Andrei Dobrovolski 75

Enn Säde

Kui Andrei Dobrovolski tegi Tallinnfilmis 1967. aastal autor-režissöörina oma esimese filmi „Tallinna mosaiik”, oli see kummalisel kombel kodustuudio sama aasta teine fotofilm. Esimeseks tuleb pidada Vladimir Karasjovi „Eelkäijat”, mis valmis varakevadel 1967. See oli midagi hoopis uut, sellist kummalist sünteesi  fotost ja filmist, tulest ja veest poldud siinmail ju enne tehtudki. Staatilisust, seisatatud eluhetke tsementeeriv foto ja dünaamikat jutlustav film said äkki rahulikult koos eksisteerida! Olin „Tallinna mosaiigi” helimeheks ja sestsaati saanud jälgida Andrei ülearu keeruliselt kulgenud loomingulist algust. Muidugi ei teadnud ma tema eraelulisi asju, eriti „sotsiaalset päritolu”, sellest polnud nendel kaugetel aastatel kombeks rääkida.    

Alles paar aastat tagasi, kui võtsin ette kirjutada TMKsse Andreist, omamoodi Eesti filmi kaotatud pojast, paotas ta ust perekonna minevikku. Ema ja isa olid põlised eesti-vene aadlikud, emapoolsed kauged eelkäijad olid tegevad Kadrioru pargi veesüsteemi rajamisel, isa kui valgekindrali poeg lasti 1941. aastal NKVD-laste poolt maha … Andrei ilmub Eesti fototaevasse otsekui eikuskilt, äkki on ta siinsete fotograafide vennaskonna tipus, kolleeg  ja sõber Peeter Tooming nimetabki teda 1960. aastate loominguliselt kõige edumeelsemaks fotokorüfeeks. Mõlemad tulid enam-vähem ühel ajal Tallinnfilmi tööle, algul valgustajaks, hiljem juba operaatoriks. Sündis siinmail enneolematu kooslus: kamp ühtemoodi mõtlevaid fotograafe tulid kokku (1964) ja hakkasid esinema kui fotogrupp STODOM. (Andrei väidab omal malbel moel, et selle mõtte algataja oli tõepoolest tema.) Tänaseks  unustatud ja mälestustelademete alla kadunud, oli STODOM hakkajate ja ürgandekate fotokunstnike ühendus: Kalju Suur, Peeter Tooming, Tatjana ja Andrei Dobrovolski, Rein Maran ja Boris Mäemets, hiljem liitus ka Peep Puks. Kui küsin Andreilt, kas poleks võimalik tema suureformaadilisi, tollal imenähtusena ka välismaalt auhindu korjanud fotosid taas näituseks kokku koondada, rehmab ta kurvalt käega: „Kõik on kadunud.”     

STODOMi aastad on siinmail foto kui  kunsti ühe osa esiletõusmise aastad, valulised ja tänase pilguga vaadates „päris”-kunstnike ebaleva vastuseisu aastad, aga ka ideoloogiameeste jõhkrate sekkumiste aastad. Andrei tõmbub vaikselt eemale, teda oli rohkem haaranud filmikunst ning suurte ja inetute sekelduste kiuste, mida kodustuudio Tallinnfilm ta teele lükkas, läks õppima Moskvasse režissööride kõrgematele kursustele. Ta jäi sinna pikaks 25 aastaks, olles Kesktelevisiooni  filmistuudio Ekran režissöör ja loomingulise sektsiooni juht. Ta on teinud austust vääriva produktiivsusega kokku üle neljakümne dokumentaalfilmi ja seda otse räuskava peaideoloogi Suslovi silme all. Kuidas taolises, närve otse põletavas atmosfääris jäädakse inimeseks, seda küsige Andreilt, kui näete teda mõnes Tallinna vanalinna antikvariaadis nipsasju uurimas.   

Viscontilt on jäänud mulle ette üks lause, millega siin ka lõpetan: „… ja vanahärrad, illusioonidest vabad, sulgunud mälestustesse, uhked oma kogemustele ja kultuurile.” Palju tugevat tervist Sulle juubeliks, Andrei!