Andres Söödi aeglane vaade Hando Runnelile

Peeter Piiri

„Kodu-käijast” võib hoomata maalt pärit vaimuinimese pessimismimaigulist resignatsiooni, mida tasakaalustab sisemine rahu ja loominguline jõud.        Dokumentaalfilm „Kodu-käija”, Andres Söödi autorifilm Hando Runnelist.  Monteerija Marju Juhkum, helirežii Mart Kessel-Otsa, produtsent Reet Sokmann, F-Seitse, 2010, 90 min, esilinastus 7. XII 2010 Tartu Athenas.          Tunnistan, et mul on Andres Söödi vändatud portreefilmist Hando Runneli kohta raske ja keeruline kirjutada. Hando Runnel on minu ja terve minu põlvkonna vaimset kujunemist  sügavalt mõjutanud. Tema luulet loeti ja tunti massiliselt, tema raskekoeline, aga täpne ja rahulik kõnemaneer leidis matkimist. Tema „vastikud” otseütlemised 1988. aasta loominguliste liitude pleenumil ja muinsuskaitse päevadel mõjutasid poliitilist arengut rohkem kui tosinkonna poliitiku populistlikud kõned. Hando Runnelis on esindatud enamik sellest, mis mulle eestluse kui sellise puhul endiselt meeldib, ja seda pole enam kuigi palju järele  jäänud.     

Läksin Andres Söödi filmi vaatama üsna halva eelhäälestusega. Kartsin, et tegemist on sellise tolmunud rahvuslikus vaimus tellimustööga, millistega nõukogude ajal ja hiljemgi veel peletati noori inimesi eesti kirjanduse juurest eemale niisama tõhusalt kui keskkoolis kirjanduse tundides. Aga kui filmi alguses selline eelarvamus ka kinnitust sai, siis filmi edenedes  see aegamisi hajus. Tegemist on tugeva dokumentaalfilmiga, umbes sellisega, nagu neid tegid näiteks Jüri Müür ja Mark Soosaar 1970. ja 1980. aastatel, rääkimata Andres Söödist endast. Vanameister on endiselt võimas. Film algab peale rongis: Hando Runnel loeb ette omaenda luuletuse, mis on kleebitud ühe rongiakna klaasile. Mäletate, oli vahepeal selline „Rongiluule” üritus. Edasi läheb tegevus Tartus, Kirjanike Majas, Ilmamaa toimetuses,  kus Runnel näitab komidele ja maridele raamatukapi ees raamatuid, mis Ilmamaa on oma tegutsemisajal välja andnud. Raamatukapp, raamatud, riiulitolm – need on filmis korduvad motiivid. Näidatakse kirjandusõhtut kirjanike liidu Tartu majas, kus Hando Runneli luuletust soome-ugri keeltes ette loetakse. Olulised kultuurija poliitikategelased räägivad Runneliga Runnelist. Vanemad, üle keskea inimesed arutavad poolpimedas kohvikus viisakalt ja ettevaatlikult  paari aastakümne taguseid asju, kuni Runnel otsesõnu ja ausalt ütleb, miks ta ei kirjutanud alla 40 kirjale.         

Ja nii kulgeb film vaikselt edasi – inimese juurest inimese juurde, ühest kultuuriloolisest  kohast teise. Hando Runnel pereringis, Hando Runnel ärimeeste Illaku ja Kilgiga, Hando Runnel Vello Saloga, Hando Runnel Peeter Oleskiga. Midagi šokeerivat, kollast ajakirjandust erutavat välja ei tule, midagi ootamatut või ehmatavat ei juhtu. Küll aga hakkab endast tunda andma teatav alatoon (nagu too helin ühe teise luuletaja rinna sees), mingi kummaliselt painav üldmulje, mis Runneli isiksusega kuidagi üllatavalt hästi resoneerub. Võib hoomata maalt  pärit vaimuinimese pessimismimaigulist resignatsiooni, mida tasakaalustab sisemine rahu ja loominguline jõud. Kes soovib, võib selle filmi ridade vahelt leida mingis mõttes palju sisulisemat linnastumise ja üleilmastumise kriitikat, kui nii mõnegi antiglobalistliku organisatsiooni kärarikastest loosungitest. Kes jaksab, võib näha (nii nõukogude ajal, aga kuidagi tungivamalt veel nüüd) raskesti mõistetava loojanatuuri üksindust ja nihestust. Kohustuslik see  muidugi pole, film ise seda peale ei suru. Vaataja on oma arvamistes ja järeldamistes antud iseenda meelevalda. 

