustada. Nii lihtsa üleehitusega mängust filmi konstrueerimine ei ole kindlasti tugevalt pinnaselt lähtunud ülesanne. Kes mängu ei ole mänginud, siis mainin põgusalt, et selle sisu on, et kurjaks aetud linnud tulistavad turnivaid rohelisi sigu. Meenub, et isegi elututest mänguasjadest on varem saadud luua suurepäraseid filme, nt „Lelulugu“7 ja „Legofilm“8, piiriks vaid autorite fantaasia. Nõnda katkeb jutulint mitmes kohas ning loo jutustamine ladususega jäädakse, hoolimata ponnistustest, Pixarile ja Disneyle alla. Kui Disney puhul on tegemist läbi aegade ühe rassistlikuma filmitootjaga (alates valgete kinnastega mustanahalisest Miki-Hiirest), on „Kurjade lindude“ autorid valinud vabaduse võtta teine suund ning keskenduda ameeriklaste ja gluteenivaba hamburgerikultuuri pilkamisele.

„Kurjade lindude“ esteetikat on keerulisem kommenteerida. Ei saa salata, et tegemist on küll tehniliselt korrektses ruumisuhtes kujutistega, kuid ilumeelt nälga jätva animatsiooniga. Keskkond ei mõju kodusena, nagu oleks seda võinud loota üksikul saarel pesitsevate lindude kujutamisest. Ei pakutud ka avaraid vaateid, mis oleksid rõhutanud saare äralõigatust muust maailmast, kuigi see kajas teravalt vastu lindude mõttemaailmast ja ka lennuvõimetusest.

„Kurjad linnud“ põhineb küll Soome mängul, ent nagu soome anima-ajaloos varemgi, tehakse koostööd ameeriklastega. Lavastajatooli maandusid ameeriklased Fergal Reilly ja Clay Kaytis, esimene filmikunstniku ja teine animaatori taustaga. Loo kirjutajatest on kirjade järgi pool soomlased – Mikael Hed, üks Rovio asutajatest, ja peamiselt telesarju kirjutanud Mikko Pöllä –, ent stsenaarium on valminud siiski peamiselt Jon Vitti sulest.

Soome filmituru väiksus innustab ja sunnib soomlasi, selleks et saavutada rahvusvahelist tähelepanu, tegema palju kaastootmisprojekte. Täispikki animatsioone jõuab nii tootmisesse kui ka kinolinale endiselt vähem kui mängufilme, mistõttu filmikriitikud ei saa jääda rahulikult oma mugavasse tugitooli piipu popsutama, et küll kuskil keegi ikka teeb ka edaspidi animatsioone, isegi kui kriitik neid vaatamas ei käi ja kirjasõnas ei lahka.

Et tegemist on kaastoodetud filmiga, olen varmas kõrvutama Ameerika ja soome animatsiooni. Kaks aastat tagasi sajandat aastapäeva tähistanud soome anima juures on mind ikka köitnud muhe huumor, mitmekülgsus ja kodune (isiklik) tunne, näiteks filmis „Palju häid soove“.9

Soome animatsioonile ei ole iseloomulik tempokas komöödia nagu „Kurjad linnud“. Kuigi näeme tegelaskujusid teraapiasessioonil, ei ela me läbi nende tundeid. Me ei saa kunagi teada taustalugu, miks linnud ei lenda ja miks sead on rohelised.

Jaapanis, kus anime on saanud kultuuris mõjukamaks kui ninjad ja samuraid, on sageli võimendatud lindude maagilisust ja võimet suuta seda, mis meile on võimatu (näiteks „Vaimudest viidud“10). „Kurjade lindude“ lennuvõimet on kärbitud. Nad on vabastatud tihti ka superkangelasi iseloomustavast lennuoskusest – lindudest on loodud tegelased, kes on kahe jalaga maas. Olgu selleks siis kas soov tuua animažanri vaatajale lähemale või aidata mõista inimlikke puudusi.

Tänu Roviole ja andekatele produtsentidele Soome mängutööstus õitseb. Sellegipoolest on tegemist nii väikese kohaliku turuga riigi puhul hapra olukorraga, mida ei ole raske tasakaalust välja lüüa. Animatsiooni kesine olukord ei tohiks muutuda tavapäraseks ega jääda ainult animaatorite mureks, et võetakse pigem pihku see üks varblane, kui sihitakse tuvisid katusel.

Kahtlemata on ka märksa magusamatest fantaasiaviljadest animafilme loodud, mis selgitab ka „Kurjade lindude“ kahetist vastuvõttu täiskasvanud publiku seas. Mängust filmi tegemisel on ootused keskmisest väiksemad, ent see öeldud, on „Kurjadel lindudel“ omad head küljed ja vahedust lisab teravmeelne huumor, mis lööb surisema Mighty Eagle’i nii mõnegi meelemürkidest tuimastatud närvipunkti.

1 „The Birds“, Alfred Hitchcock, 1963.

2 „American Beauty“, Sam Mendes, 1999.

3 „Le cercle rouge“, Jean-Pierre Melville, 1970.

4 „Un flic“, Jean-Pierre Melville, 1972.

5 „Knight Rider“, 1982–1986.

6 „Starsky & Hutch“, 1975–1979.

7 „Toy Story“, John Lasseter, 1995.

8 „The Lego Movie“, Phil Lord, Christopher Miller, 2014.

9 „Many Happy Returns“, Marjut Rimminen, 1997.

10 „Sen to Chihiro no Kamikakushi“, Hayao Miyazaki, 2001.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar