Alkeemikud, litsid ja mendid

Meelis Oidsalu

Eesti produtsendifilm oleks justkui kusagil reklaamibüroos sündinud: õhust haaratakse moodne teema, määratletakse sihtrühmad ja hakatakse lähtematerjali sihtrühmadele söödavaks filmima.      Mängufilm „Punane elavhõbe” (Taska Film,  2010, 90 min), režissöör Andres Puustusmaa, operaator Mait Mäekivi, stsenarist Andres Anvelt, kunstnik Ervin H. Seppel, heliloojad Ardo Ran Varres ja Riho Sibul, montaaž Tambet Tasuja, produtsent Kris Taska, tegevprodutsent Erika Laansalu, kaasprodutsendid Jussup Bakšijev ja Juhan Saul Gross. Osades Märt Avandi, Juhan Ulfsak, Mait Malmsten, Kristjan Sarv, Inga Salurand, Kirill Käro, Peeter Oja,  Taavi Teplenkov, Aleksandr Baširov, Ksenja Buravskaja, Ilja Martov, Sergei Barkovski, Natalja Murina-Puustusmaa jt. Esilinastus 9. IV kinos Artis.        Tundub, et kindlaim viis Eesti filmikriitikuilt sõimata saada on teha krimifilm. Sellist hurjutamist, nagu pälvis Andrus Tuisu „Pangarööv”, ei mäletagi end ühegi eesti filmi kohta lugenud olevat. Ka Andres Puustusmaa lavastatud „Punane elavhõbe” on juba mehekombel karvustada saanud (vt vanameister Jaan R uusi artiklit 18. IV Eesti Ekspressis). Fakt, et kriitikud kahe nimetatud teose olemiseõigust  üllatava enesestmõistetavusega eitavad, viitab frustratsioonile. Ei olnud „Pangarööv” ega ole ka Andres Anvelti romaani alusel vändatud „Punane elavhõbe” nii jubedad filmid, et nende vaatamist karistuseks pidada. Sealjuures on filmikriitikute küsimus, miks ja kellele selliseid filme üldse toodetakse, igati põhjendatud. Kui mõtelda, kuhu eesti mängufilm taasiseseisvumise järel on arenenud, jääb üle tõdeda, et ega ei olegi eriti kuhugi arenenud.  Tõsi, autorifilm on meil Sulev K eeduse ja Veiko Õunpuu loomingu näol olemas: omanäoline, pöörane, tehniliselt kõrgetasemeline. Aga filmitootmine laiemalt sipleb endiselt 1990. aastate arengupeetuse stampides. Soov teha filmi, mis näeks välja nagu „päris”, tundub endiselt olevat produtsentide pealisülesanne. Eesti produtsendifilm oleks justkui kusagil reklaamibüroos sündinud: õhust haaratakse moodne teema, määratletakse sihtrühmad ja  hakatakse lähtematerjali sihtrühmadele söödavaks filmima.

Tulemuseks on linateos, mis koosneb peamiselt meeldida-tahtmisest. Pole hullemat suhtluskaaslast kui see, kes iga hinna eest püüab meeldida: tema puhul polegi aru saada, miks ta sinuga suhelda tahab, tal puuduvad oma seisukohad ja igasugune veenvus ja, mis kõige häirivam, ta ei peegelda sind adekvaatselt, tema reaktsioonid ei ole ausad ega võimalda seega sisukat diskussiooni. Hoolimata  vägivalla julgest kujutamisest painab seesama meeldida-tahtmise tunne ka Puustusmaa (või tuleks öelda pigem Kristian Taska?) uut linateost vaadates. Filmi lähtematerjal on paljutõotav: Anvelti romaan on värvikas vaade 1990. aastate alguse ühiskondlikule mentaliteedile politseilike ja kuritegelike subkultuuride kaudu. Meil pole mingit põhjust arvata, et tegemist ei ole autentse materjaliga. Autentsuse taotlust on  väljendanud ka režissöör Puustusmaa, kes tunnistab 8. aprilli Eesti Päevalehes ilmunud intervjuus (kus Puustusmaa meeldiva aususega analüüsib filmi nõrkusi), et Venemaal tellimustöid täitnud režissöörina püüdis ta esmakordselt panna filmi ka veidi iseennast. Ühest teisest intervjuust mäletan, et lavastaja eesmärk oli anda edasi 1990. aastate õhkkonda, ühiskondlikku atmosfääri, milles nii jubedaid tegusid toime pandi. Puustusmaa ütleb, et  ka näitlejad on filmis kasutanud oma isiklikke änge. Ja see paistab välja.

Režissööri tuleb kiita selle eest, et üle pika aja näeb eesti filmi, kus meie teatrinäitlejad ei pelga kaamerat, kus näitlejad ei näe välja nagu kaamerakartlikud loomad mõnes amatöörlikus loodusfilmis. Tõsi, Margus Tabori taksojuhi osas tuleb siin mööndus teha: mitte ühelgi taksojuhil ei värele vanglaväravast klienti peale võttes suunurgas säärast kelmikat ja eneseteadlikku  muiet nagu Taboril (lõdvema ja resigneerunuma miimikaga tegelasi kui taksojuhid pole maailmas olemas). Sealsamas Tabori taksos (filmi alguskaadrites) annab endast märku ka filmi teine probleem: kuuleme, kuidas „kiisu” päise päeva ajal takso raadio teel Eeslitalli kutsub, et keegi Yrjö peale võtta. Ajastu argiolustiku nostalgiline fetišeerimine, mida ka hiljem kaadris vilksatavate esemetega seoses korduvalt näeme, mõjub sama „loomulikuna”  kui arstide ahelsuitsetamine kunagises Toomas Kirsi seriaalis „V.E.R.I.”, mida sponsoreeris tubakafirma.

Näitlejatöödest õhkuvale sundimatusele ja loomulikkusele sekundeerivad turundusliku maiguga olustikufetišism ning eos surnud klišeelikud naisliinid. Ehedaimad on pätid: Mait Malmsteni Holts, Kirill Käro Sämm, Kristjan Sarve Korba. Holtsi tegelaskuju ekspluateerib edukalt Malmsteni hughgrantilikku saamatu südametemurdja  kuvandit: pätt, kes on just röövinud aiandit (mille valvur pekstakse koomasse), ei pea paljuks lisaks röövitud rahale ka potitäit kirsstomateid kaasa võtta. Kirill Käro Sämmgi on veenev kahenäoline värdjas, kelle geenides on instinktiivne tähelepanelikkus naissoo vastu segunenud mõrvari kaasasündinud tundetusega. Kristjan Sarve tegelaskuju jääb kahe eelmisega võrreldes küll üheplaaniliseks (maniakaalselt vägivaldne kiilaspea), kuid  oma tüübi mängib ta vähimagi liialduseta ja humoorikalt välja. Neljanda päti, punase elavhõbedaga kauplemise idee välja käinud äsja vanglast vabanenud Repsi (Juhan Ulsfak) puhul on arusaamatu, miks selline südamliku ja veidi äbariku olemisega mees üldse ülejäänud paadunud retsidega läbi käib? Tema trammijuhist ema (Laine Mägi) on ju „korralik” inimene, nagu ka muusikaharidusega pruut Marju (Inga Salurand). Holts, Sämm ja Korba  on ka ainsad, kes filmi tegevustikku usutavalt sobituvad. Pätte jahtiv politseikvartett: melanhoolne romantik Sander (Märt Avandi), alkohoolikust vägivallatseja Tom (Taavi Teplenkovi suurepärases esituses), venelane Ruudik (Ilja Martovi lahedalt lõtv osatäitmine) ja nende ülemus Buldooser (Peeter Oja ei suuda nauditavast mängust hoolimata ületada konflikti oma koomikukuvandi ja Buldooseri tegelaskuju prototüübi  Koit Pikaro karmi mehe imago vahel) on küll igati sümpaatsed ja ehedalt mõjuvad 1990. aastate mendid, ent sündmustiku arengu seisukohalt kõrvalised tegelased.

Kummaline, et filmis, mis on pühendatud Eesti Keskkriminaalpolitseile ja mille stsenarist on selle asutuse endine direktor, näeme politseinikke peamiselt pohmeluses või sellele eelnenud olekus. Mingit usutavat professionaalset sidusust nende tegevuses märgata ei ole, kurjategijad  mentide uurimisosavuse pärast pabistama ei pea. Selle asemel et Moskvasse oma järgmisi kuritöid toime panema suunduvad pätid piiril kinni pidada, palub Buldooser Sandrit, et too Repsi ilusa naise Marju (Inga S alurand) „kitseks” värbaks. Marju, kelle suurim unistus näib olevat mõne korraliku mehega lähisuhe sõlmida, läheb „muidugi” kohe õnge. Politseile väärtuslikku infot tal suurt anda ei ole ja seetõttu jääb selle võrgutusloo mõttekus eriti  hämaraks. Sama õõnes on ka Sandri teine naisliin, suhe vene rahvusest elukaaslase Tairaga (Ksenja Buravskaja). Stseenid, kus kujutatakse pidevalt tööle lahkuva politseiniku naise tülisid oma mehega, oleksid justkui pärit mõne Ameerika politseifilmi paroodiast. See, kuidas filmis esitletakse naisi pelgalt rääkivate vagiinadena (ka naistemehest Sämm kuritarvitab filmi jooksul mitut kergeusklikku naist), ajab feministlikumal publikul ilmselt  juhtme kärssama – võtame kas või Buldooseri abi, võluva Valja (Natalja M urina-Puustusmaa), kellel Buldooser palub oma naiselike võlude abil ülemusega (Tõnu Mikiver) suhteid siluda. „Punase elavhõbeda” meesšovinistliku naiskäsitluse taustal on sümboolne, et film kulmineerub naisetapuga: enda lollikstegemisest teadlikuks saanud pätid vägistavad ja seejärel tapavad pahaaimamatu tudengineiu, et äpardunud äritehingus kaotatud mehelikkus  lunastada. Tõepoolest, kui filmist mingit järjepidevat kujundlikkust otsida, siis leiabki selle ehk naise kui lunastaja rollis.

Kõigist neist heasüdamlikest usaldavatest naisekujudest, kes end meestel ära kasutada lasevad, vormub meeste hukutavale ambitsioonikusele ja agressiivsusele vastanduv allaheitlikkusele, leppimisele ja mõistlikkusele kutsuv naispühaku kuju, keda kõige puhtamalt kujutab politseinik Sandri ja kriminaal Repsi ühine  pruut Marju. Filmi lõpustseenis näeme ülekuulamisruumi, kus läbipekstud Reps istub Sandriga vastakuti. „Vaata, mis Marjusse puutub, siis tema pole milleski süüdi.” – „Milles ta süüdi pole?” küsib Reps. „Selles, et sa teda keppisid vä?” Sander tõuseb püsti, et ära minna, tagantjärele tark Reps ütleb talle järele: „Sugulane, kuule, kas sa palvetada oskad? Marju võib sind õpetada.”  Üldistuseks sobivat materjali ses tehniliselt heal tasemel filmis justkui jaguks. Filmi vägivaldsele kulminatsioonile, kui Eesti pätid on jõudnud juba mitu süütut kodanikku punase elavhõbeda jahtimise käigus mõrvata, järgneb stseen, milles vaataja saab teada, et „punane elavhõbe” on müüt, väljamõeldud aine, peibutis, mida allmaailma alkeemikud kasutavad lollidelt pätihakatistelt raha väljapetmiseks.

Kõik see räigus, mille sisse vaataja ninapidi topitakse,  osutub tühikargamiseks ning viib mõtte sellele, milline tohutu sotsiaalse potentsiaali ja ettevõtlikkuse raiskamisega oli tegemist selles noores taasiseseisvunud vabariigis. See paneb küsima, kui palju tänases Eestis on „punast elavhõbedat” ja palju väärt tuumakütust. Samas jääb filmis puudu režissööripoolsest selgest rakursist ja tegevustikus psühholoogilisest pingest. Nii filmi vaadates kui ka intervjuusid lugedes jääb mulje, et stsenarist,  produtsent ja lavastaja on igaüks veidi erinevat asja ajanud, ilma et kellegi käekiri väga selgelt välja joonistuks. Samuti tekkis filmi vaadates küsimus mängufilmi formaadi valiku põhjendatusest olukorras, kui projektil selgelt tuvastatav kunstiline eesmärk puudub. Kas poleks olnud mõttekam teleseriaal vändata (Anvelti raamatus on selleks materjali piisavalt)? Järjekordse keskpärase mängufilmi asemel saanuks Eesti televaatajaskond väärika krimiseriaali. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht