Ameerika! Fakk jee!

Joonas, filmijutt.blogspot.com

Kaks kelmikomöödiat unelmast, mis seob meid Ameerikaga.Mängufilm „Ameerika afäär” („American Hustle”, USA 2013, 138 min), režissöör David O. Russell, stsenaristid David O. Russell ja Eric Warren Singer. Osades Christian Bale, Bradly Cooper, Amy Adams, Jennifer Lawrence, Jeremy Renner. Mängufilm „Wall Streeti hunt” („The Wolf of Wall Street”, USA 2013, 179 min), režissöör Martin Scorsese, stsenarist Terence Winter. Osades Leonardo DiCaprio, Jonah Hill, Matthew McConaughey jt. Mõlemad filmid linastuvad kobarkinodes.

Saja aasta eest sõnastas Gustav Suits eestlase unistuse saada eurooplaseks. Vormiliselt on see unistus täitunud: oleme koputanud Euroopa liidu uksele ja meile on avatud. Juba enne liitumist hakkasime otsima uut unistust, uut ideed, uut eesmärki, aga pole siiani leidnud, ja võib-olla ei leiagi, sest eks see otsing olegi rohkem retooriline. Meil – see tähendab kaalukal osal ühiskonnast, sealhulgas selle otsustajaist – on juba iidamast-aadamast unistus, mis pole kuhugi kadunud: Ameerika unelm.
Tolle unelma püsivuse juured on Eesti NSVs, kus sündinud ja üles kasvanud kodanikud on siiani ühiskonnas enamuses ja võtmepositsioonidel – viimast eelkõige just need, kes jõudsid täisikka kuuekümnendate lõpust kaheksakümnendate keskpaigani. Meie unelma kaks allikat on stagnatsioon ja külm sõda.
Nimelt paistis tollasele nõukogude inimesele, kes polnud just tõsiusklik kommunist (aga neid oli siin vähe), Ameerika maapealse paradiisi ning vabaduse ja külluse kantsina, tulvil taevamannat: teksasid, hollivuudi, rokenrolli, diskot ja kokakoolat. Avalikult – lehes, raadios, telekas, poodiumil ja nii edasi – sarjati Ühendriikide imperialismi, rassismi ja kapitalistlikku rõhumist söögi alla ja söögi peale, aga kes seda uskus. Iga põlvepikkune poisikegi teadis, et Pravda ja TASS muud ei tee kui valetavad üksteise võidu, nii et see ainult kindlustas Ameerika ja teiste sotsialismileeri vaenlaste positiivset kuvandit.
„EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb tere,” lõõritasid kaheksakümnendate malevanoored, oskamata undki näha tulevasest Eesti Vabariigist ja võimalusest saada seal ohje hoidvaks võitjate põlvkonnaks. Kes oli valmis nõukogude võimule sobivaid punaseid poose võtma, planeeris karjääri komsomoli ja kompartei liinis. Kelle jaoks sabaliputamine oli välistatud, see ei lootnudki karjääri teha. Ja enamik püüdis lihtsalt oma elu pisitasa ära elada – liialt pugemata, liialt süsteemiga sõdimata. Ühisel unelmal vabast kapitalistlikust imedemaast polnud eluga veel miskit pistmist.
Aga ennäe, üleöö muutus kõik: külm sõda lõppes NATO võiduga ja avas meile tee unistuste teostumisele. Järsku selgus, et pole vaja teha muud kui vudida ummisjalu Reagani, Thatcheri ja Pinocheti jälgedes ajaloo finišijooneni, kus meie kõige suurem sõber Kapten Ameerika juba avasüli ees ootab, et meid hellalt kapitalistlikku rahuriiki kanda. Ja siin me nüüd kakskümmend aastat hiljem oleme: vahime popkorni krõbistades Hollywoodi filme. The End.
Nojah, räägiks neist filmidest ka paar sõna, täpsemalt kahest, mis kujutavad komöödiavormis tõotatud maal aset leidnud reaalseid sündmusi.
Üks neist, elava klassiku Martin Scorsese „Wall Streeti hunt” põhineb börsispekulant Jordan Belforti memuaaridel, teine, viimaste aastate auhinnasoosiku David Owen Russelli „Ameerika afäär” aga „Abscami”-nimelisel suuroperatsioonil, mille käigus Föderaalne Juurdlusbüroo koostöös meistersuli Melvin Weinbergiga tipp-poliitikuid jahtis.
Mõlemad on kelmiromaani laadis lood. Kuigi režissööride taotlused ja käekiri erinevad, heidavad mõlemad omal kombel valgust Ameerika unelmale. Selle kohaselt on igaühel võimalus jõuda haljale oksale: igast ajalehepoisist võib saada miljonär, igast koduperenaisest filmistaar, igast nohikust Bill Gates. Õnne on veidi vaja, aga põhiliselt ainult pealehakkamist ja sihipärast pingutust.
Filmide kangelased, triksterid Belfort ja (Weinbergil põhinev) Irving Rosenfeld on selle edu-unelma puhastverd kehastused – self-made man’id ja Midased, kes saavutavad omaenese mõistuse ja professionaalsete oskuste varal iga inimolendi ülima eesmärgi, milleks on teadagi rikkus. See eesmärk pühitseb mis tahes abinõu, sest see, kes meist Jeesus on, visaku esimene kivi, ja öeldud on, et kus metsa raiutakse, seal laaste lendab, ja lollid tulebki nende rahast lahutada, ja keda pole tabatud, pole varas. Mõlema mehe ainus probleem ja põhipõhjus, miks nad ehk ei sobi lastele edukuse eeskujuks, seisneb selles, et nende vahendid unelma saavutamiseks polnud päris seaduslikud ei seitsmekümnendail Rosenfeldi päevil ega ka üheksakümnendail, mil Belfort lumelabidaga miljoneid kokku kühveldas.
Meil siin Eestis võib rikastumise unelm olla sama, aga seadused ja reeglid on meil teistsugused, kohalikud. Mis saaks siis, kui riiki juhiksid Rosenfeldi-sugused, küsib FBI agent Richard DiMaso „Ameerika afääris” ja vastab ise: siis elaksime nagu Ida-Euroopas või Guatemalas. Nigelalt elaksime, tahab ta sellega öelda. Eesti vaataja rõõmuks või kurvastuseks on kohe järgmises stseenis juttu kahest Ida-Euroopa maast: Eestist ja Rumeeniast. Filmis kujutatud Carteri ajastu kontekstis on Eesti kui omaette entiteedi mainimine muidugi anakronism, aga aastal 2014 paneb mõtlema, kas siin pole kogemata naelapead tabatud. Kükitab ju meie riigikeses tõepoolest pumpade juures hulk tegelasi, kel Rosenfeldiga mõndagi ühist – ja mitte ainult unistuste osas.
Võtame näiteks loobumise või keeldumise moraalivalikute langetamisest. Rosenfeld õigustab oma tegevust oludega: inimesed, keda ta tüssab, on halvad, elada tuleb, häid valikuid pole. Peaaegu sama kordab hiljem tema seaduslik abikaasa. Režissöör Russell, kes suhtub Rosenfeldi mõistmise ja sümpaatiaga, rõhutab intervjuudes, et elu nõuab meilt kõigilt enesemüümist, kupeldamist, veenmist, pealesurumist ja mitte ainult teisi, vaid ka iseennast silmas pidades. Näiteks sisendame endale, et kõik läheb hästi.1 Eks ta ole. Kas leidub ka tegusid, mida elule ja oludele viidates ei annaks põhjendada? Ega vist. Raskolnikovlikud argumendid, enam-vähem universaalsed.
Seesugust loobumist kannab mu lemmiktsitaat meie praeguselt peaministrilt, kes leiab rikastumise lippu lehvitava kapitalistliku partei käilakujuna, et tema komparteilises minevikus pole midagi häbeneda: “Võtan vastu selle, mida elu annab. Nii on kergem elada”.2
Ameerikat peetakse kõigi võimaluste maaks, ent võimalused, mida Eesti elu on kahe ühiskonnakorra ajal pakkunud oportunistidele, kelle ainsaks unelmaks ja moraalseks imperatiiviks on raha ja karjäär, on ikka tase omaette. Nõukogude künismikooliga ennast täis Kaval-Antsud ei jää värvikuselt ookeanitagustele kauboidele karvavõrdki alla. Patuasi, et meil neist filme ei vändata – ainest jaguks tragöödiast farsini.
Ka Jordan Belforti mahhinatsioonidest on juba tehtud üks tõsine draama („Kuidas teenida miljon dollarit” ehk „Boiler Room”). Scorsese läheb teist teed, keskendudes loo koomilistele ja naeruväärsetele aspektidele. Ta ei tee seda nagu Russell leebe nostalgiaga ja kõikemõistva naeratuse saatel, vaid kurjalt hammustades. „Wall Streeti hunt” on sama ropp ja karm satiir ameerikalike väärtuste aadressil kui Trey Parkeri kümne aasta tagune „Team America: maailma korravalvurid”, kust on laenatud siinse loo pealkiri. Parker pilas riigi messianistlikku macho-välispoliitikat, Scorseset ärritab Ameerika unelma mandumine pelgaks mammonakummardamiseks.3 Ta ei karikeeri mitte üht Ameerika Ostap Benderit, vaid mentaliteeti, mis sääraseid kannab ja tippu upitab.
Kuna see mentaliteet istub jõuliselt sadulas ka meil siin Väike-Ameerikas (kas pole sümboolne, et rahandusministeerium kõrgub Tallinnas just Suur-Ameerika ja Väike-Ameerika uulitsa vahel ja peagi kerkib sinnasamma superministeerium), siis pole mul eestlasena raske Scorsese paatost mõista ja sellele kaasa tunda, ehkki vaatajana pean tunnistama, et vanameistri kolmetunnine oopus on märksa üheplaanilisem, tuimem ja igavam kui Russelli oma.
Nii ühes kui teises peitub aga siinsele vaatajale huvitav küsimus: mis saab meie kodustest kapitaliapostlitest ja amerikofiilidest, kui ameeriklased ise oma ratsa-rikkaks-ideaaliga naerdes hüvasti jätavad?

1 David O. Russell by Louis C. K., www.interviewmagazine.com.
2 U. Soonvald, Andrus Ansip: ma ei pea oma punast minevikku patuks. – Õhtuleht 18. IX 2004.
3 M. Olsen. Anger Drove Martin Scorsese to Make “Wolf of Wall Street”. – PopMatters 5. I 2014.