Andres Söödi dokumentaalfilmi võti, nagu ka muide Hando Runneli luuletuste võti, peitub rütmis. See on aeglane ja väärikas, kulgeb tasahilju. Filmikaamera käib luuletajaga kaasas,  rahulikult, ilustamata, lakooniliselt, kuid midagi olulist vahele jätmata. Dokumentalist laseb Hando Runnelil kultuuriloolise isiksusena kõigi temaga seonduvate küsitavustega rahumeeli ise esile tulla. Selle tulemusena tekib terviklik pilt, mis on kaugelt monumentaalsem, kui see oleks võimalik mõne hoogsa propagandistliku, ülistava filmikeelega. Muusikaline kujundus on minimaalne, kaadrid on pikad ja ameerikaliku filmikeele najal kasvanud kinokülastajale lausa  painavalt venivad. Küsimiste ja kostmiste vahepeal kõlab kõnekas vaikus. Ekraanil käib tõe selgitamise pikaldane ja vaikeluline protsess. See pole niivõrd selgitamine selgekstegemise ja väljauurimise mõttes, kuivõrd selgitamine setitamise mõttes: oodatakse, kuni tõsielu sogases vees sete põhja vajub, nii et maksvusele pääseb läbipaistvus ja ilmnemine. Midagi on selles filmis samasugust, nagu oli 1970. aastate eesti luules ja kirjanduses – on tüünet vaikelu.  Mulle avaldas tohutut muljet filmi lõpp. Luuletaja on oma sünnikodus, millest praeguseks pole alles isegi mitte varemeid. Runnel kõneleb talle omases staatilises kõnemaneeris, et külas, kus see koht asub, oli kunagi kolmkümmend talu, millest nüüdseks on püsima jäänud vaid kolm. Ta räägib ka vanast kombest mitte tagasi tulla kohta, mitte käia seal, kust kunagi on nii põhjalikult lahkutud. Siis ta ütleb veel midagi ja siis veel. Kerge suvine tuul sahistab  lehtedes, luuletaja otsib võpsikus varemete tagant vaarikaid. Mingi hetk lõpeb jutt kuidagi loogiliselt otsa ja Runnel sõnab rahulikult, isegi asjalikult, et see on nüüd koht, kus võiks vist filmi ära lõpetada. Misjärel ta kaob hääletult umbrohu, vabarnate ja põõsaste vahele, just nagu teda poleks kunagi olnudki.     

Kui „Kodu-käijale” üldse midagi ette heita  saab, siis võib-olla mõningast hermeetilisust. Vanem filmivaataja muidugi tunneb kui mitte kõiki, siis vähemasti enamikku filmis näha olevaid kultuuritegelasi, aga noorema põlvkonna jaoks võivad nii filmis rääkivad inimesed kui käsitlemist leidvad teemad jääda täiesti tumedaks maaks. Nägudele nimede ja „tiitlite” allakirjutamine oleks võib-olla primitiivne lahendus, aga ehk leidub ka peenemaid selgitamise viise. Kuigi (ja see kõlab kummalisel kombel  jällegi kokku filmi alatooniga), kas nooremad inimesed üldse lähevad sellist asja kinno vaatama? Tartus, Athena saalis, kus ma filmi kaesin, istus peale minu vaid kaks inimest. Natuke nukker, eriti kui arvestada filmi kõva taset. Teiselt poolt jällegi, mine tea? Pärast filmi lõppemist suhtlesin natuke noormeestega, kes selle filminäitamise organiseerisid. Nad rääkisid, et neil on kavas hakatagi tulevikus Athena kinos näitama sellist väärtfilmi, mille suured filmilevitajad  vähese kassa tõttu ära põlgavad. Selline asi annab lootust. Nii et vahest polegi vabarnate vahele kadunud luuletaja päriselt olemata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming