Algajale stsenaristile, lavastaja pilguga

Jaan Kolberg, Peeter Sauter

Kust see naiivne mõte, et lavastaja tellib ja maksab? See on risk, mille stsenarist võtab vabatahtlikult kanda llootuses, et film läheb käima.        See on positiivne, et aeg-ajalt võetakse üles jutuots filmistsenaariumist. Mäletan, et vanasti tehti seda isegi rohkem ja analüüsivamalt, kuigi ma pole kindel, kas sellest oli ka mingit praktilist kasu.Viimati Sirbis jõulu eel Peeter Sauteri välja toodud teemaarendus seoses filmistsenaristikaga iseloomustab meie aega päris hästi. Aega, kus jutt käib ennekõike lepingutest ja tasudest ning teises või kolmandas järgus asja sisu puudutavatest küsimustest. Muidugi, kui jutt sisuni üldse kunagi jõuab. Vana kala signaalid noorele kirjutajale on eksitavad. Kohati isegi hukutavad. Seletan neid asju lavastaja pilguga.

Kui rääkida kirjutajast, siis kõige olulisem on see, et tal oleks kutsumus. Kui tal seda pole, siis ei peaks ta seda tööd tegema. Tal peab olema tahtmine ja vajadus kirjutada. Kirjutada, kirjutada ja kirjutada. Kutsumus paneb teda kirjutama tingimusteta ja igal juhul. Kas tellitakse või mitte, kas palutakse või mitte, kas makstakse või mitte – see kõik ei ole tõelise kutsumuse puhul tähtis. Ta lihtsalt ei saa teisiti, ta peab kirjutama. Ta peab aga juba ette arvestama, et filmi jaoks kirjutamine saab olla vaid kõrvaltegevus, millega rikkaks ei saa. Isegi ära elatud ei saa.
Filmi jaoks kirjutamine ei hakka kunagi märkimisväärselt sisse tooma, sest võimalused oma stsenaarium filmiks vormida ning sellega teenida on väga harvad. Selle raha peale ei saa oma elu üles ehitada. See on ka põhjus, miks meil ei saa kunagi tekkida sellist eriala nagu filmistsenarist. Meil on küll inimesi, kes on seda ametit õppinud (Valton, Remsu), kuid filmistsenaristika ei ole neil mitte kunagi olnud põhitegevusala. Isegi mitte Vene ajal, kui filme toodeti palju rohkem kui praegu ja ühe stsenaariumi tasu eest sai osta auto.
Kui Sauter räägib tellimisest, siis mida see õigupoolest tähendab? Oletame, et lavastajal on plaan teha filmi, tal on aimdus või ettekujutus, millest ja kuidas ta tahaks seda filmi teha. Hea õnne korral võib ta kohata kirjutajat, kelle ideed tunduvad huvitavad, kelle kirjutamise ja mõtlemise laad talle meeldib. Ja siis tekibki võimalus, et need kaks inimest ühendavad oma jõud konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Aga seda ei saa mitte mingil juhul nimetada Sauteri mõistes tellimiseks, juhul kui muidugi sellekohast ümberlükkamatut lepingut must-valgel sõlmitud ei ole. Miks? Lavastaja ei ole üldse mingi tellija, sest reeglina puuduvad tal selliseks tegevuseks vahendid ning volitused.
Stsenarist ja lavastaja võivad võtta koos ja heade kavatsustega vastutuse ning riski projektiga alustada, andes samas endale aru, et plaanitav idee ei pruugi kunagi realiseeruda.
Lavastaja stsenaariumi n-ö tellimine on pigem tinglik. Igal juhul mitte juriidiline küsimus ning  lepinguga vormistatud asjaolu. See on pigem eelkompamine ja katsetus, et kui üritaks selle asja ette võtta, kui näidata planeeritava filmi karaktereid, tegevuskohti, aega, konflikti, konflikti lahendust ja loota, et siis äkki saab see materjal sedavõrd huvitav, et filmi rahastamise fondidel tekib selle vastu huvi ning nad on nõus projekti edasiarendamisse panustama.
Ilma fondide toetuseta ei ole võimalik filmi käima saada. See on reaalsus, mida tuleb töö planeerimisel arvesse võtta.
Stsenarist ei saa arvestada regulaarsete tuludega. Asjaolu, et stsenaarium saab filmiks, on pigem juhuslik õnn, mis võib aastate jooksul korra naeratada. Kui kirjanikke ja kirjutajaid on kümneid ja kümneid ja kui aastas tehakse paar-kolm-neli filmi, siis on väga väike tõenäosus näha oma lugu kunagi filmina. Samas teame, et ideid on õhus pidevalt. EFSA taotlusvoorudes on sageli kahekümne loo kanti. Aastas võib-olla 30-40 lugu. Selleks, et jõuda mingi esimese materiaalse tulemuseni, tuleb teha kohutavalt palju eeltööd. Valdavalt omal vastutusel.
Kust see naiivne mõte, et lavastaja tellib ja maksab? See on risk, mille stsenarist võtab vabatahtlikult kanda lootuses, et film läheb käima, andes endale ühtlasi aru, et võib ka mitte minna. Tööd tuleb teha selle nimel, et tõestada rahastajatele oma ideede erakordsust, võimet luua, võimet oma ideid realiseerida jne. Või mille muu põhjal peaks filmirahastamise fond oma otsused tegema?
Kui stsenaristile öeldakse, et tema kirjutatud lugu on huvitav, kuid nüüd oleks vaja tööle hakata, siis on see tõsine signaal selle kohta, et on tekkinud mingi õhkõrn võimalus idee filmiks teha. Vale on arvata, et kui palutakse edasi töötada, siis on see märk, et filmi ei tule.
Leida Rammo ütles ühes telesaates välja oma arusaamise, mis vahe on professionaalil ja isetegevuslasel: professionaal alustab tööd sealt, kus isetegevuslane lõpetab. Kui Sauter või keegi teine ütleb, et stsenaarium on valmis ja siin pole enam midagi teha, aga lavastaja ütleb, et nüüd hakkame tööga peale, siis kuidas seda seisu käsitleda või kuidas sellest aru saada?
Noor filmidramaturg peab mõistma, et üldiselt ei ole filmistsenaarium iseseisev kirjandusžanr. Filmistsenaariumile on omad väga kindlad ja spetsiifilised nõudmised ning ilukirjanduslik aspekt on peaaegu vähetähtis.
Lavastajana pean oluliseks vaid seda, et oleks kirjas, kes mida, millal ja kus teeb. Tegevus! See on see, mis on tähtis. Ma ei vaja hingeliigutuste kirjeldusi, looduspilte jne. Kui on kirjas, et päikseloojang, siis sellest mulle piisab. Rohkem pole vaja. Küll ma leian vajaliku koha, kus ja kuidas seda filmida.
Stsenaarium on üks instrument lavastaja käes filmi tegemiseks. Jah, arvatavasti üks kõige olulisemaid instrumente, millest kõik saab alguse, aga siiski vaid vahend lavastaja ideede realiseerimiseks. Sellepärast on väga oluline stsenaristi võime kohaneda lavastaja mõttemaailmaga, stiiliga, arusaamistega. Mingis mõttes tuleb stsenaristil, aga ka kõigil teistel lavastaja abilistel leida eneses piisavalt empaatiat ja soovi alluda, soovi teenida suuremat ideed. Mingil muul moel pole filmimaailmas koostöö võimalik.
Mis puudutab aga stsenaristi elukutse tulevikku, siis ses asjas on mul välja pakkuda väga lihtne lahendus. Eesti filmide eelarve tuleb viia kõvasti alla, see tuleb viia mingi ratsionaalse suuruseni, mis vastaks meie filmide tasemele ning ühiskonna vajadustele. Kui võtta analoogia teatrist, siis ühe eesti filmi vaatajate arv on võrreldav keskmise või veidi üle keskmise teatrilavastuse külastajate arvuga. Mis põhjustel kulutatakse ühe filmi tootmiseks umbes 1,5 miljonit eurot, teatrilavastuse tegemiseks aga 100 000 eurot või vähemgi? See on ju ebanormaalne olukord ja asjaolu, et mujal maailmas, ka Hollywoodis, tehakse kalleid ja väga kalleid filme, et anna meile õigustust raha niisama aknast välja visata või põletada! Me ei pea neid seal igal sammul järele ahvima!
Kui viia eesti filmi eelarve umbes 100 000 euro kanti ning toota aastas näiteks 20 filmi, siis sellisel juhul oleks meil ju vaja aastas 20 stsenaariumi! Hea kirjutaja võiks teha aastas ühe loo, sellega saaks ta palju ka praktilisi kogemusi, ta näeks oma töö tulemust ekraanil, ta õpiks ja areneks selle protsessiga. Ja see ei puuduta ainult stsenaristi, see puudutab kõiki filmi juures töötavaid inimesi.

*

Peeter Sauteri kommentaar Jaan Kolbergi artiklile       

Minu artikli (Sirbis 17. XII 2010) mõte ja sisu ei olnud rääkida stsenaariumide kirjutamise tehnikast, hoiatasin vaid noori stsenariste, see oli ju ilmne. Sa paistad soovivat stsenaristikatehnikaist rääkida. Aga palun räägi siis! Oma artiklis mainid sa vaid, et stsenaarium peaks olema tegevuslik. Arusaadav, loomulik, elementaarne. Selline sulle kirjutatud stsenaarium „Jalutaja”, mille sisulise aruteluni me paraku ei jõudnud, tõesti ka oli. Sinu sisuline kommentaar ulatus vaid sinna, et stsenaarium olevat „absoluutne” ja mõni aeg hiljem soovituseni, et „töötagu ma edasi”. Kuhu edasi?, Mismoodi? Mis sulle seal siis meeldis või ei meeldind? Seda ma teada ei  saanud.       

Jaan, kas sa lugesid mu stsenaariumi tookord ikka läbi? Siis olnuks ju loomulik, et sa rääkinuks pisut pikemalt, mis meeldis, mis ei, ja mis asjaga võiks edasi teha. Seda aga ei juhtunud. Stsenaariumikirjutamise tehnika üle  võib palju arutleda. Palju peaks olema tegevusliine, pöördelisi sündmusi, plot point’e ja turning point’e, kas aeg peaks jooksma kronoloogiliselt ja tegevus olema lineaarne või tuleks hakkida ja lõõts laiali tõmmata. Palju on keskseid ja kõrvaltegelasi ja hiljem välja kooruvat back story’t jne jne, aga siin pole selleks õige koht. Ja kõiki neid asju on tehtud igatpidi ja uusi jalgrattaid leiutatakse kogu aeg.       

Millised jõud siis ühendusid ühise eesmärgi saavutamiseks meie projekti puhul? Et ma istusin sinu ettepanekul kodus ja kirjutasin oma jutustusest filmi (mitte kutsumusest, aga lootuses teenida sada tuhhi, nagu sa olid rääkinud) ja andsin sulle lõpuks stsenaariumi … Nii see oli tõesti. Ka filmilugu küsides  ei öelnud sa, millist filmi tahad. Arvasid, et tehku ma seda oma äranägemise järgi, et küll sa hiljem oma maitse järgi kohendad. Ega see polegi erandlik. Paljud tellijad on öelnud, et kirjutagu ma nii, nagu mulle meeldib ja ma õigemaks pean, et nii töötavat ma kõige paremini. Siiski on olnud ka konkreetsemaid soove. (Hea Jüri Sillart rääkis nii põhjalikult, et kõiki  ta soove ma vist siiski täita ei suutnud, kuigi püüdsin. Peeter Urbla ja Eero Talvistuga pidasime korduvaid ajurünnakuid ja need andsid ka tulemusi.) Neil puhkudel olen loomulikult püüdnud tellijate soove täita.   

Aga stsenaariumi arendamise initsiatiiv ei saa vist siiski tulla stsenaristilt, sest tema ei tea, millise nägemuse järgi filmi soovitakse  vändata. Kust see naiivne mõte, et lavastaja tellib ja maksab? See naiivne mõte pärineb mu paariteist aasta pikkusest kinopraktikast (vanaks kalaks ma siiski ei passi, kui korduvalt end õnge lasen võtta). Nii ta heal juhul ja enamasti käib jah. Eestis ja mujal. Lavastajad tellivad teatavasti läbi stuudiote, millega nad on seotud, ja ka sul on stuudio (mitmes  õigupoolest?). Lugude tellimist arvestatakse stuudio eelarve koostamisel või tellitakse siis, kui selleks avaneb võimalusi ja tekib vahendeid. Enamasti ei ole nii, et ma otsustan, et olen lavastaja, annan kirjaniku uksekella ja ütlen: „Kirjuta mulle täispika mängufilmi stsenaarium!”. Eks on ka erandeid. Kui nooremad sellid tahavad lühikest lugu, mille rahastamine on problemaatiline, olen proovinud vastu tulla. 

Aga see isu hakkab läbi saama. Sest palju on olnud lakke kirjutatud lugusid ja mul pole infot, kui tõsiselt neid võeti. Eriti siis, kui nagu sinugi puhul, hilisem tagasiside oli olematu või ülinapp.       

Netti lapates märkan, et sulle kirjutavad praegu stsenaariume vanameister Arvo Valton ja noor tubli tegija Nirti ehk Triin Põldra. Kas sinu hoiakuid arvestades on õige arvata, et nad teevad seda samuti lepinguta ja lihtsalt sinu palve peale? Kui nii, siis minu arvates see õige asi ei ole.       

Jaan, kui ma sult küsiksin, et kas kirjutaksid mulle täispika loo, no näiteks oma elust lavastajana pärast su viimase mängufilmi „Jüri Rumm” valmimist 1994. aastal, oma filmitöökutsumusest (mida väärtustad), kuigi ma sulle midagi lubada ei saa, ei raha ega filmi valmimist – kas haaraksid pastaka ja istuksid laua taha kirjutama? 

(Aga tõesti, sellest võiksid ja oskaksid sa ehk toreda loo teha, kui teeksid seda ausalt – kirjuta – ja tee film ise valmis ka! Ehk sada tuhat eurot, mida pead mängufilmi tegemiseks piisavaks, leitaksegi, kui stsenaarium on kobe – ja miks ei peaks sa asjatundlikku stsenaariumi kirjutama, nii tehniliselt kui sisuliselt.)         

*

Hea Peeter,

ma ei saagi päris hästi aru, miks on need nii vanad lood nüüd äkki esile kerkinud. Mängufilmi „Jalutaja” stsenaariumiga töötasin ma hiljem, pärast seda, kui EFS oli  selle idee kui kõlbmatu tagasi lükanud, veel mitu aastat iseseisvalt (ilma rahata, muuseas) edasi. Kahjuks ei õnnestunud seda filmi käima saada ning praeguseks on selle filmi aeg minu jaoks jäädavalt möödas. Küll aga soovitaksin seda lugu mõnele noorele tegijale. Arvan jätkuvalt, et see oli erakordselt hea stsenaarium, kuid sellega oleks tulnud ja tuleb veel väga kõvasti tööd teha. Kui sa, Peeter, tahad, et kirjutaksin täispika  filmi stsenaariumi oma elust ja tegemistest, siis miks ka mitte. Ma võiksin seda teha, kuid siin on kaks takistust ees. Esiteks pole ma stsenarist, mis siis, et olen oma filmidele stsenaariume kirjutanud. Teiseks pole minu tühine elu ja minu tagasihoidlik isik nii palju väärt, et sellest filmi teha.     

Aga tee mulle ettepanek teha ilma rahata film, selles osas võiksime küll kaubale saada. Ma olen ju lavastaja, ma oskan filme teha. Ja olen teinud siiani päris palju tasuta ja ilma rahata. Näiteks võin tuua „Via avium’i”, „Vaikuse laulu” (tunnine film puuetega lastest), „Teelised” (tunnine kontsertfilm) ja veel mõned teised. Septembris linastub mul  tasuta ja ilma eelarveta tehtud film Pirita kloostrist.   

Nii et, eksperimendi korras, anna mulle erutav teema ette ja ma teen ära! Ole eraldi tänatud Valtoni ja Nirti eest  muretsemast. Ma saan nendega hakkama. Usun, et nemad minuga ka.

Jaan

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming