Andrei Nekrassovi palverännak

Tarmo Teder

Esmaspäeva õhtul näidatakse ETV eetris Vene-Gruusia sõja õudusi.      FOTO: Tiit Blaat/ Eesti Ekspress Režissöör Andrei Nekrassovit (s 1958. a Peterburis) on  nimetatud vene filmi mässumeheks. Ta õppis näitlemist ja lavastamist Leningradi Riiklikus Teatri- ja Filmiinstituudis, omandas hiljem Pariisi ülikoolis magistrikraadi kirjanduses ja filosoofias, täiendas ennast Bristoli ülikooli filmikoolis, assisteeris Tarkovski „Ohverduse” (1985) võtetel, tegi rahvusvahelist koostööd teledokumentaalide tootmisel („Pasternak”, „Raisus poeg”, „Tšetšeenia laste lood”). Nekrassovi esimene lühimängufilm „Lenini lätted” (1993) võitis UNE SCO auhinna Cannes’i filmifestivalil ja esimene täispikk mängufilm „Armastus on tugevam kui surm” kriitikute auhinna Mannheim-Heidelbergis. Teine pikk mängufilm „Armastus ja teised luupainajad” tõi auhindu („Sundance”, Berliini jt festivalidel) ja tegi kassat üle maailma ning just selle filmi järgi hakatigi Andrei Nekrassovit vene režissööride hulgas mässajaks nimetama.       

2007. aastal sai valmis Nekrassovi dokumentaalfilm „Vastuhakk: Litvinenko juhtum”, kus uurib FSB ohvitseri Litvinenko ja ajakirjanik Anna Politkovskaja tapmist, aga ka salateenistuse kätt elumajade õhkimisel. Film ajas Vene silovik’idel harja punaseks ja on tänaseni seal keelatud. 

Andrei Nekrassovi viimane dokumentaalfilm „Vene õppetunnid”, mis tehtud koos Olga Konskajaga, näitab Vene-Gruusia 2008. aasta sõja tagamaid ja eellugu. Ühest küljest on see valus film sügavalt isiklik, aga teisest küljest paljastab halastamatult sõjaõudusi ja -valesid.   

Tarmo Teder: Režissöör Andrei Nekrassov, palun rääkige hakatuseks, kuidas teil tuli selle filmi idee? Millest saite sädeme või tõuke, et alustada ja teha selline pikk ja raske film nagu „Vene õppetunnid”?

Andrei Nekrassov: 2008. aasta suvel, veel  enne sõja algust, oli selge, et pinge Venemaa ja Gruusia vahel kasvab. Sõjaväelased hakkasid äkki piiri taga Gruusia territooriumil õppustel käima, Vene pressis oli kuulda palju Gruusiavastast retoorikat. Lugesin ka Saksa ja Šveitsi ajalehti. Juuni keskel oli Neue Zürcher Zeitungis, mul on see ajaleht alles, artikkel, et Gruusia tuleb tagasi anda ja hüvasti jätta Abhaasiaga. Oli imelik tunne, et midagi on teoksil, et valmistatakse ette mingit operatsiooni Põhja-Osseetia  ja Abhaasia asjus. Muidugi ma ei uskunud, et tuleb avatud sõda, kuigi opositsioon, sellised lugupeetud inimesed nagu Kovaljov ja teised vanad dissidendid, kirjutasid valitsusele kirja palvega mitte lubada sõda. 

Nii et teil oli juba enne sõda tunne, et hakkate halvast eelaimdusest ajendatuna filmi tegema?

Ja-jaa! Siis pidasime Olga nimepäeva. Püha Olga nimepäeva, Olgale (Konskajale – toim) oli see väga tähtis, et tema nimi tuleneb Pühast Olgast, kes oli meil esimene kristlasest naine Venemaal. Olime seda sõpradega alati tähistanud,  sest sel ajal on tavaliselt hea ilm, nagu oli ka siis, täpselt kaks nädalat enne sõda. Sellest koosolemisest on olemas kaadrid ja fotod ning pärast oli huvitav näidata seda halba eelaimdust isiklikus kontekstis. Ma tahtsin teha endast lähtuvat, isiklikku filmi. Lihtsalt reportaaže oli juba küllalt tehtud, tundsin, et sündmuste arengut tuleb näidata eelkõige läbi isikliku prisma. Alustasimegi selle luuletusega, mille Olga oma nimepäeval ette luges. 

Kui sõda oli juba 8. augustil alanud, palju kulus siis aega, et sõita sinna, kus sõda peeti, Gruusia poolele ja Osseetia poolele?

Mina sõitsin 12. augustil, Olga natuke hiljem.   

Filmis näitategi vahelduvalt seda, kuidas kulgeb sõda Gruusia ja Osseetia poolel.

Jah. Me kavatsesime seda näidata mõlemalt poolelt vaadatuna.     

Kuidas te end seal tundsite? Kindlasti olite emotsionaalselt rõhutud ja psüühilises pinges. Kõik oli ju purustatud, majad põlevad, inimesed karjuvad, laibad vedelevad …

Jah. See oli väga raske. Olen varem olnud mitmetes  sõjakolletes, aga ausalt öeldes sellist masendavat pilti nägin elus esimest korda. See oli tõesti hirmus. Teate, tuleb selline lennuki, mitte tsiviillennuki, vaid sõjalennuki hääl, heli, mis kuulutab, et sa võid iga hetk pommi alla jääda. Sa tunned seda oma kõhunahaga ja teha pole midagi, ära joosta pole kuhugi.     

Filmi viimane veerand on eriti kole, näitate, kuidas seal tapeti. Filmi lõpus pakute aga kunstilise üldistuse ja seal jookseb ka selgelt tunnetatav kiriku ja vaimulik liin.

Jah. Meile Olgaga oli see väga tähtis. Gruusia on naabritest meile religioosselt kõige lähedasem maa postsovetlikus ruumis. Ja ka Ukraina oma katoliiklastega. Seda mitte Venemaa ametlikust vaatepunktist, vaid hingeliselt ja  üldinimlikult. Ja selles kontekstis polnud sõda mitte lihtsalt viga, vaid meie vendade reetmine. Asi polnud minu jaoks üldse formaalne, et selline religioon ja meie patriarhid. Muide, isegi meie patriarh, Aleksius Teine, kuigi ta oli küllaltki valitsusmeelne, võttis Gruusia poole positsiooni, sest nemad ei hakka Abhaasias ja Lõuna-Osseetias Gruusia kirikuga „ühinema”. Sest isamaa ja sõda on küll üks asi, aga kirik hoopis teine, vaatamata anneksioonile. Ja  sinna vallutatud aladele jääb alles Gruusia kirik. See kultuuriline ja religioosne aspekt on kinnitatud ühe juhtumiga. Kui seal olime, ei tundnud tavalised inimesed meie vastu mingit vihavaenu, rääkisid meiega vene keeles. „Vene õppetundidel” on mitmeid tähendusi.   

Näiteks leidsite puruks pommitatud koolimajast vihiku, millele oli kirjutatud uroki russkogo.

Jah. Laps, kes läks Nõukogude Liidus kooli, oli kohustatud õppima vene keelt. Praegused lapsed endise NSV Liidu aladel pole enam  kohustatud õppima vene keelt, aga nad ikkagi õpivad. Ja kui sa leiad sellise vihiku pommitatud koolimajast, siis oli see mulle väga tugev emotsionaalne vihje.   

Mina näen teie filmi pealkirjas ikkagi rohkem  seda, et Vene impeerium annab aegajalt oma õppetunde, mida on paljudel raske taluda. Kui kaua teil filmi võtmiseks aega kulus?

Palju. Vene väed läksid Gruusiast välja 10. oktoobril, käisime seal oma võttegrupiga mitu korda.     

Teil õnnestus filmi hankida üks unikaalne kaader: kosmosest võetud satelliitpildil on selgesti aegreal näha, kuidas kümmekond Vene lennukit siseneb Gruusia territooriumi kohale. Tõenäoliselt on tegu ühe NATO riigi luure informatsiooniga. Kust te selle Vene õhuväe agressiooni näite saite?

No jah, see meile kingiti. Ma arvan, et see elektrooniline pilt on ameeriklaste informatsioon.       

Kas nad teadsid, et sellist filmi teete?

Ei, me otsisime ja pärast nad muidugi said teada, et filmi tehakse. Ma seletasin pikalt, kuhu ja milleks seda vaja läheb.       

Kas teid on kunagi ähvardatud või teile kallale tungitud seetõttu, et olete režissöör ja teete filme?

Pole vahet ametlikult või mitte, kas korraldab Putin otse Kremlist või kuidagi teistmoodi. Litvinenko juhtumit lahkava filmi tegemise ajal tehti telefonikõnesid minu sugulastele: et öelge talle edasi, et Vene-vastase filmi tegemine ei tule kasuks ei karjäärile ega tervisele.       

Millised olid suuremad raskused viimase filmi tegemisel?

Põhiliselt oli raskusi Põhjas, tähendab LõunaOsseetia poolel. Sest esiteks oli sinna füüsiliselt raske pääseda, seal elada, olla ja filmida. Tuli saada ametlik luba, olla ettevaatlik. Kuigi sealne territoorium on kuulutatud de facto Venemaaks, on seal Venemaa Föderatsiooniga ikkagi reaalne piir, Põhja- ja Lõuna-Osseetia vahel. Seal kontrollitakse väga tähelepanelikult, kes te selline olete, kust tulete ja mis asjus lähete, mis organisatsioonis töötate.       

Filmis on näha, kuidas tõkkepuude juures lastakse läbi ainult Vene ajakirjanikke. Vene sõduritelt pole võimalik mingit kommentaari saada, mõni ohvitser ehk paar kuiva lauset poetas. Aga ühes keldris ajasite juttu ka Gruusia sõjaväe kõrge ohvitseriga, kes oli vist ülemjuhataja sõja ajal.

Ja-jaa, see oli Mamuk Kurašvili. Saakašvili võttis ta pärast maha. Vene ohvitserid ei tahtnud anda intervjuusid, rindepiirkonnas veidi kärgitakse, aga kusagil rahulikult vestelda ei saa, sest nad kardavad. Mitte keegi ei taha rääkida, sest nad teavad, et paljutki tuleb varjata.       

See on väga valuline film, kus kujutatud ka seda, kuidas impeerium tahab inimesi hoiatada, ähvardada ja karistada – et te ainult mingist NATOst mõtlema ei hakkaks. Mida erilist, mida vaataja ei näe ega tea, te seoses oma filmiga veel öelda tahate?

Minu käest on sageli küsitud, miks ma teen poliitilisi filme. Olen esiteks vastanud, et Venemaal valitseb kineastide hulgas hoiak, et me pole poliitikud, et ma olen professionaal, oskan filmida, monteerida ja nii edasi, aga poliitika mind ei huvita. Läänes kohtab selliseid avaldusi harva, aga Venemaal tihti. Mina pole oma kolleegidega nõus ja arvan, et see pole aus positsioon, sest poliitika – see on elu. Poliitika on vahel väga terav probleem ning poliitika pole mitte sugugi üksnes kõrgema ešeloni ja riikide suhted, vaid ennemini pigem see, kuidas elavad lihtsad inimesed. Ja seda  just Venemaal, sest rahvas on meil rõhutud ja ära hirmutatud, tal pole häält. Piiri taga räägitakse ehk, et vaadake, venelased on sellised ja sellised, aga tegelikult on minu arvates nii, et me ei tea, millised on venelased. Kui televisioon ja press on valitsuse ohjata, näidatakse vaid meelelahutuslikku möga, siis me ei tea, kes on tüüpiline vene inimene.       

Iga inimene on omamoodi individuaalne, rahvust üldistada pole nagu võimalik.

Seda küll. Aga ma tahan sellele niinimetatud vene inimesele anda hääle. Ja ma olen veendunud, et paljud inimesed, kes on minu viimast, aga mitte ainult seda, ka teisi filme nagu Litvinenkost ja õhitud elumajadest näinud … need inimesed vaatavad ja lähevad pooleteise tunni  pärast ära hoopis teise inimesena. Ja siis ma ütlen iseendale: sa oled midagi siin elus ära teinud. Ja need mu kolleegid, kes väidavad, et me pole poliitikud, on minu meelest naeruväärsed, sest kui suudad inimest aidata, tal milleski – maailmas, oma maas, iseendas ja muus – selgusele jõuda, siis on see suur asi.       

Kas tahate eelkõige püüda reaalsust, tõsielu, olla dokumentalist, kellel pole erilist kunstilist pretensiooni? Miks?

Ei, ikka olen pretendeerinud. Te ju ise ennist ütlesite seda.       

Kuidagi libedalt jookseb see religioosne liin, aga filmi lõpus on purustatud tuba, hoolikalt komponeeritud segadus, mis jätab mulje, nagu oleks see aset leidnud Moskvas, kus te Olga nimepäeva tähistasite. 

Jah, just nii ma seda kujutada mõtlesin. Sellised seosed tulevad alati intuitiivselt, aga pärast võib neid nii või teisiti kujutada. Mul tuli selline tunne, et oleme liiga palju purustusi näinud. Iga inimene, kes lülitab uudised sisse, näeb ekraanilt purustusi, kahjustusi, maavärinaid, üleujutusi ja nii edasi, et sellest kõigest hakkab juba väsima. Filmitud oli vähemalt sada purustatud maja, mille hulgast me pidime valima.       

„Vene õppetunnid” on pikkade ja korduvate lõikude kaupa nii tempolt kui pildilt monotoonne: sõitvast autost on võetud mööda libisevaid purustusi, ripakile jäänud sõjatehnikat, ahastavaid inimesi.  Ometi mõjub see üldine draama igaühe jaoks ise valuga.

Jah. Mulle on tähtis, et vaataja sellest aru saab, et ta mu üldist tonaalsust ja ka kujundeid mõistab.       

Tahate ehk teha mõne erilise avalduse, midagi deklareerida või sõnastada oma kreedo, kuulutada midagi eesti kolleegidele, s.t kineastidele?

Mul oleks paljugi öelda, aga mulle tundub, et … Me elasime nagu ühel maal, olime ometi väga erinevad – eestlased ja tadžikid, venelased ja kirgiisid, aga nüüd on täiesti normaalne, et meil on täiesti erinev suhtumine Suurde isamaasõtta. Venemaal tuleb varsti püha (jutuajamine leidis aset k.a 22. IV – toim) ja see on neile lihtsalt vastupandamatu päev.       

See on identiteet.

Ja see on ka religioon. Taipate, see on nagu kultus oma rituaalidega, milles on veel oma sügavad väärtused. See on nagu kontsentreeritud väärtustega religioon. Inimestel assotsieerub paljugi ja kui on religioon, siis algab ka usk, kus loogika töötab juba teistmoodi. Ma olen täielikult venelane, põline leningradlane, vanemad elasid seal ja vanaisa oli blokaadis. Kuigi ma tunnen ka läänt, olen seal õppinud ja töötanud, tunnen ikkagi, et jään venelaseks. On selline sõna, mida meie nooruses lörtsiti, „dialektika”, aga just dialektikaga võib seda mu põimitust seletada. Venelased peavad mõistma, et kui inimene vaatab teisest perspektiivist mingitele talle väga olulistele sündmustele, siis ei tähenda see seda, et see teise vaateviisiga inimene on paha. Aga paljud venelased suhtuvad emotsionaalselt, et  kui sa ei võta minu religiooni, siis oled sa moslem või uskmatu. Võib ju öelda, näe: oli Molotovi-Ribbentropi pakt, oli Katõn, oli palju hullematki, aga ta ütleb ikka „ei usu, ei usu”. Sest see on tunne, et me oleme head, meil on ju sellised head laulud ja muud. Aga eestlased on hoopis teistsugused, neil pole see üldse nii.       

Ja-jah, see on vana müüt, mis aina kestab, et eestlane on fašist.

See on just nimelt religioon, isegi neile inimestele, kes ei usu, et eestlane on fašist. Ja  kui mu kolleegid räägivad, et poliitika pole kunsti aines, siis ma ütlen, et poisid, poliitika on igal pool nagu ka kunsti aines. Iga inimene ei saa olla režissöör või intellektuaal, kellele on osaks langenud luksus mõtelda, aga nende vähemuses mõtlemis- ja loomisvõimeliste inimeste ülesanne on lülitada ka lihtsamad inimesed mõtlemisse. See on väga raske ja idealistlik ülesanne. Aga ma pean seda oma kohustuseks.       

Millised on teie plaanid edasiseks? Millest tuleb järgmine film?

Loomulikult ma töötan ja kavandan. Mul on kaks suunda: dokumentaalfilm ja kunstiline mängufilm. Üks täispikk on kavandamisel. Inimene, kes töötab filmi juures tõsiselt, võib teha nii dokumentalistikat kui mängufilmi. Tunnen endas vabadust ja jõudu selles ruumis neid sulandada. Tehnika ja oskused on küll tähtsad, aga kõige tähtsam on idee, tahtmine midagi väljendada. Ja meil Olgaga oligi tunne, et me ei saa seda sõda vahele jätta.       

Tänan teid vestluse eest.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming